Lugedes sirgete ja kaarte kaarti

Ungari krimikirjanduse nurgakivi „Budapest noir“ ei paku ainult põnevust, vaid ka ruumipoeetilise elamuse.

JAN KAUS

Olgu kohe alustuseks öeldud, et ma ei oska hinnata Vilmos Kondori pseudonüümi taha peituva autori romaani „Budapest noir“ krimikirjanduse kontekstis. Seda peaks tegelikult küll tegema, kuna teost on nimetatud lausa ungari krimikirjanduse nurgakiviks. Mu teadmised kõnealusest žanrist on paraku sama põhjalikud kui Sherlock Holmesi omad astronoomiast. „Lihtlugeja“ positsioonilt võib öelda, et romaani süžee on hästi jälgitav ja põnev ning tõlketekst jätab sujuva ja tasakaaluka mulje.

Loo ülesehitus pole keeruline: Zsigmond Gordoni nimeline ajakirjanik püüab lahendada ühe Fanny-nimelise juudi lõbutüdruku mõrva. Ta jõuab avastuste ja sekeldusteni, mis puudutavad laiemalt 1930. aastate teise poole ühiskondlikke ja poliitilisi jõujooni. Gordon paisatakse pöördeid täis sündmustiku käigus läbi Budapesti sotsiaalsete kihtide.

Kondori teose pealkirjast pole raske järeldada, et lugu leiab aset Ungari pealinnas. Budapest on üks huvitavamaid linnu, kuhu olen sattunud: ühtaegu uhke ja pisut räämas, majesteetlik ja sopiline – parasjagu vastuoluline, nagu ühele korralikule linnale sobilik. Olgugi et Budapest moodustas Austria-Ungari ajal paarilise Viiniga, on see jätnud mulle Viini kõrval rahutuma, kulunuma, segasummase mulje – ja mõjunud sedakaudu kuidagi autentsena, omasena.

Võimalik, et minu ruumipoeetiline suhe Budapestiga tingis viisi, kuidas ma seda raamatut lugesin. Asi selles, et kui käisin esimest korda Budapestis, võtsin kohe ette palverännaku, et otsida üles Pál-tänava ja Maria tänava nurk. Olgugi et seal polnud märkigi Ferenc Molnári kirjeldatud maailmast, oli see mulle ometi tähtis kogemus: käia mööda samu tänavaid, mida olid kulutanud minust sada kakskümmend aastat varem Nemecseki, Boka, Csónakose ja teiste tallad.

Kondori „Budapest noir“ annab põhjust ka erapooletumaks ruumipoeetiliseks lähilugemiseks, kuna autor kirjeldab Gordoni liikumisi väga detailselt. Nii nagu ma olen lugenud Orhan Pamuki raamatuid, kõrval İstanbuli kaart, või Kjell Westö raamatuid, kõrval Helsingi kaart, ajasin Kondori romaani lugedes näpuga järge Budapesti kaardil. Sedasi tekkis mu lugemisse kaks kihti, kaks pilku: üks järgnes Gordonile n-ö strateegilisel tasandil, mõrvari otsingutel, teine aga liikus taktikaliselt Gordoni sabas mööda linnaruumi. Üks lugejapilk kuulus süžeele, teine trajektooridele. Ega ei kujutakski „Budapest noir’i“ lugemist ette teisiti kui teksti ja kaardi topelt­lugemisena.

Pigem Pesti raamat

Olgugi et Kondor kirjeldab Gordoni liikumist linnaruumis tavapärasest palju detailsemalt, teeb ta seda kuidagi kiretult, loetledes enamasti lihtsalt tänavaid ja väljakuid ning hoidudes kohtade garneerimisest poeetiliste kirjeldustega. Võikski pisut utreeritult öelda, et Kondori ruumipoeetika on üsna ebapoeetiline, pigem registreeriv, servapidi ametlik. Osalt on see tingitud Gordoni enda hoiakust: ta ei vaatle ju linna, vaid otsib linnaruumist juhtnööre, ta lahendab inimese, mitte linna mõistatust. Ent teiselt poolt võimaldab Kondori vaoshoitud ruumipoeetika, piirdumine läbitavate tänavate loetlemisega, tuua esile seda, mis on Budapesti – ja linnaruumi kui sellise juures – kõige kõnekam. Tõstan esile kaks aspekti.

Esimene on seotud nende harvade kordadega, kui Gordon mõtiskleb iseenda ja Budapesti suhete üle. „Talle ei meeldinud Budas olla. Miskipärast oli Pest talle südamelähedasem, seal tundis ta ennast vähemalt kodus – niipalju kui see oli üldse võimalik“ (lk 128). Siin vihjatakse peenelt Budapesti vastuolulisusele, tõsiasjale, et see linn koosneb õigupoolest kahest linnast. Budapest sündis üsna hiljuti, 1874. aastal, mil Buda ja Pest ühendati.¹ Neid kaht eraldab linna poolitav Doonau, ent pooled erinevad ka geograafiliselt ja kultuuriliselt. Buda keskmes on uhked mäed, ennekõike Várhegy-nimeline kõrgendik, mille otsas seisavad Buda loss ja Mátyáse kirik, ning Gellérthegy, mille jalamil asub kuulus Gellérti spaahotell. Pest on seevastu tasandikuline ja haarab endasse suurema osa linna territooriumist.

Olgugi et ma pole lugenud kaugeltki kõiki Budapesti asetuvaid ilukirjanduslikke teoseid, julgen oma lugemiskogemuse põhjal väita, et Budapesti kahetisus mõjutab ka Budapesti kirjeldusi ilukirjanduses. Võibki öelda, et Budapestis toimuva tegevustikuga romaanid saab liigitada ennekõike kas Pesti või Buda lugudeks. Juba mainitud Ferenc Molnári „Pál-tänava poisse“ võib julgelt pidada Pesti raamatuks. Enamgi, tegu on kaheksanda linnaosa ehk Józsefvárosi looga. Uuematest romaanidest meenub Attila Bartise „Rahu“, mille üks keskseid geograafilisi punkte on samuti Józsefvárosis asuv Kerepesi surnuaed: „olin juba täiesti kindel, et ma võin minna ainult ühte kohta – Kerepesi surnuaiale vaatama, kuidas me siis nüüdsest peale elama hakkame“.² Vastukaaluks võib mainida näiteks Desző Kosztolányi romaani „Anna Édes“, kus heidetakse sapine pilk XX sajandi alguse Budapesti ühiskonna muudatustele ja seisusevahedele. Selle romaani põhiline tegevuspaik asub otse Várhegy mäe varjus, pikal Attila tänaval. Tegevus nihkub Budast Pesti alles romaani finaalis, kui nimitegelane toimetatakse Markó tänaval asuvasse vanglasse.

Nagu eeltoodud tsitaadist järeldada võib, on ka „Budapest noir“ pigem Pesti raamat, olgugi et Gordon satub korduvalt Budasse ning üks sagedamini romaanis mainitud kohti on Margiti sild Doonau jõel. Romaani põhilised tegevuskohad jäävad siiski Pesti.

Muide, siin hakkas mulle silma üks kõnekas nüanss. Fanny mõrvatakse Nadydiófa tänaval, mille üks ots ulatub Rákóczi tänavale. Mäletatavasti elas Rákóczi tänaval ka Ernő Nemecsek. Gordongi liigub sageli Rákóczil. Samuti saab Fanny hukk alguse just sellel tänaval: „Fanny, kes oli peaaegu kõik oma sõbrad ja tuttavad kaotanud, sattus Rákóczi tänavale“ (lk 188). Juba mainitud „Anna Édesi“ üks antagoniste Jancsi mõistab ühel pidusel ööl oma elu tühisust: „Ta jalutas mööda inimtühja Rákóczi tänavat. Siin ei liikunud hingelistki. Kui palju pimedam oli Budapest Viinist!“³ Huvitav, kui tugev on mõne tänava ilukirjanduslik gravitatsioon.

Tee teadmiseni ei ole kunagi sirge

Millist eesmärki võiks ikkagi tänava- ja väljakunimede kiretuvõitu loetlemine kanda? Alain de Botton käsitleb oma esseeraamatus „Õnne arhitektuur“ kaose ja korra vahelisi pingeid arhitektuuris, kirjutades muu hulgas: „Fassaadi kaarte ja sirgete vastastikuses pinges kajab vastu meie endi mõistuse ja tunnete vaheline tõmme.“⁴ Kas samasugust sirgete ja kaarte vahelist pinget pole mitte võimalik märgata tänavavõrgustikus?

Kui vaadata sedasama Budapesti kaart, pole mu meelest raske täheldada sirguse ja kaardumise kummalist koosmõju, tänavaid, milles on nii sirgjoonelisust kui ka kaarduvust. Budapesti kohta võiks isegi öelda, et geoloogiliste erinevuste tõttu on Buda pigem kaarduvate ja Pest sirguvate tänavate maastik. Ent nii lihtne see siiski pole. Gordoni üks põhilisi trajektoore Pestis kulgeb mööda Szent Istváni, Terézi ja Erzsebéti tänavat. Kujutan ette, et mööda nimetatud tänavaid kõndides võib tunduda, et liigutakse piki sirget – ent kaardil moodustavad need tänavad ühe suure kaare, mille ühes otsas asub juba mainitud Margiti sild ja teises otsas Rákóczi tänav.

Seega sümboliseerib Gordoni ringiliikumiste – ja sageli ka ringliikumiste – dokumenteeriva alatooniga kaardistamine romaani kõige laiemat sõnumit, ideed, mille kohaselt pole tee teadmiseni kunagi sirge. See puudutab ka Gordonit, kes rakendab mõrvarite leidmisel ja karistamisel väga leidlikult mõistust, ent seejuures pole tal Fannyga mingit isiklikku seost, vaid tema otsus asja uurida on täiesti instinktiivne. Ta lihtsalt sukeldub peadpidi linna ja hakkab jälgi ajama. Selles linnas võib iga joon kaarduda või ristuda mõne teise kaarduva joonega, ristumine toimub aga mingis suuremas jätkuvuses, mis koosneb pööretest, põigetest, kadumistest ja naasmistest.

1 Õieti ühendati küll kolm linna ehk Buda, Pest ja Óbuda, millest sai uue linna kolmas linnaosa. Óbuda nimigi viitab sellele, et tegu on „vana Budaga“, mis tähendab, et Óbuda on siiski mõtteliselt seotud Buda, mitte Pestiga.

2 Attila Bartis, Rahu. Tlk Lauri Eesmaa. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 103.

3 Desző Kosztolányi, Anna Édes. Tlk Reet Klettenberg. – Loomingu Raamatukogu 2014, nr 16–19, lk 143.

4 Alain de Botton, Architecture of Happiness. Penguin Books, 2006, lk 199.