Luulelugu kui lauluraamat

Keda ja mida võib leida Märt Väljataga ühemeheantoloogiast ja mida on selles väljatagalikku?

ENE-REET SOOVIK

Ülevaatlikkusele ja laiahaardelisusele pretendeerivatele väliskirjanduse tõlkeantoloogiatele mõeldes võivad esmalt meelde tulla perioodiantoloogiad, antiik- ja renessansskirjanduse või keskajal kirja pandud tekstide kogumikud, millel on lugemiselamuse pakkumise kõrval ka oluline kontekstualiseeriv ja informeeriv roll. Võib-olla mitte nii õpetlikud ja ühele žanrile keskendumise tõttu rohkem tavapärase luuleraamatu moega on uuemate rahvuskirjanduste või traditsioonide žanriantoloogiad, näiteks Jüri Talveti kokku seatud Ameerika luule kogumik1 või Béla Javorzsky koostatud uuema Ungari luule valimik2. Mõlemat laadi antoloogiate ühisjooneks on aga see, et lisaks erinevatele autoritele on neisse kogumikesse koondatud ka erinevate tõlkijate lähenemised, käekirjad ja lahendused – ka näiteks soome-ugri luulevalimike puhul on Arvo Valtonilgi koostaja ning tõlkijana olnud koos- ja kaastöölisi.

Üks õige perioodi- või rahvusantoloogia on kogult suur, võimas ja tubli, juba tema imposantne välimus osutab selle kaante vahele kätketud varasalve rikkusele. Teisest küljest kipuvad tõlkijaantoloogiad, ühe tõlkija vahendatud eri autorite loomingut koondavad kogumikud, nagu seda on August Sanga „Laenatud laulud“ või Ain Kaalepi „Peegelmaastikud“, välimikult sarnanema tõlgete autori omaluuleraamatutega – asjaolu, mis liidab nad sujuvalt autori ülejäänud tekstiloomingusse, kuigi võib jätta selles marginaalseks3.

Mullu ilmunud „Väike inglise luule antoloogia“ on eelmainitute ja nende sarnastega kõrvutades nähtus omaette. Kooskõlas oma pealkirjaga on see mõõtmetelt tunduvalt vähem suur, kui ühelt ülevaateantoloogialt võiks eeldada. Soliidne ja akadeemiliselt mõjuv köide temaatilise ümbrispaberi all on käepäraselt lauluraamatu mõõtu, nii et seda kannatab hästi koti- või rätinurgas kaasas kanda, et teos õigel hetkel pihku haarata, lahti lüüa ja sealt sobivaid salme otsida. Samas mõjub lubatud väiksus ka vastuoluliselt: kuigi sõnades rõhutab pealkiri, et võimalikud, ning küllap ootuspärasedki, oleksid ka suured ja veel suuremad valikud (sest mida muud ühelt suurelt kirjanduselt oodatagi), jätavad oma kolmsada lehekülge luuletusi 56 autorilt sellisest määratlusest mulje kui ehtinglaslikust understatement’ist. XIV sajandist XXni kestva luulerea valis välja, koondas kompaktsesse kesta, toimetas ja varustas kommentaaridega Märt Väljataga, nii et tegu on ühtlasi ka autorikogumikust ühemeheantoloogiaga. Keda ja mida siis nende kaante vahelt leida võib ja mida on selles väljatagalikku?

Keelekeskne krestomaatilisus

Kui jätta kõrvale võimalus, et tõlkija mõne autoriga kohe kuidagi ühist hingamist ei saavuta või siis põrkub mõne uuema looja puhul autoriõiguse pügalate vastu, ja eeldada, et sisukord on kokku seatud tema tõkestamatust volist lähtudes, tuleb tõdeda, et Väljataga – nagu ta ka järelsõnas ning intervjuudes on kinnitanud – on tõepoolest kokku seadnud krestomaatilise tuumkogumiku. Seda annaks väga edukalt pruukida samasuguses kirjandusloolise koolilugemiku rollis, mida ingliskeelses haridussüsteemis sageli täidavad Nortoni inglise kirjanduse antoloogiad. Nortoni antoloogiad kasvavad ja täienevad jõudsasti 1962. aastast alates ning mullu sai neist kaante vahele kümnes, täiustatud väljaanne; ühtaegu on laienenud ja teisenenud ka antoloogiatesse kaasatud repertuaar.

Väljataga pole uusimate arengusuundadega siiski kaasa läinud ja tema valik on olnud alalhoidlik selles mõttes, et toetub aastakümneid kestnud etableerunud staatusega kaanonile. Tõlkeantoloogia võiks mõjuda isegi pelglikuvõitu vanakoolinähtusena, kui juba selle olemasolu pelk fakt iseenesest nii söakas ei oleks, ning möönma peab sedagi, et näiteks tulevastele tõlkijatele ja ka tõlgete lugejatele, kes võivad siia tsitaatide-allusioonide noosi otsima tulla, kuluvad ära just palju viidatud kooliklassikud. Siinkirjutajalgi oleks näiteks Ian McEwani „Laupäeva“ tõlkides olnud hea meel, kui lugejat aidanuks maakeelne variant XIX sajandi poeedi Matthew Arnoldi luuletusest „Dover Beach“, millest ju otseselt sõltus romaani dramaatiline pööre ja mis siis nüüd muude luuletuste seas Väljataga vahendusel trükivalgust on näinud.

Konservatiivne valik ei tulene mõistagi koostaja ignorantsusest uuema luule osas, vaid tegu on teadliku otsusega, mida ta ka ise alla kriipsutab. Seega peame lihtsalt arvestama, et teoses on vähe värskemaid autoreid ning nendegi puhul, kelle eluaastad ulatusid XXI sajandisse (ja kellest omakorda ühtegi enam elavate kirjas ei ole), on esindustekstid valitud neile möödunud sajandil kuulsust toonud luuletuste seast. Ning erinevalt Eestist, kus on võimalus polemiseerida selle üle, kas juhtivate naisluuletajate suur rida on pigem võimestav või patroneeriv konstruktsioon, kuid selle olemasolu ise ei tundu kuidagi ebatavaline, on inglise luules läbi sajandite olnud väga tugev meesdominant.

Siiski pole põhjust karta, nagu oleks Väljataga koostaja rollis üksnes olemasoleva koolikirjanduse najal liugu lasknud ja valmisantoloogiatest üks ühele tekste tõlkimiseks välja noppinud. Kanoonilised klassikud mõistagi paljuski kattuvad (võrdlus sai tehtud Nortoni antoloogia 1986. aasta väljaandega), kuid esindatud pole kõik autorid või siis on küll poeedid samad, kuid poeesid mitte. Ning näiteks XVIII sajandi vaimulikku, Inglise kirikulaulunduse ristiisaks tituleeritud Isaac Wattsi, kellelt mõne tuntuma kiriku- või jõululaulu asemel on ümber pandud apokalüptiline õudusnägemus „Kohtupäev“, ei leia Nortonist üldse.

Kui küsida antoloogia raami järele, siis see algab ja lõpeb luuletajatega, kelle olulisuses ei tarvitse kahelda, Geoffrey Chauceri ja Seamus Heaneyga, kellest esimene vaatab vaguralt varbaid ka ümbrispaberit ehtiva Ford Madox Browni prerafaeliitlikust esteetikast mõjutatud maali keskmes. Ja kui esitame urgitseva küsimuse, kas Chauceri keskinglise keel ikka õigustab „inglise luule isa“ liitmist muidu paljuski keelepõhistest piirangutest lähtuvasse antoloogiasse või kas Põhja-Iiri sünnipära ja hilisem Iiri pass poleks pidanud tingima nobelist Heaney väljajätmist, siis mõlemat küsimust on Väljataga taas teadvustanud ja ennetanud. Kõikmõeldavad problemaatilisused mõne teisegi otsuse osas, mille puhul pedantne kritiseerija juba valmistuks kahjurõõmsalt käsi hõõruma, on saatesõnas juba ette ära pareeritud. Samal ajal on mõistetud omaenda seatud piirangutest ka osavalt mööda hiilida: kuigi normannide vallutuse eelsete anglosakside tänapäeva keelest erinevas vanainglise keeles loodud luule põhikorpusesse ei sobi, võib järelsõnast hurmava üllatusena leida sellesse kontrabandina sisse smugeldatud XVIII sajandil kirja pandud ja sajand varasemast ajast pärineva Cædmoni kiidulaulu nii tõlkes kui ka originaali tuntuima, Northumbria murrakus variandina – aiva loe ja lusti!

Raamatu ohtraid lisamaterjale võib üldse igati kiita: luuletajate eluloolised märkmed on küll napid, kuid mitte igavad, ning igati tänuväärne on osutus autorite varem ilmunud tõlgetele eesti keelde, nii et tänuväärsel kombel toimib raamat ka tõlkeloolise andmebaasina.

Märt Väljataga pälvis 1. veebruaril „Väikese inglise luule antoloogia“ ja luulekogu „Gladioolid“ eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna aastapreemia.

Piia Ruber

Kes, miks ja kuidas?

Kui luulevalimikku ennast kvantitatiivselt hinnata, ilmneb, et kogumikku on enim võetud William Butler Yeatsi ja William Blake’i luuletusi – kummaltki luuletajalt kolmteist teksti. See võiks tekitada kahtluse, et tõlkija tunneb salajas sümpaatiat hämarate ja obskuursete mütoloogiliste süsteemide loojate vastu, kui vaid valitud tekstid ise seda oletust paremini toetaksid. Kolmandal kohal on W. H. Auden kümne luuletusega ning talle järgneb William Wordsworth üheksa tekstiga.

Näib siiski, et nii Wordsworthi kui ka Blake’i üheks eeliseks on olnud osa valitud luuletuste, näiteks Wordsworthi Lucy-tsükli mõne teksti napp lüüriline vorm – mitmelgi puhul on tegu paari-kolmestroofiliste väikeluuletustega, mis tuletavad elavalt meelde (taas saatesõnas osutatud) Northrop Frye’ definitsiooni, mille kohaselt lüüriline luuletus on selline, mis mahub antoloogiasse kärbeteta ära. Wordsworthi läbivas lühiduses süüdistada oleks aga muidugi liig – seda tõestab näiteks tuntud „Tintern Abbey“ ja mõni teinegi tema sulest pärinev ning antoloogiaga liidetud tekst. Oma luulelaadi esindajana toetab Wordsworthi antoloogia lehekülgedel ka kaasromantikute kollektiiv, ent koostaja teisel lemmikautoril Yeatsil tuleb üksinda kanda (eel)modernismi esinduskujuks olemise rasket taaka. See ülesanne paneb talle seda suurema vastutuse, et täiesti välja on jäänud XX sajandi esimese poole absoluutne valitseja T. S. Eliot, kes küll sellesama Yeatsi kohta omal ajal ütles, et too on „üks neid väheseid, kelle elulugu on nende oma aja lugu ja kes on osa ajastu teadvusest, nii et seda ei saa nendeta mõistagi“.4 Ning muidugi on Väljataga teadvustamine luuletõlkijana paljudele lugejatele juba pikka aega paratamatult kokku köidetud 1990. aasta „väikese valge Yeatsiga“.

Ometi pole antoloogiasse võetud pealkirjade paljusus autori esindatuse ainus näitaja ning värsiridu võib mõnelt teiselt poeedilt ehk rohkemgi olla, kui mõelda kas või Miltoni või Audeni pikematele paladele. Auden on autor, kellega Väljataga näib olevat varemgi tundnud erilist lähedust.5 Et aga just Auden on koos eelmise luulegeneratsiooni suurkuju Eliotiga XX sajandi inglise luule palet kõige tugevamini mõjutanud ning et neid aeg-ajalt ka teineteist respekteerivate poeetiliste vastaspoolustena on esitletud, paneb siiski mõtlema, kas Elioti väljajätt on tõesti tingitud ainuüksi sellest, et teda oli juba tõlgitud niigi ning et ta oli veel päritolult ameeriklane pealekauba. Eks olnud kodakondsuselt seda viimast ju Audengi, kuigi mitte elu alguses, vaid lõpus. Ning varem tõlgitud on näiteks ka Eliotile (keda lisaks Ants Orase varasematele tõlgetele on hiljem vahendanud Paul-Eerik Rummo) ja Audenile järgnenud luulepõlvkonna esinumbrit Dylan Thomast, tedagi terve raamatukese jagu. Samuti Rummo vahendatud „Surmad ja sisenemised“ on kuuldavasti osutunud mitmetele lugejatele märgiliseks tõlkeluuleelamuseks veel kaua aega pärast selle ilmumist 1972. aastal.

See asjaolu ei ole aga takistanud Väljataga Dylan Thomase krestomaatilisimatestki värsiridadest omaenda variante välja käimast. Shakespeare’i puhul tunnistab ta Harald Rajametsa sonetimeisterlikkuse ammendavat ülimuslikkust, mille kõrvale tingimata tikkuda poleks ehk tarviski, kuid Bardi olemasolu kirjandusloos on CXXIX soneti näol siiski ära märgitud, Eliotilt aga ei leia antoloogias üldse mitte midagi. Selline olukord sundis sügavalt järele mõtlema ja esialgu spekuleerisin, et – seda küll otsesõnu kinnitamata – Eliot on jäetudki Rummo reviiriks ja seda võib-olla mitte üksnes tõlgete olemasolu tõttu – nad on Eliotiga ehk lihtsalt liiga lähedased. Rummot ennast lugedes ei oskaks näiteks Thomast tema luuletustest välja selitada, olemuslikult eliotlikku elementi aga võib siin-seal kohata nii motiivides, võttestikus kui ka – kasutades Elioti enda mõistet Jaak Rähesoo pakutud kuues – „sensiibluses“.

Sellest spekulatsioonist kasvas antoloogiat tervikuna tunnistades välja teinegi oletus. Väljatagale tundub tõlkijana eriti sobivat diskursiivne luule: põhjendamine, argumenteerimine ja demonstreerimine, tähendagu viimane siis tõestamist või kirjeldamist. Tore on näiteks jälgida, kuidas ta metafüüsik John Donne’i lopsakaid metafooripuntraid loogiliselt lahti harutab ja ratsionaalselt kokku sätib, kuigi selle tulemus näib samas andvat tunnistust „sensiibluse lagunemisest“,6 sest taastatud Donne mõjub pigem intellektuaalselt kui meeleliselt. (Rummo tõlgitud Donne’ist sellist muljenihet ei mäleta.)

Elioti väitel leidis selline tunnete ja intellekti lahkulöömine inglise luules aset kohe pärast Donne’i ja teisi metafüüsikuid ning selle esialgset edukäiku võimendas tema arvates muu hulgas ka metafüüsikutele järgnenud ning lahknemise mõistuslikku poolt esindanud Miltoni jõuline looming. Miltoni „Lycidas“, mis kuulub muljetavaldavamate antoloogiasse koondatud tõlgete sekka, on ühtaegu leinaline eleegia sõbra surma puhul ja kriitiline sõnavõtt korrumpeerunud anglikaani vaimulikkonna aadressil. 1930. aastate noorte, nn Audeni põlvkonna poliitilise angažeerituse vaimus oli just diskursiivne luulelaad sobiv ühiskondlikult oluliseks peetavate küsimustega suhestumiseks. Sellele eelnenud, Eliotist inspireeritud vahelduv-rütmiline ja kujundikeskne, lünklik ja läbipaistmatu luule suutis ehk edastada ajastu õhustikku, kuid polnud kindlasti tõhusaim võimalus vahetuks ühiskonnakriitikaks. Kui võtta arvesse ka Audeni vormivirtuoossus ning liita see Väljataga tõlkijapõhimõttega, et „tõlke adekvaatsus ühelgi tasandil – meetrum, riimiskeem, kõla, kujundid, lauserütm, väiteline sisu jne – liiga palju kannatada ei saaks“ (lk 406), on nende omavaheline klapp mõneti ootuspärane.

Märkimist väärib seegi, et Väljatagal näib luuletuse väiteline sisu olevat üsnagi olulisel kohal ja Elioti puhul ei tarvitse selle formuleerimise katsed kõige viljakamaid tulemusi anda. Seejuures on väga mitmete tekstide puhul igati hariv just nende arutlev-väitleva sisu jälgimine kronoloogilises järjestuses korraldatud antoloogias pakutavas ajaloolises perspektiivis. Nii on näiteks võimalik end harjutada asjaoluga, et luuleloos ei tarvitse alati kesksel kohal olla üksikisiku tundeilm või keskne meeleline kujund. Kui armurõõm või lein vajavad siiski väljendamist, raamivad neid ikka ja jälle õpetlikud või lausa lõikavad kommentaarid poliitilise situatsiooni ebatäiuslikkuse pihta. Nendega võivad omakorda kaasneda üldistavad mõtisklused sellesinatse maailma kaduvusest ning tulevase hiilgusest või hirmsusest. Tõlgitud teostesse on põimitud nii piiblilugu kui ka antiikkirjandust ja selle tuletisi, näiteks pastoraalseid troope. Korduvalt kostab luuletajatelt manitsusi meelt parandada või Kõigevägevama kiitmist ja ülistamist, sest religioossete tekstide osakaal ei ole teps mitte tühine. Viimasesse kategooriasse kuuluvad ka mõned omapäraseimad luuletused kogu antoloogias, nagu George Herberti konkreetse luule näide „Altar“ või Christopher Smarti antropotsentrismi raamest välja pürgiv voog „Jubilate agno“, mis pärinevad vastavalt XVII ja XVIII sajandist.

Radikaalsemaid funktsionaalseid ekvivalente ja uuskirjutusi või lähteluuletustest inspireeritud vabasid variatsioone pole selle antoloogia tõlgete seast põhjust otsida, paralleele võib aga tõmmata eespool mainitud ühemeheantoloogiate autorite Kaalepi ja Sanga alliktekstikesksemate lahendustega. Ühemeheraamat võib mõistagi kujuneda ka ühestiilsemaks kui võimalus, et samu tekste erinevate tõlkijate mulje või inspiratsiooni ajel siia ja sinna hargnevatesse suundadesse tõlgitakse. Mõned tõlkeluuletused jäävad aga nii ehk teisiti paremini meelde kui teised, ka siis, kui seda ette oodata ei oskagi. Nii kippus veel tükk aega pärast selle lauluraamatu esmakordset sulgemist end üllatuslikult ilmutama Robert Browningi „Minu viimane hertsoginna“, tuntud dramaatiline monoloog, mida kasutatakse laialt nii luule kui ka narratiiviga seonduva õpetamisel ja mille eestikeelne versioon sobiks samasuguseks kasutuseks samuti vägagi edukalt. Seni raskepärasena mõjunud Victoria-ajastu luule näide tundus tõlkes korraga kergem, mis aga ei leevendanud luulehääle vihjelist sünkjat ähvardavust.

Sellega seoses meenus äkitselt, et kui kaugel XX sajandil arutasime üliõpilastega inglise nüüdiskirjanduse seminaris esmakordselt toona veel üsna värsket raamatut, A. S. Byatti „Lumma“, pakkusid tudengid välja variandi, et eesti keelde tõlkimisel võiksid teoses esinevaid erinevaid kirjanikuhääli vahendada erinevad tõlkijad. Browningi järgi modelleeritud XIX sajandi poeeti Randolph Henry Ashi pidanuks üliõpilaste arvates kindlasti esindama Märt Väljataga. „Lumm“ on Krista Kaera ja Peep Ilmeti koostööna nüüdseks eesti keeles olemas, aga seda, et XIX sajand on jäänud antoloogias proportsionaalselt alaesindatuks, on leidnud ka Väljataga ise. Nii et inglise luule tõlkija tööpõld pole veel kaugeltki otsas.

1 Ameerika luule antoloogia. Koost Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.

2 Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia. Koost Béla Jávorszky. Varrak, 2004.

3 Vt Katre Talviste, Eesti luuletaja päris oma prantsuse luuleraamat. August Sanga, Jaan Krossi ja Ain Kaalepi loomingust 1960. aastail. – Methis 2013, nr 12, lk 56–71.

4 T. S. Eliot, Yeats. Rmt: Valitud esseesid. Tlk Jaak Rähesoo. Hortus Litterarum, 1997, lk 173.

5 Vt W. H. Auden, 39 luuletust ja 5 esseed. Tlk Märt Väljataga ja Triinu Pakk. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 3–6.

6 T. S. Eliot, Metafüüsilised luuletajad. Rmt: Valitud esseesid, lk 54.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht