Luule hoiab keelt roostetamast

Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2022

PAUL-EERIK RUMMO

Head kolleegid, head huvilised, auväärt žürii!

Aitäh selle üllatusena tulnud auhinna eest, ja palun lahkesti vabandada, et mind kehaliselt kohal ei ole. Püüan jõudumööda olla korralik inimene, ja korralik inimene võtab iga tunnustust eeskätt kui avanssi. Sestap püüan aega ja jõudu, mis kuluks au vastuvõtmiseks kohale ja tagasi koju liikumisele, kasutada pigem selleks, et au vähemalt tagantjärgigi välja teenida. Nii või teisiti, suur tänu stimuleerimast ja ühtlasi parimad tervitused kaasnominentidele – ja ka nendele paljudele, kes seekord veel nomineerimatagi jäid. Igal juhul tasub selle kummalise asjaga – luuletõlkimisega – jatkata, kui kord juba ollakse sellesse lõksu langenud.

Ja mõistagi palju õnne toimetaja­auhinna laureaadile! Tahakski kõigepealt öelda, et on omamoodi sümboolne nende kahe auhinna üleandmine ühel ja samal päeval ühes ja samas kohas. Inimene elab keele sees, püüab keele saladuste tajumises, keele kui elava organismi loomupäraste toimemehhanismide tajumises, keele praktiliste rakendusvõimaluste katsetamises ja kujundamises edeneda, mis peale kõige muu on üks tohutu ja samas käepärane võimalus edeneda iseenda mõistmises, iseenda tajumises ja kujundamises nii igal indiviidil kui, pidulikuks minnes, inimkonnal tervenisti. Nii tekstide tegemisel, nende toimetamisel, neid mõista ja omaks võtta püüdmisel on selles lakkamatus protsessis igaühel oma asendamatu osa. Tahaks muide südamest loota, et viimastel aegadel taaselavnenud madistamine keelekorralduslike küsimuste ümber (paraku paistab seal olevat palju üksteisest mööda rääkimist, aga ehk läheb see üle) viib kokkuvõttes kõiki lähemale keele kui loomuliku, orgaanilise, isekorrastuva struktuuri tajumisele, mis on meile kingitud samamoodi nagu hingamise, kõndimise, ainevahetuse jne võimegi. Keel toimib/realiseerub ja (eluliselt vältimatul määral ja viisil) ka korrastub meie kaudu – meist igaühe kaudu. Päevast päeva.

Selle nurga alt vaadates on luule üks keele realiseerumise viise. Vahel kurdetakse, et see või teine luuletus on kole keeruline ja segane, mõistetamatu. Arvan, et siin tuleks vahet teha, kas luuletajal ongi miskipärast lust ja tahtmine segast panna või on tema püüdluseks midagi võimalikult täpselt ja nüansseeritult tabada, seda miskit kõiges tema keerukuses kirjeldada, ehitada selle millegi keeleline mudel. Mis muide pole kaugeltki puhtratsionaalne ega kuiv tegevus, vaid pigem just tugevasti seotud vaistude ja väikest viisi ilmutuslike tajudega. Kui see sellisest stardipositsioonist lähtudes korda läheb, siis kukub küsimus tulemuse (luuletuse) keerulisusest ja nn mõistetavusest või mõistetamatusest iseenesest ära. Võib-olla ongi keeruline, aga mis siis. Peamine pole selles. Kui miski on keeruline, siis ka tema aus mudel saab olla vaid keeruline. Aga ta peab olema niivõrd ilmekas ja täpne, et kõik on järsku nagu peo peal, ilma et peaks lugejana tingimata mõistmiseks näpuga järge ajama ja labürintides äraeksimist kartma. Seda täpsust ja ilmekust taotledes avastab luuletaja keeles muuhulgas ka selliseid võimalusi, mida seni pole tähele pandud ega aktualiseeritud, ja vajadusel, nii-öelda viimases hädas, loob neid ise juurde. Kas need jäävad ühekordseteks ad hoc leiutisteks või lähevad pikemalt-laiemalt käibele – igatahes on nad aidanud purustada eluohtlikke trombe keeleorganismi vereringes.

