Lihtsalt Valentina

MARI PEEGEL

„Trepikoja“ võti on tiitel, mida raamatu autor on vähemalt korra kasutanud oma Õhtulehe arvamusartikli juures – „Nasta Pino, lihtne inimene“.1 Kui kes tahes teise puhul paistaks see „lihtne inimene“ kas liigpretensioonikas, poliitiliselt kallutatud või ka otsesõnu lame (tuletagem meelde kunagist ideaali „lihtne nõukogude inimene“), siis Nasta Pino puhul tuleb sellesse enesemääratlusse suhtuda täie austusega. Ega Pino, üle tosina raamatu autor ning pikaajaline ajakirjanik, tegelikult nii lihtne inimene olegi, ehkki tema looming ei jäta kahtlust, et ta saaks soovi korral selle hajusa rolli täitmisega hakkama.

„Trepikoda“ ongi raamat lihtsatest inimestest, kolmest naisest, kes elavad tavalises, nõukogude ajal ehitatud Tartu paneelmajas. Loomulikult mitte trepikojas, kuid see ühisruum on neid ühendav platvorm, koht, kus korrusmajades juhuslikult üksteise naabriks sattunud inimesed esimese tere ning mõne isiklikuma fraasi vahetavad. Mõnikord sünnib seal ka eluaegne sõprus, nagu on läinud Pino raamatu tegelastel.

Peategelane, vaid eesnimega esitletud Valentina on lapsena Nõukogude Eestisse elama sattunud ukrainlanna, kellele õpetaja andis lootust saada keemiaprofessoriks, kuid kes hakkas olude sunnil õmblejaks. Nüüd, vanaduses, teenib Valentina pensionilisa kojanaisena. Koridori puhtuse kõrval hoiab ta pilku peal ka maja elanikel, võõraid saatusi reflekteeriv arvuti peas kogu aeg surisemas. Tema kõrval räägivad oma loo ka eestlannast pensionieelik-õpetaja Salme ja venelanna Renata, endine pedagoog. Tolle üheksakordse elanikkond on rahvusvaheline, nagu ikka Annelinnas, Õismäel või Lasnamäel, mis toimivad siiani isetekkeliste sulatuspottidena, samal ajal kui teised linnaosad annavad tasapisi alla rahvuselisele ja varanduslikule segregatsioonile.

Pino tegelasvalik räägib vastu laialt levinud Eestis elavate venekeelsete integreerimisvajaduse rõhutamisele, mis on justkui pime tõsiasja suhtes, et nad juba on osa meie inimestest. Nad elavad, loovad ja töötavad ning neil pole aega oodata lõimimist, sest elu ei oota integratsioonimeetmete või -raha järele, annab Pino mõista. Üldises sisserändedebatis on raamat, kus on eri rahvuste esindajad asetatud ühele pulgale, loomulikult sümpaatne. Võõra aktsepteerimine algab oma (maja)naabri tundmaõppimisest, temas lihtsa inimese nägemisest, tahab Pino öelda. Raamatus muutub nii ajaloo kui ka päevapoliitika tõttu tähenduslikuks näiteks ukrainlase Valentina ja venelase Renata suhe, kuid selle potentsiaalse konflikti laseb Pino inimlikkusel ära maandada.

Kõik kolm naist on esitatud minajutustajatena. Minavorm kätkeb mõne vähemuse esindajast tegelase puhul endas sageli ohtu mõjuda patroneerivalt. Vahetu, läbitunnetatud kogemuse puudumine võib kirjaniku kallutada laiadele pintslitõmmetele ja üldistustele. Ka Pino kipub Valentinat kergelt stereotüpiseerima, alustades tema välimusest. Valli on tumedapäine ja mustasilmne ehk tüüpiline ukrainlane eestlase silmis, selline veidi eksootiline. Muuseas, kui ukrainlastelt endilt pärida, milline välimus on nende rahvusele iseloomulik, siis vastavad nad suure tõenäosusega, et blond ja sinisilmne. Nende rahvusliku stereotüübi parim näide on muidugi oranž printsess Julia Tõmošenko oma kuldset viljapead meenutava palmikuga.

„Tõmmu“ on eesti kirjandusest teada võõra tähistaja, kuid erinevalt „Libahundi“ mustaverd Tiinast sirgub „Trepikoja“ Valentinast omainimene. Töökas ja tagasihoidlik Valli kehastab Pino ja paljude eestlaste silmis ideaalset sisserändajat, leplikkuse etaloni, kes hea meelega integreerub. Nagu öeldud, propageerib see raamat sallivust, kuid see pole tingimusteta sallivus.

