Luulesalv

Maris Pedaja

Maris Pedaja on 23aastane tartlanna, kes pälvis 9. mail „TarSlämmi“ finaalis esikoha. II kohale tuli Joosep Vesselov ja III kohale Kaisa Kuslapuu.

„TarSlämm“ on Tartu luuleprõmmusari, kus esinejad kannavad kolme minuti jooksul ette oma loomingut. Seda hindavad punktidega publik ja Tarkade Klubi. „TarSlämmi“ võidukas trio astub sügisel üles Eesti luuleprõmmu meistrivõistlustel. Pedaja tuleb sinna siis juba küll Rootsist – kuna teda huvitavad keskkonnakaitse, jätkusuutlikkus, rahvusvaheline koostöö ja inimõigused, alustab ta seal säästva arengu erialal magistriõpinguid.

Avaldame siinkohal ühe Maris Pedaja finaaliluuletustest.

---

* * *

Viimastel kuudel toimunud koalitsiooni­kraakluste valguses on nii lihtne jaguneda eri leeridesse.
Omavahel taplevad
kanakari, šovinistid,
natsid, sotsid, ateistid,
kurjad kliimaaktivistid,
radikaalsed feministid,
vaesed Delfi prosaistid,
ärimehed, humanistid,
homofoobid ja rassistid,
poliitikud ja anarhistid,
rohelised, globalistid,
haritlased, patsifistid,
Martin Helme, naistearstid.

Kõik eri vaadete ja aadetega –
pole siis ime, et kokkuleppele ei jõutagi.

Ma võin silmapilkselt moodustada ruumisviibijatest koalitsiooni,
milles oleks tunduvalt rohkem ühisosa.

Niisiis,
mu koalitsiooni on oodatud kõik need, kes teavad,
mis tunne on kogemata trepiaste vahele jätta
ja apelsinimahla vastpestud hammaste peale võtta.
Kes on rongiaknast välja vaadates pannud ilgelt diipi
ning soovinud selgitada Jaan Tättele ilmselget printsiipi:
tuulevaiksel ööl ei saa tuule suund olla nord!

Mu koalitsiooni on teretulnud need,
kes on end oma kehas sitasti tundnud,
end võrrelnud, nüpeldanud, endalt ilmvõimatut nõudnud,
kes on kogenud jõledaid tegusid,
kel on samuti #MeToo lugusid.

Tulgu kõik need, kes on avastanud end kellegi teise elu sümfoonias mängimas taustaks trianglit,
mitte esimest viiulit,
tulgu kõik needki, kes väldivad mõtlemist, otsides pidevalt fun’i ja stiimulit.
Tulgu kõik need, kes on vaadanud mõnd tuttavat kui tonti
ning pidanud tegema suhtes kapitaalremonti,
sest on kogemata sassi ajanud
armastuse
ja mugavuse.

Mu koalitsioonis on portfell ka neile,
kes on matnud kellegi kalli,
tundnud end kesk teisi nii kuradi üksi.
Igatsenud seltskonnas üksindust ning üksi olles seltsi.
Pettunud kogu inimkonnas,
soovinud, et me kõneleksime vähem tühjast-tähjast
ning rohkem asjast.

Kõik, kes end puudutatuna tundsid, saavad minult inimlikkuse mandaadi,
portfelli, volitused, ministrikandidaadiks.
Kui täidame inimsuse kriteeriumi,
siis juhime kaastundeministeeriumi,
empaatiaimpeeriumi
ning selline liit püsib kauem kui see harras üks hetk iga paari-kolme aasta tagant,
mil Hirvo Surva tõstab taktikepi
ja lauldakse „Mu isamaad“.