Luule kui tõe eliksiir

Indias „Kritya“ luulefestivalil suutis luule eliksiir jõuda ka kultuurist kõige kõrvalejäetumateni, ületada umbusu, võõraviha ja eelarvamused, ühendada inimesed uuel moel.

DORIS KAREVA

Kritya ma olen, sõnaloits, alati liikvel kooskõlas viimse tõe õigsusega. Elan inimsüdameis, tõstmas häält protestiks mistahes vale, kõige kurja ja ebaõigluse vastu. Ilmutan end musttuhandes vormis – luule on neist üks võimsamaid.

9. kuni 11. novembrini peeti Keralas Thiruvananthapuramis „Kritya“ XI luulefestival, seekord pealkirjaga „Luule ksenofoobia ja rassismi vastu“. Sündmusel osales 22 luuletajat üle maailma ja vähemalt sama palju Kerala kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Festivali kogumikku ehib pilt rohupudelist sildiga „Luule kui kõike raviv eliksiir“. Kõlab kõrgelennuliselt – aga anti proovida.

Rohkem kui pool sajandit tagasi avanes India kui loodusparadiis neljale noorele briti muusikule just Keralas – seda meenutab veel Beatles Bar Kovalamis, kuuldavasti imekaunis rannapiirkonnas, kuhu tunglevad peaasjalikult turistid.

Praegu valitseb igisooja lopsaka taimestikuga Keralat kommunistlik partei ning õlle- või veiniklaasi võimalikkusest hotellis teatavad suured, küll üsna harvad plakatid. Keha peab kaetud olema ja näiteks tänaval suudlemise eest võib kergesti trellide taha sattuda, nagu poeete kohe festivali algul targu hoiatati.

Tõsi, trellide taha viib teisigi teid. Seekord leidis lõpuks aset see, milleks festivali korraldaja Rati Saxena* oli aastaid ettevalmistusi teinud – külaskäik ajaloolisse 1898. aastal rajatud Kerala keskvanglasse, kus oli meie külastuse ajal 1238 meest. India ajaloos oli see esimene kord luuletajatel kinnipidamisasutuses esineda – ja tõenäoliselt ka vangidele esimene kord kuulda luulet peale malajalamikeelse tõlke veel paari­kümnes keeles.

Olen Eestis nõukogude ajal käinud Patarei vanglas ja hiljem kohtumas Murru vangla kirjandusringiga, need muljed on mällu vajutanud sügava jälje. Mõtlesin juba siis, et kõige rängem karistus pole ehk isegi mitte liikumis- ega muude vabaduste piiramine, kuivõrd inimese igasugusest ilust, loomulikust kokkupuutest loodusega ilmajätmine – kuidas mõelda elu üle järele võimaluseta isegi taevas pilvede liikumist jälgida? Tuim betoon ja valvurite, aga ka kongikaaslaste alandav, sageli mõnitav suhtumine saab päev-päevalt inimese vaimu tümitades hinge üksnes kalgistada; aeg, mis välisilmas on haruldane vara, voolab pealesunnitud tingimustes mitte üksnes tühja, vaid muutub üheks kannatuse osaks, hakkab töötama mis tahes mõeldava eesmärgi vastu.

Selles masendavas keskkonnas on imetlusväärset tööd teinud Mare Riimets 30 aasta jooksul Murru vangla kirjandusõpetajana. Kord esinesid tema hoolealused isegi kirjanike liidu musta laega saalis väljasõiduetendusega „Väike prints“. Võib vaid kujutleda, mida see osalejatele tähendas.

Kerala ajalooline keskvangla jättis hoopis teistsuguse, pigem kloostrisarnase mulje. Ennekõike keskendutakse siin vangide ettevalmistamisele tavaellu tagasipöördumiseks. Nii küpsetavad vangid iga päev lihtsat india leiba, mille müügist koguneb neile väike toetusraha. Kella kaheksast neljani kestab töö, seejärel on võimalik tegelda maalikunsti, aianduse või spordiga, mõistagi valve all. Raamatukogus on üle 12 000 teose, mõned vangid kirjutavad ka ise.

Kõik oli üllatavalt puhas, pikka valget vanglamüüri ehtisid profi juhendusel valminud värvikad freskod. Soojas kliimas lopsakate taimede vahel mõjusid vaikselt askeldavad pikkades valgetes rüüdes vangid pigem sanatooriumi külaliste kui karistusalustena. Ja seegi, millise keskendumisega kuulasid kinnipeetud luulet, avaldas muljet. Neis polnud kübetki tülpimust – olgu siis põhjuseks tagasihoidlike templite olemasolu nii sees- kui ka väljaspool müüri või ühe saatma tulnud mõneaastase lapse pikka aega kestnud lehvitus vanglavärava taha kaduvale isale.

Oma esinemisel kõnelesin Eesti laevakaitsjaist, kes samal ajal kõrvalosariigis Tamil Nadus Chennai vanglas juba neljandat aastat kohtuotsust ootasid. Muidugi, kohtu aeglust kui üht elu piinadest nimetab Hamletki oma kuulsas monoloogis, nii et tegu on universaalse kannatusega. Emakeelset luuletust lugedes tundus, nagu võinuks tuul selle laevakaitsjate kõrvu kanda; igatahes rõhutasin, et Eesti ootab neid pikisilmi tagasi.

Saalitäie vangide selja taga seisid püssimeestest valvurid; suured uksed olid lahti, et õhk liiguks. Korraga algasid kärgatused, ilm läks pimedaks ning peaaegu pooletunnine äikesevihm kallas mürinal üle kõikide piiride ja radade. Otsekui kummaline vabastav rituaal pühkis see vastastikku minema viimsedki eelarvamused ja mõjus võimsa kunstilise teatrielamusena. Meie vanglast välja jõudes peeti kohalikus templis parajasti tuleteenistust, püha suits kandis ehk palved pärale. Mõne päeva pärast saabus uudis, et Eesti laevakaitsjad vabastati.

Järgmisel päeval külastasime Sai Gramami orbudekodu ja selle kõrval asuvat vanadekodu. Looduslikult lopsakas, teedest kõrvale jäävas maalilises keskkonnas, pühakute kujude ja piltidega ehitud templite ja õpperuumide vahel avatud katusealuses kohtusime kooliealiste poistega – tüdrukud elavad eraldi teises kohas –, jagasime lugusid, laule ja kogutud kingitusi.

Valdavalt erarahastatud Sai Gramami valitakse orvud testide põhjal: hea haridus on suunatud suhteliselt vähestele, kuid andekatele ja õpihuvilistele lastele ja noortele. Luuletajate külaskäik toimus esmakordselt ja jättis kuuldavasti oma jälje. Tõsi, türgi luuletaja Ataol Behramoğlu üsna isiklik lugu oma isast, kes Teises maailmasõjas varakult orvuks jäi, siis aga oma tee leidis, hariduse omandas ja neli poega tipptegijaiks kasvatas, läks vist kõigile kuulajatele hinge.

Vanadekodus oli hämar ja vaikne, rahulik ja puhas. Igas toas oli vähemalt kümmekond voodit, ühes ruumis ka kangasteljed. Poolihääli juhatati „meie vanima, 95aastase luuletaja“ juurde, kelle nime ja teoseid ei mainitud ega tundunud see ka tähtis.

Luuletaja istus troopilises toahämaruses kinnisilmi ja liikumatult, üksnes niudevöö ümber hallikarvase keha, kõrgel toolil nagu pühakuju. Kord kõnetatud, süttis ta silmis aga erk tuluke – jah, viimasel ajal tegeleb ta vaid vaimse kirjandusega … Kui luuletaja pärast mõnelauselist heatahtlikku vestlust uuesti endasse tõmbudes silmad sulges, tundus, et ta on tõepoolest valmis keha kookonist vabanema ja säravail tiivul vaimuvalda tõusma.

Muljetavaldav oli laulev, peaaegu hüpnootiline viis, kuidas esitas oma luulet Sreekumaran Thampi, aga ka Prabha Varma – nii võisid kõlada sajanditetagused Kabiri värsid. Külaliste seas oli varasemaid tuttavaid, nagu Eestiski esinenud Yolanda Castaño ja Philip Meersman, aga ka palju uusi avastusi: performance’i-kunstnik Heike Fiedler Šveitsist, luuletajad Lina Ekdahl Rootsist, Yu Jian Hiinast, GökÇenur Ç ja Selahattin Yolgiden Türgist ja mitmed teised.

Festival sisaldas kohtumisi arvukais kultuuri- ja haridusasutustes katoliiklikust Mar Ivaniose kolledžist Kerala romantilise luuleklassiku Kumaran Asani sünnipaigani Kayikkaras, kus inimtühja ja maalilise mere kaldal, väikeste kühmus külade keskel säras ülev marmorpalee. Algas ja lõppes üritus aga Bharath Bhavani kultuurikeskuses, kus võis osa saada nii luule põhjal loodud animatsioonikunstist kui ka kohapeal sündivast maalist, haaravast muusikast ja sütitavaist vestlusist.

Tavapärase festivalitoitlustuse asemel oli seekord toit tellitud vaeste­abina – neilt, kel pole haridust ega erilisi tööoskusi, kuid kes on valmis kohalikust toorainest tegema vähese tasu eest kodust taimetoitu ka külalistele. Söödi sõrmedega fooliumilt, õuekraanist sai joogivett ja nälga ei jäänud keegi. Luule eliksiir suutis seekord tõepoolest jõuda ka kultuurist kõige kõrvalejäetumateni, ületada võimaliku umbusu, võõraviha ja eelarvamused, ühendada inimesed uuel moel. Mõnikord võib isegi väsitav kogemus olla eriskummaliselt värskendav.

* Luuletaja, tõlkija ja teadlase Rati Saxena korraldatud „Kritya“ festivalil on varem esinenud Mathura, Triin Soomets ja Eeva Park. Rati Saxena luulekogu „Hoian pihus kardemonikupraid“ ilmus eesti keeles 2015. aastal (Allikaäärne).