Linnas on ilus elu, maal aga täitsa maaliline

Noor katalaani kunstnik ja kirjanik viib lugeja Püreneede külla ning annab hääle ka neile, kel hääleõigust pole: puudele, seentele, loomadele ja vaimudele.

VALNER VALME

Inimene on loodusega üks ja kui inimene selle unustab, lähevad maailma asjad viltu. See võiks olla põhitõde, mis katalaani kirjaniku Irene Solà (snd 1990) teisest romaanist kõlama jääb. Et see kõlama jääks, on kirjanik andnud hääle loodusele endale: äiksele ja karule, seentele ja kitsedele. Looduse hääled vahelduvad episoodidega inimeste elust. Vaheldumisega tekitab kirjanik kontrasti: loodus on ajatu, täpsem oleks öelda ajalootu, sest tal on oma looduserütmid. Inimeste puuduseks on see, et nad elavad ajas, mitte igavikus. Kalendri ja sündmuste järgi elades tahad kõike korraga palju ja jooksedki ummikusse.

Romaani „Mina laulan ja mägi tantsib“ inimpeategelased on Püreneedes elav lesk Sió ning tema lapsed Mia ja Hilari. Nagu kõigis moodsates romaanides, on ka siin süžee segi paisatud. Tänapäeval tunduks radikaalne ilmselt hoopis romaan, mis käib kronoloogiliselt mööda sündmusi, nagu George Elioti suurepärane „Middlemarch“ – see oli oma ajas uuenduslik küll muudel põhjustel.

Solà loos faabula selgelt välja ei joonistugi. Tõenäoliselt on see autori peas paigas, aga lugedes pilti kokku pannes jääb üle teksti hõljuma abstraheerituse udu: saamaks aru, missugused inimesed millal midagi tegid, mis ajast üldse on ühes või teises peatükis jutt, peab olema päris kõva tekstidetektiiv. Tänapäeva inimene (näiteks mina) loeb sadat asja läbisegi, teisi raamatuid, uudiseid, kirjandussaite, filmiportaale, kirju, isegi paberajakirju, vahele mõni taskuhääling või video (need jäävad ka kõik pooleli), vahepeal vastab ta mõnele teisele tänapäeva inimesele kuskil midagi, samal ajal mängib ruumis muusika, miks mitte klappides teine muusika, ja vahepeal ei saa ta ise ka aru, mis aknas ta parasjagu on ja kas seal on tema ise või on tema asemel keegi teine. Võib juhtuda, et päriselt pole ta mitte üheski aknas, ehkki on avatud (tänapäeva) inimesena püüdnud hoida kõik kanalid avali. Selg jääb kangeks, peab tõusma püsti ja vehkima paar korda kätega, tuleb suhelda luust ja lihast pereliikmetega, askeldada olmeküsimustega, mida pole vähe isegi tehnoloogiaajastul (toiminguid on isegi kuidagi veel rohkem).

Kas keegi enam loeb, jalg üle põlve, aurav tee linikul, laualambi kumas, ühtlases sumeduses, mitu tundi järjest romaani, suumides sinna täiega sisse ja lülitades end kõigist segajaist välja? Nii hubane, kui see ka ei tundu, teevad seda küllap vähesed.

Inimene võiks end mõelda vahel karu nahka

Heaoluühiskonnas on juba hulluks mindud, aga millestki loobuda ka ei raatsita, sest inimesel on ometigi huvid ja võimalused. Mõneti pakub „Mina laulan ja mägi tantsib“ sellisele hektilisele, eklektilisele moodsale elule vastukaalu. Kuskil on päris asjad, mägi sünnib igavikust ja jääb edasi igavikku, ent inimesed oma pakilise, ülemõeldud, ületähtsustatud sahmimisega kaovad pildilt peagi.

Katalaani kirjanik ja kunstnik Irene Solà, kes pälvis romaaniga „Mina laulan ja mägi tantsib“ („Canto jo i la muntanya balla“) 2020. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Ignasi Roviri foto.

