Luhtunud vampiiriprojekt

Aleksei Ivanovi sõnum on lihtne: ideoloogia teeb lolliks, rikub mõtleva inimese, tapab tema loomulikud soovid ja tungid. Lugu jätab aga soovida.

BORIS VEIZENEN

Vene kirjanduses on praegu tagasivaateliste teoste buum. Luubi alla on võetud eelkõige eelmine sajand, eriti revolutsioonieelsed aastad ning Nõukogude periood. Palju tähelepanu pööratakse kodusõjale, samuti stalinismi terrorile ja ka Teisele maailmasõjale. Mõneti vähem on proosateostes puudutatud hilisemat nõukogude aega, 1980ndaid aastaid. Üks levinumaid käsitlusviise on perekroonika: ajaloo pöördkäigud antakse edasi inimeste saatuse ja elus tehtud valikute kaudu, tegelaste isikliku kogemusena. Kõige värvikam ja silmapaistvam ajaloolise ja isikliku mälu uurimus on Maria Stepanova seni kahjuks eesti keelde tõlkimata teos „Mälu mälestuseks“ („Памяти памяти“), kõrgintellektuaalne, meisterlikult komponeeritud romaan, ühtaegu haarav teoreetiline mõtisklus ning südamlik tundeanalüüs. Mõnegi teise mälu, nostalgiat või ka inimliku tragöödia teemat käsitlenud kirjaniku loomingulised valikud võivad aga olla mõnevõrra kahtlased.

Üks selliseid raamatuid, mis jätab pigem ebaõnnestunud katsetuse mulje, on 2018. aastal ilmunud Guzel Jahhina romaan „Minu lapsed“ („Дети мои“), võlumuinasjutu vormis lugu Volga sakslaste elust 1920. ja 1930. aastatel. Samal aastal ilmunud Aleksei Ivanovi „Sööklaploki“ sündmused leiavad aset ühes pioneerilaagris Moskva olümpiamängude suvel. Kus Jahhina on pigem meelega ebamäärane, on Ivanov jälle väga konkreetne: tema raamat kõneleb just nimelt vampiiridest.

Vene kirjanik Aleksei Ivanov.

Yuliya Zaytseva / Wikimedia Commons

Aleksei Ivanov sai vene kirjandusväljal kuulsaks romaaniga „Geograaf jõi gloobuse maha“ („Географ глобус пропил“), mille ainetel oli valminud ka film. 1995. aastal ilmunud tekst ei anna siiski autori loomingust ega stiilist täit ettekujutust. Ivanov kirjutab palju ja eri žanrides. Ta on käsitlenud Venemaa ajalugu, kirjutanud müstilise kallakuga romaane tänapäevast ning pälvinud kahtlemata lugejate tunnustuse, kuigi tema autoripositsioon erineb veidi sellest, mida tavapäraselt vene kirjaniku puhul eeldatakse. Ammuses „Keelepeksukooli“ saates, mida juhtisid Avdotja Smirnova ja Tatjana Tolstaja, nimetas Ivanov oma teoseid loomingulisteks projektideks. Toonases vene kirjandusilmas täiesti võõras sõnakasutus vihastas saatejuhte: romaani kirjutamine on töö, higi ja veri klassikalise vene kirjanduse vaimus, see on püha kunsti, ühiskonna, jumala või iseenda teenimine, mitte mingisugune „kreatiivne projekt“ või äri. Praegu tundub see pahameel naiivne, kuid teatud tõetera siin peitub. Ivanov ei varja seda, et kirjutab laiale lugejaskonnale, kasutades ja miksides levinud šabloone. Näiteks ei häbene ta kasutada tavapärase B-kategooria õudusfilmi elemente Vene ajaloo või tänapäeva kontekstis.

Kas see on halb? Igal aastal antakse välja üha uusi teoseid, mis ei pretendeeri sugugi tõsidusele, sisukusele, mängulisusele, uuenduslikkusele, psühholoogilisusele ega muudele väärtkirjanduse tunnustele. Terve hulk venekeelseid autoreid juba kirjutab vampiiridest, libahuntidest, võluritest, mõrvaritest, kääbikutest jne. Nende nimesid ei nimetata tavapärase arusaama puhul vene kirjandusest, millega seostuvad klassikud ja mõned praegused suur­kujud. Aleksei Ivanov balansseerib kahe suuna vahel: tema tekstid on küll loodud lugejate lõbustamiseks ja sealt ei maksa otsida suurt elutõde, kuid ta on endiselt prestiižsete autorite nimekirjas. Ta on popp. Kindlasti ei ole ta esimene, kes on oma loomingulistes mängudes kasutanud massikultuuri nähtusi või tegelasi, meenutagem kas või paljast vampiiritari Mihhail Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ (tema viljeles seda enne, kui teema peavoolustus) ja Viktor Pelevini „Libalooma püha raamatut“. Müstiline ja osaliselt ka labane teenib aga neis romaanides palju tõsisemaid ja keerulisemaid eesmärke. Mida või keda teenivad vampiirid Ivanovi „Sööklaplokis“?

„Sööklaplokk“ on mõnusalt kirjutatud, seda on hea lugeda (kompliment käib ennekõike romaani esimese poole kohta). Ivanovi pioneerilaagrikirjeldus on haarav ja värvikas. Näeme väga erinevaid, kuigi veidi stereotüüpseid lapsi, kes kõnelevad elavas, tihtipeale mitte väga viisakas keeles. Nad tunnevad end üksildasena, tahavad olla teistest paremad, neil on oma unistused ja hirmud, samuti oma linnalegendid ja anekdoodid, mis annavad suurepäraselt edasi ajastu hõngu. Pioneerilaagri eheda kirjelduse juures pole unustatud tutvustada praegustele noortele tundmatuid nõukogude elu tõsiasju: näiteks peavad pioneerid moodustama salgad, igal salgal peab olema oma rivilaul, õhtuti kogunetakse küünlatunnile, mis on sisuliselt parteikoosolek miniatuuris, ning enne magamaminekut tuleb soovida ringis üksteisele võltsilt head ööd. Paar sõna poetatakse ka mitte just väga maitsva toidu kohta, sest nii mõnigi laagri kokk on parema kraami hoopis koju tassinud. Ametliku poole pealt üritatakse seevastu olla igati tasemel: iga päev heisatakse punalipp, tohutult hulgalt plakateilt vaatavad vastu kahvatud lippudega noored, usinad noorsoojuhid, vahetpidamata käib ideoloogiliste suuniste andmine ja kollektiivsete väärtuste rõhutamine. Omapärane roll on romaanis kodusõja veteranil Serp Ivanõtšil, pealtnäha lahkel pioneerilaagri patroonil, kelle tegelaskuju kehastab sümboolselt kogu Nõukogude Liidu ajalugu ja kodanikuideaali.

Ei maksa aga unustada, et käes on kaheksakümnendad. Moskva olümpiamängud oli Nõukogude Liidu viimane katse maailma lummata. Nagu näitab Ivanov, ei võta enamik täiskasvanuid kogu ideoloogiat väga tõsiselt, vaid teeb lihtsalt harjumuspäraselt oma tööd. Ilmekas detail on romaanis pasunatüdruku kuju, mille kohta räägitakse õudusjutte. Nõukogude pioneerinooruse sümboli kõrval on kunagi ammu olnud paarilisena trummilööja. Lõhutud skulptuur on palju kõnekam ajastudetail kui olümpiamängud. Nii mõnigi noortejuht lausa soosib reeglite rikkumist, nagu näiteks mässumeelne Veronika, kes käib laagriaia taga alasti ujumas, suitsetab ja lubab laste kontserdil ette kanda kahtlase laulunumbri. Kuid on ka neid, kes on muutuste kiuste jäänud truuks nõukogude mõtteviisile.

Ja siin ilmuvad romaani vampiirid. Ivanov leiab, et inimese puhul on normaalne nii ebakorrapärane, kaootiline, kõhklev, aga ka iseseisev käitumine. Imelikud on hoopis need särasilmsed noored, kes mõtlevad lakkamatult kollektiivsetest eesmärkidest, kummardavad punast lippu ning kardavad vett. Ivanov on pööranud nõukogude lastekirjanduse kangelased ja nende kehastatud voorused pahupidi ning nimetanud selle vampirismiks, kuid mitte metafoorsel, vaid täiesti reaalsel tasemel. Romaanis tõepoolest juuakse verd ning muudetakse rõõmsameelsed lapsed hingetuteks iseseisvuse kaotanud orjadeks. Autori sõnum on lihtne: ideoloogia teeb lolliks, rikub mõtleva inimese arengu, tapab tema loomulikud soovid ja tungid. Lugu jätab aga soovida.

Ivanov on üksjagu laenanud tuntud õudusfilmide motiive, kuid tema mäng ei ole kahjuks eriti rafineeritud. Raamatu esimene pool on peamiselt realistlik, müstiliste lühipõigetega. Teises pooles kogub sünge müstiline tornaado kõvasti hoogu, kuid on ka problemaatiline. Mäng klišeedega ilmneb muide ka raamatu ülesehituses (näiteks osade pealkirjad „Vampiiri jälg“, „Vampiiri naer“, „Vampiiri hirm“ ja vereteemalised tsitaadid nõukogude luulest) ega haara sugugi kaasa. Neist laenudest ja troopidest ei kujune põnevatele olmekirjeldustele väärilist vastukaalu ning need mõjuvad tuimalt ja igavalt. Näiteks romaani peategelased poiss Valeri ja noortejuht Igor, saanud vampiiride intriigidest teada, elavad ikka samamoodi edasi nagu seni: söövad, joovad, mängivad, juhatavad, olgugi et nende ümber on vampiirid ja viimaste orjad. Põnevat kontrasti ei teki, aga kaks stiili ei sula ka kokku – Nõukogude maailma ja tänapäeva kollide liitmistehe ei ole õnnestunud. Lõpplahendus, mis viitab otsekui sellele, et Nõukogude vampirism elab meis edasi, mõjub kui kahtlane viide võimalikule järjele. Eks tulegi B-õudukas jätta publikule näriv kahtlus, et kõik ei pruugi veel läbi olla.

Kahju, eriti seetõttu, et „Söökla­plokk“ astub tahtmatult dialoogi ühe vene nüüdisromaaniga. Nimelt on Aleksei Varlamov kirjutanud raamatu „Minu kallis Pavel“ („Душа моя Павел“), kus tegevusaeg on sama ja peategelasteks samuti noored, ainult et ülikoolieas. Varlamovi peategelane Pavel on salastatud tuumakatsetuste linnakesest pärit lihtsameelne nooruk, kes tõepoolest usubki kõike, mida propaganda talle ette söödab. Pääsenud ime läbi ülikooli, tutvub ta kartulivõtul kriitiliselt meelestatud üliõpilastega, kellelt õpib nii mõndagi, kuid jääb siiski veendumusele, et nõukogude ideaalid on paremad ning et terve maailm võiks olla üks suur ja tore Nõukogude riik. Varlamov sisuliselt soosib tema mõttemaailma, mängides oma tegelaste ja lugejate ootustega: isegi kõige iroonilisemad noored n-ö parandavad kartulipõllul meelt ning tõelisteks kangelasteks osutuvad hoopis võimuesindajad. Varlamovi romaan on omapäraselt lahendatud mitmekihiline flirt sotsrealismi poeetikaga. Kahjuks ei ole Ivanovi „Sööklaplokk“ talle samas kaalu­kategoorias vääriline vastane. Müstika ja reaalsuse liitmine on osutunud miini­väljaks nii mõnelegi nüüdis­autorile ning ka Ivanov on usaldanud liialt oma sada korda käidud radu. Nagu ütleb üks vampiiri­boss: minna oleks tulnud hoopis teist teed pidi.