Mis aga luule tõlkimisse puutub, siis siin ei saa alguses siiski läbi ilma näpuga järge ajamata, et kõigepealt jälile saada, kuidas algtekst koos seisab. Et säärane, ajuti võib-olla tüütugi tegevus ette võtta, peab olema mingi impulss, algtõuge. Algtekst peab kuidagi intrigeerima, su uudishimu kiusama hakkama. Siis on loota, et leiad üles tema mõjuvuse n-ö tehnilise saladuse ja saad inspiratsiooni selle rakendamiseks teiskeelses tekstis, niivõrd kui see põhimõtteliselt võimalik on. Täisadekvaatse tõlke tegemist pole mõtet eesmärgiks võtta, ka pealtnäha sarnased keeled on vägagi erinevad ja eks pealegi iga asi saa olla identne vaid iseendaga. Sa võid ju kujutleda, et kirjutad omas keeles sama luuletuse mis algautor omas keeles, aga kas ei öelnud juba vanad roomlased, et kui kaks inimest teevad sama asja, siis pole see sama asi. Eesmärgiks, positiivseks programmiks, võiks olla oma uudishimu rahuldamine algtekstile võimalikult lähedale või lausa selle sisse trügimise teel. Close reading, close reading! Muide, kui seda järjekindlalt harrastada, hakkab see pikapeale mõjutama ka seda, kuidas üldse loed, võib-olla üldisemaltki – kuidas asju ja nende seoseid tähele paned. Võõrutab pealiskaudsusest ja koolitab vaiste. Ja mida rohkem algteksti sisse jõuad, seda enam teatud mõttes sellega samastud ja seda iseeneslikumalt hakkab kujunema ka selle tõlge kui algtekstist tõuke saanud uus entiteet su oma keeles. Eesti keele ja eesti luule elavuse seisukohast pole erilist vahet, kas tegemist on otsemaid eesti keeles kirjutatud luuletusega või mingist muust keelest eelkirjeldatud moel eesti keelde ületooduga. Mõlemal juhul hoiab see eesti keelt roostetamast, avastab selle võimalusi, vähendab inertsust ja suurendab elusat paindlikkust. Tõlkeluule teinekord rohkemgi kui algupärane, kui tuleb väljendada-kirjeldada-modelleerida midagi, mida eesti keeles seni pole teha tulnud.

Jõudu ja rõõmu kõigile, kes sellele teele asunud!

Ja lõpetuseks palju tänu Piret Salurile ja Juhani Salokandlele, kes mulle Haavikko „Talvepalee“ kallal pusimisel head nõu andsid!

---

August Sanga luuletõlkeauhind

Paul-Eerik Rummole tõi August Sanga nimelise auhinna Paavo Haavikko luuletuse „Teine luuletus“ eestindus. Auhinna kandidaatidena tõsteti esile ka Vahur Aabrams, Doris Kareva, Mathura, Triin Paja, Joel Sang, Kullo Vende ja Elo Viiding.

„Teine luuletus“ pärineb Haavikko kogust „Talvepalee“ (1959), mida peetakse soome modernistliku luule tippteoseks ning mille mõjuvälja Soomes on võrreldud T. S. Elioti „Ahermaa“ (1922) omaga Euroopa luules. Žürii liige Julius Ürt on toonud esile mõlema teksti tähendusrikkuse Paul-Eerik Rummo tõlkijateel: „Tsüklit kannab püüd taibata ja kirjeldada luule­mina toimekust, sõnataiu ülevust ja pidevust maailma segadikus. Kust leida korrastatust entroopia valitsemisajal? Kuidas astuda vastu kaose vohamisele? Kuidas pääseda iseenda juurde tahtlikult/tahtmatult süüdatud maailmas? Kuidagi peegeldub siin mitmik- või paralleelmaailmade idee, mis tollastel füüsikutelgi veel meeleski ei mõlkunud. Võimalik üle- ja väljahüppamine olemasolevast, ilma et luule ja luulemina kaduma läheks. Tõlge on nõtke, loomutruu ja vormitundlik.“

„Teise luuletuse“ tõlge on ilmunud ajakirjas Looming (2021, nr 8) ja Haavikko mahukas koondkogus „Kogutud luuletused“ (EKSA, 2021). Raamat jõudis eesti keelde mitme põlvkonna tõlkijate vahendusel: oma panuse on andnud Kai Aareleid, Ivar Grünthal, Kätlin Kaldmaa, Kaja Kallemets, Jan Kaus, Lauri Kitsnik, Tiiu Kokla, Hasso Krull, Asko Künnap, Minni Nurme, Kajar Pruul, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Piret Saluri, Joel Sang, Debora Vaarandi, Elo Viiding ja Julius Ürt.