Govern de Catalunya / vabakasutus / Wikimedia Commons

Nii et võib-olla see polegi lugeja viga, et Solà romaanis on keeruline järge pidada. Aja konkreetne kulg polegi siin tähtis. Mängus on lisaks looduse esindajatele metsa- ja vetevaimud ja kummitused ajaloost. Kaljukoopais Hispaania kodusõja (1936–1939) eest varjul olnud ning jõe- ja metsaandidest söönuks saanud naised ja lapsed elavad edasi järgmiste põlvede meeltes ja hõljuvad isegi koduõuedel. Loodusega sina peal mägiküla elanikele on müüdid sama tõelised kui päevauudised (need on pigem kaugemad ja ebatõelisemad, kuni sõda pole jõudnud nende kodukülla). Nende tunnetus on puhtam ning näiliselt tänapäeva inimesega võrreldes üksluisemas elus on hoopis neil korraga rohkem kanaleid valla: nemad pole silmi ja hinge sulgenud looduse ja kõiksuse ees.

Ilmekalt väljendub see peatükis „Cristina“, kus nimitegelane ja Jean-Claude ja teised kehastavad rahvapeol karusid. Eesti inimeste teadvusse jõuavad karud siis, kui uudistes jälle hädaldatakse, et karud on tulnud kellegi koduõuele või jalutavad bulvaril. Aga kuhu nad siis minema peaksid, kui nende mets on maha võetud? Cristina on Barcelona närvilisest elust küllastununa pöördunud tagasi kodukülla, kust ta noorena läks laia ilma. Romaani lugedes tekib pidevalt küsimus, kus see ilm siis laiem on: kas linnakitsikuses või mägede ja laante avaruses? Mägiküla on ka koht, kuhu tuleb haavu lakkuma linnas roima ohvriks langenud Oriol, kes avastab siin uue elu, armudes endast vanemasse Miasse. Aega suhtutakse siin teisiti, ka inimeste vanusel pole nii ühene tähendus, sest igavesse noorusse klammerdumise asemel kulgetakse koos loojangu ja päiksetõusuga.

Kaos on mu kodu

Loodus ei pruugi siiski olla ainult sõber, romaani tegelased ei ela muinasjutus. Nad suhtuvad maailma aupaklikult, sest siin on kõik inimesest võimsam. „Ka kired on siin kõrgel tooremad. Rohkem alasti. Ehedamad. Elu ja surm, elu, surm ja instinkt ja vägivald esinevad siin igal sammul. Meie, teised, oleme unustanud, kui ülev on elu. Linnas elatakse justkui veega lahjendatult. Kuid siin elatakse iga päev“ (lk 55). Nii räägib külla sõitnud linnamees, keda siin võõrana, muide, sugugi sõbralikult vastu ei võeta. Autor ei idealiseeri linna- ega külaelu, loodust ega inimesi. Kosmiline kord on ju tekkinud universumi veast, kaosest, ja sinna kaosesse tõmmatakse inimesed magnetiga, ela sa linnas või maal.

Irene Solà käsitleb oma posthumanistlikus teoses demokraatiat selle mõiste laias tähenduses. Demokraatia ei tähenda ainult seda, et Trump võibki võita, kui lasta asjadel minna, kui moraalne ja poliitiline valvsus hääbub hulgal inimestel korraga. Tõeline demokraatia tähendab, et kuulatakse ka neid, kel pole häält: puid, põõsaid, loomi, kokkuvõttes planeeti. Inimene ei ole võõrandunud mitte ainult poliitikast, sest see valmistab pettumusi. Inimene on võõrandunud planeedist. Nüüdseks vastabki planeet sellele pettumuse valmistamisega: tormid ja põud, üleujutused ja kuumalained on pea kõikjal tavalised.

Solà romaan algab sellega, et külma vett täis mustade kõhtudega pilved toovad välgud ja kõue maa kohale, maa, kus inimene arvab end olevat kõikvõimas. Pikne tapab Domèneci, luuletusi kirjutanud taluniku. Temast jäävad maha naine Sió ja lapsed Mia ja Hilari. Ajahüpetega satub lugeja teose nappidel lehekülgedel ikka ja jälle nende ellu.

Katkendlikud episoodid tegelaste argipäevast, põgusad sissevaated nende mõttemaailma – vilkad sõnapilgud ei luba välja joonistuda karakteritel. Visandlikuks jäävad kõik tegelased peale Mia ja Hilari lapsepõlvesõbra Jaume, kes on põhjustanud traagilise õnnetuse ja sattunud seetõttu vangi. Solà teose puhul äratavad imetlust kirjanduslikult lopsakas joon ja ilmekad kujundid, millega muudetakse loodusilmingud antropomorfseks ning inimtegelased omakorda looduse osaks (või vaimudeks), kuid psühholoogilisest veenvusest jääb tegelaste kujutamisel vajaka. Teistest eristub vaid Jaume oma sisekõne tõttu: vanglast tulnu pätilik släng paistab silma ontliku kirjakeele kõrval, mida kõnelevad romaanis kõik tegelased lapse vaimust kuni ürgajal maakoorest välja praksuva mäeni. Siiski, ka koera jutt on veidi brutaalsem, aga asi võib olla selles, et ta avaldab mõtteid inimeste mitte kõige seksikama suguakti kohta.

Maal, romaan, luule, kõik on üks

Irene Solà tegutseb ka kujutava kunstnikuna ning iga peatükk näibki pildina. Tegelaste iseloomu võib pildilt igaüks ise välja lugeda ja seda ette kujutada. Kuigi autor kasutab sõnu maalimiseks edukalt, oodanuks rohkem ka keelemänge ja keelelisi erisusi mitmekesiste eluvormide väljendamisel. Maria Kalli tõlkele pole midagi ette heita, ilmselt on järgitud katalaani originaali. Kohati tahaks siiski rohkem voolavust, näiteks „Kuulen, kuidas jõgi rõõmsalt vuliseb“ asemel võiks ehk olla „Kuulen jõe rõõmsat vulinat“. Ei, ma olen ülekohtune. Enamasti jookseb Kalli tõlkes tekst nagu mööda seeneniidistikku: „Nad hoiavad tallel kübaraid ja liha ja mälu. Uinunud, kerra tõmbunud, allpool pimedat, otsides embust. Rajavad teid ja elavad, loovad seeni ja mälestusi. Ja pimedus. Jah, pimedus kui embus“ (lk 35). Seente peatükk „Surmatrompetid“ on üldse üks ilusamaid, ja nagu elus ikka, on ka siin elu ja surm sama eluringi osad.

Seente, puude, mägede, üldse keskkonna ja maagilise, kujuteldava keskkonna ehk vaimude, haldjate, müütide kaudu näitab autor, et on küll elu pärast surma, ja inimene võiks ju olla nii tark ja vastutustundlik, et ei ela nii, et pärast teda tulgu või veeuputus.

Vabandust, tulen korraks oma jutu lõpu eel tagasi selle juurde, mida varem mainisin – et kaotasin justkui lugedes järje käest. Tegelikult ei kaotanud. Õigupoolest tasubki seda romaani lugeda jupphaaval, lastes piltidel ja kildudel ajju talletuda ja silme ette laotuda. Järjehoidja oli kogu aeg vahel, paari aasta eest Ischia saarelt ostetud postkaart (paberist tehtud niisiis). Pigem ajas vist segadusse see, et tutvustuse järgi on „Mina laulan ja mägi tantsib“ romaan ning vastavas kategoorias auhindugi pälvinud nii kodumaal kui ka Euroopas, aga tegelikult on tegu luulekoguga. Meelde jääb kujutatu poeesia, ka struktuur on pigem luuleline: meeleoluvarjundite ja elutahkude kaudu on püütud edasi anda ühe paiga vaimu, üht juhtmotiivi ja ei rohkemat ega vähemat kui elu mõtet. Kuidas see viimane õnnestub, ei teagi, vist mitte päriselt ega lõpuni, aga elu mõtet polegi võimalik tabada, nii et respekt neile, kes üritavad.