Lood Eesti eluga

Doris Kareva

Iga luulemeelne tütarlaps, kes kurvastab oma väljavalitu vähese huvipuuduse üle kirjanduse vastu, võib sel puhul kinkida talle Kaupo Meieli „Eesti elulood”. Kaupo Meiel, Eesti elulood. Jumalikud ilmutused, 2008. 130 lk.

Keeleteritamise seisukohast erinevad inimesed samavõrd kui mitme muu asja poolest. Nii leidub neid, kelle jaoks on kalambuuritsemine pidev ja paratamatu, kontrollimatu hälve, umbes nagu tantstõbi, ja neid, kelle kulm tõmbub umbusklikult pilve niipea, kui lausel kipub olema veel teinegi mõistmisvõimalus. Siinkirjutaja jääb kirjeldatud skaala suhtes tugevasti kaldu, nii et olgu alljärgnev mõistetud vastavate kalduvustega isiku vaatepunktist.

Kaupo Meieli „Eesti elulood” äratas pärast stiilset ja paljutõotavat „Polügrafisti käsiraamatut” innukat huvi ja käest pannes samavõrd nukrat nõutust. Idee on suurepärane, mäng mastaapsete eelkäijatega Edgar Lee Mastersist alates niisamuti, mitugi kirjakohta toovad muige suule. Paraku aga haigutavad arusaamatud käärid raamatu sisu ja vormi vahel. Ehk polekski põhjust asjast pikemalt kõnelda, kui teos ei tooks ilmsiks midagi palju laiemat. Pean siin silmas üha süvenevat pealiskaudsust, tendentsi, mis levib kergelt ja märkamatult nagu õli veepinnal, kuni põhjas elutegevus sootuks lakanud.

On mõningaid „kultuurilisi väljendusi” (on ju UNESCO-l hea termin?), mida väga ei anna üksipäi viljelda. Nagu tango takes two, nii tasub ka kaanoni laulmiseks naabrimees/mehed/naised appi paluda. Paraku annab sama asi tunda ka teravmeelitsemise puhul. Ma ei mõtle siin Jonathan Swifti või Daniil Harmsi taolisi meistreid, vaid pigem oma igapäise killu rebimist – need eeldavad ühist kultuuriruumi ja konteksti, nali sünnib suhestumisest. Isegi telesaadetes kehtib „kaks pead ikka kaks pead” kuldreegel, kui neid kokku ei löö, siis sädemeid ei lenda ja lugeja klõpsab haigutades teisele kanalile.

 

Suuline väljendus majesteetlikus pakendis

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et arutu hulk seoseid või kalambuure „Eesti elulugudes” on juba kusagilt kuuldud või endalegi pähe tulnud, samuti ei võta nende genereerimine eriti aega ega vaeva. „Teletoimetaja: tipp tipi peal, täpp täpi peal” või „Ekskavaatorijuht: karjäär on vägev, ainult kogu aeg on kopp ees” olid esimesed, mis pähe või meelde tulid. Tavaliselt sünnivadki sellised raamatud kambakesi, kiiresti ja lustiga, nagu usutavasti NAKi „Väike pornoraamat”. Paar veerevat õlut heas seltskonnas ja käsikiri koos. Iseasi, kas suulist kultuuriväljendust tingimata üldse kaante vahele talletada tarvis on – see kestab ja kasvab, loob ja lehvitab niikuinii kogu aeg. Samas aga on teda teinekord ka lust lugeda – Pikrit telliks tänapäevalgi.

Eelnev ei tähenda, et ma arvaksin, et käesolev piinliku hoolega koostatud teos tingimata pole nõudnud verd, higi ega pisaraid. Carrabas Barrabase kirjastajapiits on kindlasti autori turjal tantsinud, et temast viimnegi välja ehmatada. Sest välja näeb teos majesteetlik, erakordselt elegantse kujundusega ja heast materjalist. Keset lehekülge kübeke trükimusta, ümber avar tähendusväli, mida lugeja, kel pahatihti just olulisel hetkel puhast paberit käepärast pole, ise kasulikult pruukida saab. Jäin just endamisi imestama, kuidas saab legendaarselt puudust kannatav kirjanik, kes samas ei kannata puudust silmaotsaski, niisuguseid raamatuid välja anda, kui märkasin sarja pealkirja. Teadagi, Allah, selliseid sponsoreid juba igaühel pole.

 

Raamat kui haridus kõigile

Kuna lubasin endale juba kirjutama asudes olla konstruktiivne, siis siin  soovitusliku iseloomuga ettepanek. Raamat sobib suurepäraselt rakendamiseks programmi „Haridus kõigile” raames. On kurdetud, et teatud elanikkonna grupid kaugenevad kirjandusest, lugemine jääb võõraks jms. Siin ei aita käte selja taha väänamine ja ohvri näo ees aeglane lehekülgede pööramine; üldse tuleks demokraatlikus ühiskonnas vägivallameetoditega viivitada senikaua, kui vähegi võimalik. Nagu alati, lasub siingi lootus naistel.

23. aprill, jüripäev, on rahvusvaheline raamatu ja roosi päev, ametlikumalt UNESCO raamatu ja autorikaitse päev. Iga luulemeelne tütarlaps, kes kurvastab oma väljavalitu vähese huvipuuduse üle kirjanduse vastu, võinuks ja võib sel puhul kinkida talle „Eesti elulood”. Ilus soliidne raamat, ei mõju kinkides kahemõttelisena ega ole ülemäära raske lugeda. Vastupidi, tüüp teeb lahti, loeb kolm rida ja veendub kergendusega, et pole see kirjandus hullu midagi, päris lõbus. Trenditeadlikum aga kingib omakorda tütarlapsele roosi. 

Mu loo ilmumise ajaks on 23. aprill küll seljataga, aga nii, nagu igal oinal oma mihklipäev, võib ju igal toru- ja muul jüril olla oma raamatupäev. Kui president julgustas igaüht kas või üht raamatut läbi lugema – oli see nädalas? –, siis kelle hammas veel piibli peale ei hakka, võiks alustada jumalikest ilmutustest. Nööpnõelte närijaist võrsub teatavasti teinekord mõõganeelajaid.