Liisi Ojamaa 26. II 1972 – 8. X 2019

Eesti Kirjanike Liit mälestab oma üht eripalgelisema ja siirama olemisega liiget Liisi Ojamaad (kodanikunimega Katre-Liis Ojamaa), kelle algupärandite hulk jäi napiks, ent selle võrra enam jõudis ta eestindada muudest keeltest ulmet ja lastekirjandust, kokku üle kuuekümne teose.

Liisi Ojamaa avaldas aastatel 1990–2011 kuus luulekogu. Kindluse mõttes tuleb lisada, et Liisi ise oligi oma luule: ta luuletused on väikesed oodid elule ja olemisele, nii melanhoolias kui ka võitlus­lustis. Nõndasamuti, nagu ta peitis värsi­ridades pealtnäha lihtsate kujundite ja rütmide taha oma tegelikke tundeid, peitis ta inimeste eest oma haigust ja valu. Hoolimata hipihaldja loomusest ja paljastest jalgadest, ei leidnud ta kunagi, et peaks kellelegi koormaks olema.

Tema looming jäi pärast esikkogu „Lõputu juuli“ kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses. Ometigi on juba suur hulk inimesi, kes räägivad, kuidas nad teismelisena või mõnes muus murdelises elupunktis jäägitult armusid Liisi Ojamaa luulesse. Liisi oli ja on olulisem, kui takkajärele lehti ja ajakirju sirvides paistab, s.t talle ei pidanud kunagi tegema suurt meediakampaaniat. Tema luuletused leiti alati üles ja küllap leitakse edaspidigi. Ka nii mõnigi laulukirjutaja on aja jooksul pöördunud Liisi Ojamaa nõtkete värsside poole.

Liisi loomus peitis endas uskumatut julgust ja bravuuri, tarkust sellega ka miskit peale hakata, ausust ütelda, kui ei tundunud kõik korras olevat. Ent ta ei vihanud, ta ei lahterdanud: ta leidis, et iga inimene tuleb võtta vastu ja vaadata, mis täpselt just talle tarvis. See võis olla teinekord Kino või „Assa“ „Kuldne linn“ („Gorod zolotoi“), võis olla Vennaskonna „Musta lipu valguses“ ühisesitus kirjanike liidu üldkogu ukse taga, või oli vaja vahel laulda „Marseljeesigi“, et teist raputada ja ärgitada.

Väike killuke tõde peitub selleski, et mõne luulekoguga suutis Liisi ühiskonda elik maailma enam mõjutada kui mõni oma romaanide või pidurdamatult ilmuvate arvamuslugudega. Ta ütleski, et olgem teineteise vastu head – ja tema lähedased seda ka kuulsid. Viha oli Liisi meelest tühine tunne.

Kes talle külla sattusid, siis neile polnud võõras olukord, kus Liisi istus nina vastu kuvarit ja üritas näha, mida ta ise oli kirjutanud ja kuidas ütelnud. Viimased aastad elas ta kirjandus- ja ühiskonna­elust ja melust kõrvale tõmbununa alul Sauel, siis Paldiskis. Just sellise isepäise ja eraklikuna on Liisi Ojamaast saanud väga oluline luuletaja. Peale lugejate ja fännide jäävad teda meenutama, igatsema ja leinama kolm tütart, sooja südamega abikaasa ning toimetajast ema.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht