Loomise kehalikkusest, vaimust rääkimata

KÄTLIN KALDMAA

Nancy Huston tuli, nägi ja võitis juba oma esimese eesti keeles ilmunud raamatuga. Tema romaani „Murrangujooned“ tõlge ilmus 2012. aastal (LR, nr 24–27, tlk Triinu Tamm), seda loeti, sellest räägiti, sellest kirjutati. Juba on seda magistritöö raames kõrvutatud Sofi Oksase „Puhastusega“ (Reelika Lepp). „Loomispäevik“ ilmus mullu suvel, vallutas edetabelid ja müüdi läbi. E-raamat õnneks müügilt ei kao, kuid sama saatusega „Murrangujoontest“ seda pole.

Nancy Huston on sündinud 1953. aastal Kanadas Calgarys, kuid elab Prantsusmaal. Ingliskeelsest keskkonnast pärit autor kirjutab enamasti prantsuse keeles, väites, et õpitud keel annab talle suurema loomingulisuse, suurema vabaduse – prantsuse keeles olla ta otsekui teist korda sündinud. Samuti tõlgib ta oma raamatud prantsuse või inglise keelde ise. Kirjutanud on Huston omajagu: peale 14 romaani, lasteraamatute ja kirjavahetuse on ta avaldanud ka 16 esseeraamatut. Viimaste sekka liigitub ka „Loomispäevik“.

„Loomispäevik“ on ühekorraga vastandumiste ja ühenduslülide raamat, ühtaegu isiklik ja universaalne. Raamat kõneleb loomisest sügavuti naise elu, naise ihu, naise vaimu ja naise kogemuse kaudu, ühendades nõnda looja Nancy Hustonis loojaga terves reas teistes silmapaistvates naistes.

Huston ei varja hetkekski oma kavatsusi. Vastandamisega teeb ta algust juba motoleheküljel, kus kirjutamise ja päevikupidamise üle mõtisklevad Henry David Thoreau ja Virginia Woolf. Thoreau mõtleb endamisi, „kas poleks ehk parem avaldada päeviku ülestähendusi sel kujul, nagu nad on kirja pandud, selle asemel et neid sisu järgi eraldi esseedeks koondada“; Waldeni päevikuga töötas ta mitu aastat, enne kui õige vormi leidis. Woolf arvab, „et läheb veel hulk aastaid, kuni naine võib istuda töölaua taha ja hakata raamatut kirjutama, ilma et tema ette kerkiks viirastus, mis tuleb tappa, või kaljusein, mille vastu end surnuks joosta“. See oli aastal 1931.

Nancy Hustoni päevik algab 12. veebruariga 1988 ja lõpeb 26. juulil 1988. Huston on naine. Ta loob sõna otseses mõttes, kuna kasvatab päevikupidamise ajal enda sees last. See kogemus muudab niihästi naise keha kui ka vaimu ning vaimu ja keha üle Huston mõtisklebki. Samuti mõtiskleb ta loojapaaride üle: kuidas suhestuvad teineteise ja oma loodu-kirjutatuga mees ja naine, kui nad tegutsevad kõrvuti, tihtipeale isegi koos? Huston on sel teemal teinud ka raadiosaadete sarja, nii et „Loomispäevik“ on suurepärane näide, kuidas sama materjal mitmesse vormi valada. Vähe sellest, Huston kirjutab ühtlasi romaani ja peab loenguid.

Loomine kui protsess tuuakse raamatu alguses ära kolmes vormis: piibli versioon (inimene seitsme päevaga), naise versioon (inimene üheksa kuuga), Suure Paugu versioon (inimene 15 miljardi aastaga). Hustoni päevik on kahtlemata intellektuaali päevik. Siin on hulganisti viiteid ja vihjeid teistele autoritele ja mõtlejatele, tsitaate. Autor uurib laiemat loojate ringi, et leida vastus teda ennast painavatele küsimustele. Näiteks Scott ja Zelda Fitzgerald, legendide legend, abielupaar, koos hulluses ja kuulsuses. Scott, kes kasutab oma loomingus Zelda päevikuid, annab enda nime all välja Zelda novelle, kirjutab oma tahte järgi ringi Zelda romaani, hävitades sealjuures originaali. Zelda kui muusa, kes astub üle muusale kohase piiri. Fitzgeraldid tõid Hustonile kehalise sümptomina kaasa kaelakanguse.

Seevastu Woolfide looga kaasnesid palavik, verepais ja täielik kurnatus. Kes ei teaks lugu Leonardist ja Virginiast? Mehest, kes hoolitses naise eest, et too suudaks kirjutada ja igapäevaelus funktsioneerida? Hustoni tervist turgutati sellega, et keelatud oli kõik, mis talle meeldib. Võtkem veel näiteks Ted Hughes ja Sylvia Plath, kes toovad Hustonile unetuse (Hughes kõrvaldas Plathi kirjadest ja päevikutest kompromiteerivad lõigud). Või Simone de Beauvoir, alul tüdruk, hiljem naine, kes valis varakult vaimumaailma, isade maailma: „Isa armastas öelda: „Simone’il on mehe aju. Simone on mees.“ Ometi koheldi mind kui tüdrukut“. Oma täiuslikuma mina leidis de Beauvoir Jean-Paul Sartre’is.

Neid paare, kelle mitmekülgseid suhteid Huston ses raamatus käsitleb, on veel. Samal ajal uurib Huston omaenda keha. Nagu eespool näha, reageerib see väga tugevalt juba loetud allikatele. Mis siis veel juhtub, kui kirjutama hakata? Paar aastat enne päeviku alustamist muutus Huston nagu puuks: tuim tunne algas sääremarjadest ja haaras lõpuks kogu alakeha. Peale kirjutamisaegse raseduse analüüsibki ta oma toonast seisundit, mida nimetab figiidsuseks.

Pean seda, et Huston kirjutab keha, vaimu ja kirjutamise seostest, väga tähtsaks eriti Eesti kontekstis, kuna meil ei ole sellest eriti räägitud. Kui minna kirjutades üleni raamatu sisse ning lasta endast läbi tunded ja probleemid, mis kuuluksid justkui kellelegi teisele, aga saavad kirjutamise käigus aina enam omaks, ei jää ühegi kirjaniku vaim ega füüsis neist puutumata.

„Loomispäevikut“ ei ole lihtne lugeda, kuid mitte ohtrate tsitaatide pärast: raskeks teeb selle naise kui looja alatine allajäämine mehele. See raamat on kui kommentaar 240 leheküljel minu soovitusele noortele naiskirjanikele siin- ja sealpool piiri: kui tahad olla omaenda elus esimesel kohal, ära jumala pärast hakka kokku elama meeskirjanikuga. Kurbi näiteid on liiga palju. Kui palju on kodusid, kus mehel on kabinet, aga naine teeb (sageli sedasama) tööd magamistoas, köögis, elutoas, koridoris, trepikojas. Mindki on pandud dilemma ette: kas kirjutamine või perekond. Ma kirjutan ega kujuta ettegi, et keegi teine peaks mu kirjutatu heaks kiitma, enne kui ma ise saan seda heaks pidada.

Asjad muutuvad, jah. Asjad paranevad, jah. Aga nagu 1931. aastal, ei ole olukord siiski veel võrdne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht