Lõppude lõpuks on see ju ka meie maailm

SVETA GRIGORJEVA

Andrus Kasemaa raamatuid on raske käest panna: imestad, naerad ja naudid, tunned süümemõnu … Ehk on tegu sõltuvusega?

„See on tegelikult nii naeruväärne ja naljakas, kuidas kirjanduskauged inimesed kujutavad kirjandust nagu mingit kõrgemat sfääri. Nagu oleks kirjanik olla lahe. Nagu see oleks midagi erilist. Nagu oleks midagi erilist ka kirjaniku staatuses. Kui ma veel seal sees ei olnud, siis tundus see kauge ja kättesaamatu, nagu neile, kes ajavad silmad suureks ja ütlevad: oo, poeet! Aga kui sees olla, siis on see tõeliselt igav. Ja näed, kui väiklased on kirjanikud. Sama väiklased nagu inimesed igal pool mujal.“¹

Andrus Kasemaal on tulnud üsna lühikese vahega välja kolm teost: proosaraamat „Vanapoiss“ ning luulekogud „Mees otsib naist“ ja „Muusa“. Pealkirjade põhjal võiks ju oletada, et tegemist on triloogiaga – happy end. Õnneks see pole siiski nii, õnnelikku lõppu ei paista eriti kellelegi.

Kuna Kasemaa meeldib mulle …

… siis tuleb siit positiivne arvustus. Midagi pole teha, nii need asjad käivad. Nii nagu ei kirjuta Meelis Oidsalu kunagi halvustavalt Henrik Kalmetist või Andres Maimik Renate Keerdist, nii nagu ei kirjuta Alvar Loog kunagi halba arvustust Aleksandra Tšoba või Jan Kaus Indrek Kofi tegemiste kohta ega Mari Peegel kunagi ülistavat arvustust minu või Jürgen Rooste puhul, ei arvusta minagi kunagi kriitiliselt Kasemaa ega ka näiteks Andrei Hvostovi teost (üht olen siin viimati käsitlenud²). See on pöial-poiste ja Pöial-Liiside pisimaffia, isikliku sümpaatia või antipaatia talumatu kergus ja suures mastaabis üsna ohutu onupojapoliitika.

Andrus Kasemaa on õnneks ühtlaselt hea kirjanik ning arvustades ei pea eriti mööndusi tegema. „Muusa“ puhul jäi küll veidi kripeldama, kas pidi selle luulekogu ikka nii kiiresti välja andma, eelmisele kohe otsa. Võib-olla oleks targem olnud lasta teosel veidi settida? Mõnikord võib karm toimetaja, kes toob su „ma olen võrratu ning kõik, mis ma kirjutan, on puhas kuld“ kõrgusest veidi allapoole, mõjuda lõppkokkuvõttes päris hästi. See vaid tõstab raamatu kvaliteeti. Miks ma sellest kõnelen? Sest kui otsisin Kasemaa kahe viimase raamatu toimetaja(te) nime ja mulle vaatas vastu tühjus, siis tegi see natuke nõutuks küll. Kas see on saladus? Või polegi toimetajat?

Head kirjanikud, toimetajad on selleks, et teid aidata (päriselt), kasutage nende abi, kõrvalseisja pilk tuleb kasuks. Ärge saatke oma tekste ainult armsamatele lugeda, kui need armsamad just mõne austusväärse kultuuriajakirja karmid toimetajad pole. Kuigi, ka siis on asi kahtlane. Armastus on kehv kriitik. Aga kindlasti etem kui vihkamine, sedand küll.

Maailma suurim teema …

… ei ole tõenäoliselt siiski armastus, nagu tõdeb Kasemaa ühes „Muusa“ luuletuses (lk 55), vaid seks. Kepp. Nikk. Nuss. Panemine. Põrutamine. Läbi­tõmbamine.

Vaadatagu õige Kasemaa teist värsket luulekogu „Mees otsib naist“. (Avastasin, et austet eesti luule kunagine paha poiss, nüüdne etableerunud status quo esindaja (:)kivisildnik on online-raamaturiiulis Goodreads pannud sellele raamatule koguni ühe tärni. See tähendab, et teos talle ei meeldinud. Kohe üldse. Väga karm hinnang. Võib-olla tundis hindaja end kuidagi puudutatuna?) Iga tekst ses kogus algab tsitaadiga täiskasvanutelehe kuulutuste rubriigist „Mees otsib naist“. Näiteks: „Otsin omale meelast ja alluvat libu. Kepin sind nii ette kui taha ja suhu. Pritsin su näo kuuma libedat spermat täis“ (lk 24), „Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda“ (lk 37), „Kes on hetkel vallatu tujuga? Vajadusel kingitus olen sportlik ja puhas noormees“ (lk 57), „Orjapoiss, kohtub EMANDAGA“ (lk 65).

Poeedipalavik

Tundub, et Kasemaa puhul on tegemist nn mõtte-motiivi-teema-kujundikurnajaga. „Vanapoiss“ ja „Mees otsib naist“ on selle ilmekas näide, ka „Minu viimane raamat“. Tõsi küll, „Vanapoiss“ erineb Kasemaa eelmistest proosaraamatutest selle poolest, et on keeleliselt lähemal kõnele. Vilja Kiisler on iseloomustanud seda Sirbis minu arvates tabavalt kui (teadlikult) infantiilset keelekasutust.³

Kujundikurnamise puhul korratakse üht ja sama kujundit lõputult, seda võib nimetada isegi manamiseks. Motiivi n-ö väsitatakse, võib isegi öelda, et ekspluateeritakse, kujund pumbatakse tühjaks. Kujundikurnamine teeb Kasemaa proosa­raamatud stilistilise kerguse (infantiilsuse) kiuste raskesti loetavaks, kuigi esmapilgul näib vastupidi.

Kasemaa luule lugemisega on muidugi lihtsam. Isegi kui teemad (lesed, uppunud, nõukaaeg, surm, sõda, desertöörlus, diletantlus, eksistents, loodus, koolikiusamine, Ida-Euroopa, homo­seksuaalsus, frigiidsus, opakus) korduvad motiividena raamatust raamatusse, ei mõju see nii palavikuliselt kui proosas. Luule on õhulisem, annab hingamispause. Küll aga meenutab Kasemaa luule midagi vaata et kõnekeele-eelset: see on lause, mille sa Google’i otsingumootorisse sisestad, lause, mis on kokku surutud, üldjuhul ilma sidesõnadeta, lause, mis ei viitsi jamada, lause, mis tahab kiiret tulemust.

„Mees otsib naist“ töötabki sel printsiibil. Lühikeste kõnekeelsete fraasidega tambitakse iga tekst tihedaks, aga kuna need tekstid on üldjuhul ka väga naljakad ning üliiroonilised, nõrkeb lugeja viimaks (füüsiliselt ja mentaalselt). No ei jõua seda järjest lugeda. Motiivi lõputu taastulemine ja ammendamatus kurnab, aga ometi ei taha raamatut käest ka panna, vaid lükkad seda muudkui edasi. Nagu lükkab-veeretab autor üht lõiku või luuletust – muudkui edasi. Ja edasi. Ja edasi. Ja edasi.

Ehk on tegu sõltuvusega? Loed, imestad, naerad ning naudid, tunned süümemõnu. Kes vaatab muusikale, kes loeb Kroonikat, kes …

Huvitav, et Kasemaa looming ei mõju irooniale ja mustale huumorile vaatamata agressiivselt. See ei lajata, vaid mürgitab aeglaselt seestpoolt. Tõsi küll, „Vanapoiss“ lajatab siiski üsna kõvasti ning selle autorimina on sümpaatselt äärmuslike vaadetega. Raamatus lastakse valimatult kõige ja kõigi, ka enda pihta. Seda võib nimetada lapsesuuvõtteks (käib ka mu enda loomingu kohta) või isegi Tourette’i sündroomi tikkideks. Selle (eelkõige) Hollywoodi filmide kaudu hästi tuntud sündroomi, kontrollimatute lihastõmbluste all kannatav inimene võib ühtlasi ümberkaudseid inimesi tahtmatult solvata, pursates välja lauseid-sõnu, mis on väga kaugel poliitkorrektsest, tsiviliseeritud suuvärgist. No normaalne inimene ei ütle ju, et …

„Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale“

„Vanapoiss“ on üks õnnestunumaid tekste, mida sel aastal olen lugenud, mis sest, et pahvatad pärast igat paragrahvi nuttev-naervalt: „Appi, mida ma just lugesin!?“

Ka kogus „Mees otsib naist“ on autor võtnud ette meie armsa ühiskonna misogüünsed ja seksistlikud klišeed, mängib nendega, joonistab need eriti groteskselt välja. Eesmärk ei ole loomulikult sellist mõtlemist reprodutseerida, vaid pigem õõnestada, näidata selle nõmedust (veel kord: iga luuletuse algus pärineb tutvumiskuulutusest): „Terekest vastassugu. Kuna nädalavahetus / läheneb mürinal, siis teeks mõne tutvuse. / Et minna „loomaaeda ja kohvikusse“, jalutaks / niisama „ rannas“ ja vaataks mis „edasi teeme“ // vinky vinky (lk 19), „Tahaks vanemat naist panna // aukohale ja öelda tänu / et nad on enda tööga meie vabariigile toonud / edu ja rikkuse / et nad on hoidnud üleval seda maailma“ (lk 115); „Sooviks leida ühte ja püsivat naist kellele / pakkuda kõike mida tema on väärt // väärtuse määran sulle mina“ (lk 123).

Seda arvesse võttes mina autori asemel väga ei muretseks et „ tulevad uued tarbijad / maa ei saa veel otsa // natuke kurb on / et mina olen lihtsalt niisama seksinud // et ma olen vanapoiss / ja minuga kaob midagi // ja ei tule kunagi tagasi // ja maailm pole minu nägu enam iial“ („Muusa“, lk 26). Eesti saab varsti (või on ehk juba saanud) täpselt selle näo, mida ta väärt on. Pole vaja siia koledatele inimestele ilusaid inimesi narrimiseks ja alandamiseks sünnitada, inimesi, kes julgevad teha inimese häält, olla inimesed: „ma ei tea midagi majandusest ega kontsernidest / metsaärimeestest ja riigimetsast või riigile raha teenimisest / aga ma tean mis tunne on seista suurte puude all või kõrval / ja imetleda neid // puud on targemad kui meie / ma üldse ei kahtle selles // tahan ka rääkida / lõppkokkuvõttes see on ju ka minu maailm“ (lk 76).

Vanapiiga otsib vanapoissi

„Tahaks näha oma lemmikvanapiigat, kuidas ta elas 1960-ndatel. Kuidas kutid käisid talle lakka ehale. Olla seal temaga, istuda heintes. Ta ei sallinud poisse, need tükkisid talle ligi. Aga lesbi ta vist ka ei olnud. Mehed olid lihtsalt sead, tahtsid vaid seda asja, aga tema armastas isa ja ema, ei tahtnud kodutalust ära minna. Kui mina oleksin seal lakas temaga olnud, oleksime koos vaid maasikanätsu närinud ja naernud. Ta poleks kunagi pidanud kartma, et talle külge löön.“⁴

Ma arvan, et Eesti kirjanduses pole lõiku, mis oleks mind rohkem kõnetanud kui see. Andrus, kui see ei ole vaid sinu autorimina, vaid sa päriselt mõtled nii. Andrus, mina olen Sveta, olen hea uue ilma vanapiiga par excellence: ei salli poisse, tahan emaga ja isaga elada elu lõpuni. Ma ei taha lapsi saada, tahan raamatuid lugeda. Kui tahad kunagi lakas närida maasikanätsu, võta ühendust. Toimetuses on mu meil olemas. Olen terve elu otsinud kurja poissi, kellega koos niisama istuda, vaadata kuud ja päikesetõusu. Vaatame koos fesarist, kui koledad on meie kunagised klassikaaslased ja nende lapsed. Tule, vihkame ja vahel armastame koos Eestit. Puruneme kildudeks koos sellega. Meie, kaks poolearulist radikaliseerunud lumehelbekest. Kaks last, kes ei kasva iial suureks. Andrus, mul on nätsud juba ostetud.

Kui me kord sureme. Epiloog

„Midagi igavest ei ole olemas. Keskkooli kirjandusõpetaja pettis meid, Sigrid. Õpetaja valetas meile kõigile, sest kirjandus on seest tõeliselt tühi ja sama tavaline maailm kui keevitajatel, kes keevitavad suuri allveelaevu kokku, aga kellelgi ei tule silmile selline sära ja neid ei taba pettekujutluste laviin, kui öelda: ma olen keevitaja.“⁵

1 Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat. Varrak, 2014, lk 145.

2 Sveta Grigorjeva, Paljunege, persevestid, pungumise ja kloonimise teel! – Sirp 5. VII 2019.

3 Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele. – Sirp 14. VI 2019.

4 Andrus Kasemaa, Vanapoiss. – Loomingu Raamatukogu 2019, nr 17-18, lk 96.

5 Minu viimane raamat, lk 145.