Pino on kirjutanud „Trepikoja“ stiilis, mis rohkem jutustab ja vähem näitab. Tagasivaatavalt kirjeldav, vähese dialoogiga tekst toob raamatu lähemale memuaristikale, dokumentaalsusele. Tõsielulisus on just Pino teema, kui mõelda mõnele tema varasemale proosaraamatule nagu „Minu kallis halb inimene“ või „Suvekurbus“ või hiljutisele mälestusteraamatule „Minu aeg ja selle lugu“. Kaanetekstis kinnitab küll autor, et kolm naist ta „Trepikojas“ on kõik väljamõeldised. Aga eks fiktsioonidki ole settinud tõsielust ning 80aastane kirjanik saab noppida eri (elu)lugudest juppe kui aednik sügisel marju puust. Seejuures on Pinol „Trepikojas“ ka üllatusi varuks, sest kohati meenutab muidu malbe raamat mõnda nn splätterit, kus surmakutsar eriti vihaselt ringi tuuseldab. Kümmekond kõrvaltegelast hukkub dramaatiliselt: Valentina kaotab 19aastasena nii ema kui ka isa, hiljem kasuisagi, Renata kaotab miiniplahvatuses ämma ja äia, Salme autoõnnetuses noore abikaasa jne. Elus võib äärmuslikku traagikat muidugi ette tulla, kuid ilukirjanduses mõjub see paraku ebarealistlikult.

Muu hulgas – või isegi ennekõike – on „Trepikoda“ raamat naiste solidaarsusest. Huvitaval kombel pole see ühtekuuluvustunne ammutanud jõudu mitte niivõrd jagatud rõõmudest, vaid muredest, ning alles nüüd, pensionipõlves, kui lapsed on suured ja mehed surnud, on naistel aega endale ja üksteise seltskonnale. Nasta Pino naised on põlvkonnast, kelle noorus möödus ajal, mil ametlikult kehtis küll sugude võrdsus, ent naisõiguslus kuulus naeruvääristamisele. Rosa Luxemburgi välja võideldud naistepäevagi tähistati üleriigiliselt mingil veidral väikekodanlikul kujul. Naised olid varmad vastu võtma suurel hulgal kohustusi, kuid õiguste nõudmisega jäid kimpu. See suhtumine püsib. Võrdõiguslikkuse kui kõneaine suhtes pole Pino tegelased ükskõiksed, see ärritab neid. Nagu arutleb Valentina: „Kombed ja moed on alati muutunud ja muutuvad ka edaspidi. Mind häirib praegu mõnede naiste kära mingi arusaamatu üheõigusluse ümber. Naised meestega võrdseks! No kuidasmoodi?“ (lk 34). Või: „Praegu muudkui pasundatakse, et naisi ei lasta juhtideks, surutakse kööki ja nii edasi. Isegi niisugune üleskutse on: naised pliidist eemale! Huvitav, kes siis pliidi äärde jääb? Mees või?“ (lk 35).

Lugejale võivad need laused mõjuda ärritavalt ja tekitada tõrget raamatu suhtes. Kuid eesti feminismis, mis on praegu suures osas noore ja haritud linnanaise nägu, on liiga lihtsalt loobutud vanemaealiste kampavõtmisest ja üksteise ärakuulamisest. Võimalik, et Valentina ja ta sõprade arvamuse üle juurdlemine aitaks meil midagi olulist teada saada, näiteks selle, kuidas nõukogude aja pärandi mõjul hakkas iseseisvuse taastanud Eestis võrdõiguslikkusega kõik viltu jooksma.

Selleks, et see lihtne raamat ja selle lihtsad inimesed kokku võtta, tuleb sõnajärg anda poeedile. Pino tegelasi on märgatud varemgi. Hämmastava täpsusega on Valentinat, arhetüüpset Eesti naispensionäri, kirjeldanud Elo Viiding: „Temas pole kunagi olnud kurjust, / tema konts on nii madal ja hing nii puhas, / et isegi saatan / ja valitsus natuke kardavad teda, / (ja kõik, kes usuvad, / et on veel noored, rikkad ja vabad), / aga nad ju ei tunnista seda!“2

1 Nasta Pino, Lihtsa inimese lihtsad küsimused. – SL Õhtuleht 6. VIII 2014.

2 Elo Viiding, Nõelad. Tuum, 2013, lk 40.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht