Luulesalv – Päeva siledast nahast

CAROLINA PIHELGAS

I

Sõit koju – mitte liiga pikk, mitte liiga lühike maa.
Aknad on jääs, vaevu ulatub nägema tühjasid tänavaid.
Teeperved sädelevad nagu mõne hullu vanamehe silmad,
mis teavad liigagi täpselt, kust me tuleme. On öö ja on
väsimus, aga su näolt helgivad korraks vastu tänavalaternad
ja tundub, et kogu hämarus võiks hajuda täienisti. Hommikul,
kui ilmuvad esimesed kojamehed, leitakse elutud
tähed lumehangedest, kuhu nad hooletult pillasime.

II

Ärkan pimeduses, sinu keha tumedate linade vahel
nagu hõõguv kuu. Unenägude tuhmjad leheküljed,
milleni ei ulatunudki päriselt. Külmkapi vali surin,
laual pooltühjad veeklaasid. Kusagil kaugel hommik,
sama kaugel kui lumi maast, kui meie luud päeva
siledast nahast. Varblaste hääled akna taga, nad kisavad
näljast. Tänavad asustatakse uuesti, puudelt pudeneb lund.

III

Miski pani meid pettuma selles õhtus, või meis endis,
justkui oleksime maha unustanud oma varjud. Ja kehad
lihtsalt ühed õhukesed sõnatud võbelused, liiga väsinud,
et liigutada, liig haprad, et midagi öelda. Nii suur vahe-
maa, et sinna sisse võib kukkuda, läbi linade, lagede. Üleni,
ühest kõrist teiseni, raagus puuokstest raskete hangedeni.
Meie, varblased, kiiskavad tänavad. Tuisk puhub näkku
ja ma taipan vist midagi jaanuari üksildasest metsikusest.

IV

Öö kisub mu lahti ja seal oled sina,
minu sees nagu lause.
Või paus, lünk, tühik, mis ütleb:
meie linnas pole enam jõge, lumi
sadas kinni kõik teed, kõik ühendused,
inimesed jäätuvad pargis kujudeks,
ainult üksikud kondid turritavad veel
majadest välja – jahtunud korstnad.
Üks loom, kindel, et keegi teda ei
kuule, kõnnib üle lumevälja ja kaob.

V

Teki all, siis kui kogu linn
on vaikseks jäänud, ütled,
et tahaksid mu nahast teha
endale korseti. Aga mida
kannaksin siis mina – kas päev
loovutaks mulle enda naha,
või öö? Soonja, sünkja, sileda?

VI

Homme, alati jääb veel üks homme. Asjade
vaikus lubas mulle, et päriselt ei saa üksi jääda,
aga öö arvab teisiti. Ma surun end läbi vildakate
sõnade nagu nälg, mis kunagi tulemata ei jää,
nagu kile kisendus. Laual pooltühjad veeklaasid,
kehad needsamad klaasid, kehad see vesi, see higi,
krigisevad kehad, üleskeeratavad, mehaanilised,
mõnikord katkised, mõnikord ikkagi nagu loomad.
Keset ööd ärgates on mul suus sinu maitse.