Luuletu luule päästab luule

Ühismeedia tõttu ei ole muutunud mitte luule olemus, vaid selle vastuvõtmise viis ning suhtumine autorisse.

HANNA LINDA KORP

Kirjandusteadlane ja -kriitik Joosep Susi tõdeb Värskele Rõhule antud intervjuus, et põhikooli kirjandustundides keskendutakse liialt luuleteksti tähenduse avamisele. See aga pelutab õpilasi: kuna luulele on omane keeruline väljendusviis, tundub ka sisu arusaamatuna ja nii jääbki poeesia noortele kaugeks. Kirjandusõpetajana pidi Susi nägema palju vaeva, et õpilaste hirmu luule lugemise ees leevendada. Õpilased ei tunne isegi hiphopmuusikas luulet ära, sest selle sõnum on „liialt“ mõistetav ja mõjuv.¹ Küllap võib laialdane luulehirm olla üks põhjusi, miks ei leia Rahva Raamatu ega Apollo 2018. aasta müügiedetabelitest või raamatukogudest enim laenutatud teoste nimekirjast mitte ühtegi luuleteost.

Ometi saan Susi pisut lohutada: tegelikult loevad noored luulet küll, aga mitte alati raamatust. Luule on kolinud meediumisse, mida uus põlvkond kõige paremini mõistab, nimelt internetti. Tõtt-öelda juhtus see juba kakskümmend aastat tagasi, kui asutati kirjandusleht Kloaak, veidi aja pärast ka Poogen ning Delfi noorteka omaloomingurubriik, rääkimata lugematutest kirjandusblogidest. Ent ühismeedia ajal on vaja platvormi, kus saab teksti suurema vaevata üles riputada ja kus see on kättesaadav, jagatav, laigitav, kommenteeritav ning pealekauba kaunilt kujundatud ka. Nii võib Instagrami lõppematust voost puhkuse-, toidu-, reisi-, loomapiltide ja selfie’de vahel leida tekste, millel on luule tunnused ja mida autor ja sihtgrupp tunnetavadki luulena, kuid mida kirjanduskriitika arvatavasti kõrgelt ei hindaks. Ühismeedia tõttu ei ole muutunud mitte luule olemus, vaid selle vastuvõtmise viis ning suhtumine autorisse.

Luule demokratiseerumine

Instagrami-luule eelkäijaks võib pidada mikroblogikeskkonda Tumblr.comi, kus selle kümnendi alguses kogusid populaarsust paarilauselised, looduskaunist maastikku kujutava foto peale trükitud ning võrdlemisi lihtsa sisuga mõtteterad nagu „ainult siis, kui me enam ei karda, hakkame elama“. Ka Rupi Kaur, kes on tänaseks üks tuntumaid ja müüdumaid Instagrami luuletajaid (tema esikkogu „Mesi ja piim“ on tõlgitud 40 keelde ning müüdud rohkem kui „Odüsseiat“), postitas esialgu oma tekste Tumblrisse.

Mõtteterade naiivsevõitu poeetika on üle kandunud ka Instagramis avaldatavasse luulesse: tegemist on lühikese ja lakoonilise, suuresti kõne-, lause- ja kõlakujundivaba proosalähedase tekstiga, kus on sõnastatud elutõdesid, jutuks võetud armastus või see, kuidas olla inimene ja selleks jääda. Luuletused on kujundatud minimalistlikult (must kiri valgel või heledal taustal), mis suurendab kirjutatu mõju. Teksti aluseks võib olla isiklik läbielamine, kuid konkreetsetele paikadele ega inimestele tavaliselt ei osutata: peab ju luuletus olema piisavalt üldistusjõuline, selleks et kõnetada võimalikult laia lugejaskonda. Samal ajal tuleb autoril lugejat üllatada võimalikult siira ja autentse sisuga ning postitada regulaarselt, ent mitte liiga tihti. Vastasel korral leiab lugeja kellegi teise, kelle sõnu tõe pähe võtta.

Just see isevärki elutõeväärtus paistabki olevat instaluule üks olulisemaid tunnuseid, sest eesmärk ei ole pakkuda lugejale esteetilist elamust, vaid anda talle hoopis võimalus samastuda, leida lohutust, tuge, inspiratsiooni … See on justkui ööpäev läbi igale nutiseadet omavale inimesele tasuta kättesaadav enese­abikirjandus. Durhami ülikooli inglise kirjanduse teaduri Eleanor Spencer-Regani järgi on Instagrami-luule demo­kratiseerinud terve žanri: „See radikaalselt demokraatlik avaldamisviis annab naistele, mustanahalistele, LGBTQ+ kogukonna liikmetele võimaluse end avada, aga ka vaimupuudega inimestele rääkida avalikult oma haigustest. Nad hülgavad vahest ehk nad hüljanud kirjandus­maailma vanad reeglid.“²

Peale vähemuste annab Instagram avaldamise ning kuulsakssaamise võimaluse ka noortele autoritele, kellel USA konservatiivsel raamatuturul seni lööki ei ole olnud. Nii võiks instaluulet kanada muusikakriitiku Carl Wilsoni järgi nimetada ka noorte täiskasvanute luuleks (young adult literature) ehk vaheetapiks laste- ning täiskasvanute luule vahel.³ Veebiajakirjast The Atlantic aga selgub, et Instagramis (või Tumblris ja Pinterestis) avaldatud luule on muutnud USA kirjandusmaailma sedavõrd, et kahe vastandliku ja rivaalitseva koolkonna, akadeemiliste institutsioonide ning New Yorgi ümber koondunud kirjastuste kõrvale on kerkinud kolmas võimalus kirjandust avaldada. Võib julgelt väita, et Instagram on USAs luule jälle võimsaks teinud: 2018. aastal läbi viidud uuringu järgi loeb luulet 28 miljonit ameeriklast, mis on viimase kahekümne aasta parim tulemus⁴, kusjuures ligi pool müüdud luuleraamatute autoritest on Instagrami luuletajad.⁵

Autori ärkamine

Kuulsaima instapoetessi Rupi Kauri näitel võib öelda, et peale tekstide on müügiartikliks, olgugi tekstid tasuta, muutunud ka autor ise: luuletaja loob oma Instagrami-vooga iseendast narratiivi, mida lugeja saab tarbida nagu toodet. Iga teine foto Kauri lehel on kaunilt kadreeritud pilt temast endast, tema kodulehel saab raamatute kõrval osta ka lõuendile trükitud luuletusi. Kaur viib läbi loovkirjutamise töötubasid, esineb massidele, kuuludes seeläbi otsapidi ka spoken word poetry koolkonda. Kuna ta rõhutab nii oma tekstides kui ka inter­vjuudes oma India päritolu, lisab see tema narratiivile sügavust ja valu. Hele-Mai Viiksaar märgib „Mee ja piima“ arvustuses aga küllaltki teravalt, et privilegeeritud keskkonnas kasvanud Kaur kõneleb vähemuse eest, kelle kogemusi ta tegelikult ei adu, ning ka tema feministlik taotlus piirdub luules ainult selliste naiskarakteritega, kes ei ole aktiivne jõud, vaid vallutatavad. Samuti toob Viiksaar välja juba eespool mainitud tõsiasja: kuna Kaur soovib kõnetada korraga võimalikult laia lugejaskonda, on tema tekstides vähe isiklikku, hinge.⁶

Instagrami-luulet on mõistagi kritiseeritud ka ingliskeelses kultuuriruumis. Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolis õppinud briti poeet Rebecca Watts arutleb palju kõneainet pakkunud artiklis „Õilsa amatööri kultus“ („The Cult of the Noble Amateur“), miks on rohmakal (artless) luulel müügiedu, ning lisab: „Kõigist kirjanduslikest vormidest oli luulel kõige suurem võimalus vältida ühismeedia juhmistavat mõju, kuna luule eesmärk on tavaliselt olnud vabastada keel klišeedest. Kuid luule kui „lühikese kommunikatsioonivormi“ defineerimisega on lüüsid lahti tehtud: lugeja on surnud, elagu tarbijakeskne sisu ja „silmapilkne rahuldatus“.“ Watts võrdleb instapoeetide kultust isegi Donald Trumpi fenomeniga, sest Instagrami-luule juures oluliseks peetav ausus ja kättesaadavus tähendavad tegelikult vaid oma tunnete lakkamatut väljendamist ning loobumist keerukusest, peensustest, kõneosavusest ja püüdlusest midagi hästi teha.⁷

Instagrami-luule kujundivaesuse üle arutamine on aga minu arvates viljatu: pole mõtet vastandada n-ö akadeemilist arusaama luulest, s.o Kultuurkapitali toel soliidses kirjastuses ilmunud luulet omakirjastusliku või internetis avaldatud harrastusluulega, sest ilukirjanduslike tekstide liigitamisel avaldamisviisi alusel ei arvestata teksti mõju lugejale. Pealegi on mõni Instagramis avaldatud luuletus traditsioonilise mõõdupuu järgi kvaliteetsem kui mõni luule­klassiku raamatus avaldatud tekst.

Klassikud ja kalambuurid

Eestigi instaluuletajate lehti vaadates võib tõdeda, et Instagram saab kirjandusklassika viia lugejale lähemale kui gümnaasiumi kirjandustund. Nii jagas ligi 3000 jälgijaga poetess Nete Tiitsaar, kelle paarilauselisi luuletusi iseloomustab meelelisus ja keelemäng, hiljuti Instagrami story’s ehk lühikest aega üleval rippuvas loos üht Marie Underi sonetti. Ligi 2000 jälgijaga Gerda Laura Liivi juulikuu raamatusoovitus on aga Jaan Kaplinski luulekogu „Hinge tagasitulek“, mille väljatõsted meenutavad sellises kontekstis tõepoolest tüüpilist instaluulet („kuidas / kuidas / saab üldse / olla midagi / muud kui / vaba“).

Kodumaised instapoeedid ei piirdu vaid klassikute taasesitamisega. Ingliskeelsete luuletajatega võrreldes kirjutavad meie autorid pisut kujundlikumalt: levinud on kalambuurid, väljajätud, paistab, et sõnade mitmetähenduslikkus sütitab luuletajaid. Meie instaluule on heterogeenne, see võib sisalda paljusid erinevalt kirjutatud, kujundatud ja esitatud tekste.

Järgnevalt tutvustan Eesti populaarsemaid Instagrami luuletajaid.

Aegruum (@aegruum, 5877 jälgijat) eristub teistest autoritest sellega, et kirjutab haikuvormis ning seob luule heli ja videoga. Lühikestele unise ja rahuliku muusikaga videoklippidele peale trükitud tekstid ei eristu teema­valiku poolest teistest instaluuletustest (armastus, kehalisus, keele mitmetähenduslikkus), kuid kolme meediumi kasutamine mõjutab lugemiselamust. Ilma malbe kitarrimuusika ning taustal aeglaselt liikuvate värviliste suitsupilvedeta tunduksid sellised read nagu „maailm vaatab end / läbi sinu silmade / sinu ilmade“ võrdlemisi klišeelikena, kuid Instagrami kiiresti liikuva ja ülestimuleeriva sisu vahel on selline teos nagu hingetõmbepaus.

Aegruum on parafraseerinud ka Artur Alliksaare „Aega“ ning tsiteerinud Betti Alveri debüüdipreemia pälvinud Triin Paja luuletust. Seejuures on Aegruum ise jäänud anonüümseks.

Nete Tiitsaar (@nete.tiitsaar, 2975 jälgijat) avaldas eelmisel sügisel Rahva Raamatu kirjastamisel esikteose „#Ööraamat“ ning tegeleb lisaks tekstide avaldamisele ka iseendast narratiivi loomisega. Mustas kirjas valgel taustal erootilised ja romantilised lüürilise sinaga suhtlevad kalambuurid, nagu „armastus / hiilis / kõrvale“, „heade / huulte / pöörises“, „oled / minu / ilmailu“, „kiresõõmuga / sütitame / lõkke põues“, „paneme / ennast / tähele“ vahelduvad meelaste piltidega autorist endast. Nii luuletuste kui ka fotode kaudu esitleb Tiitsaar ennast kui ürgnaiselikku poetessi, luule­haldjat ja jahinaist ühes isikus, kes on pärast lahkuminekut ja töölt äratulemist avastanud endas luulesoone.

MyHits FM-ile antud intervjuus tõdeb Tiitsaar, et leidis Instagrami „[k]uidagi täiesti juhuslikult või intuitsiooniga. Kui ma kirjutan midagi enda seest, mitte seda, mida teised kuulda tahavad, siis see millegipärast jõuab neile rohkem kohale. Ma saan iga päev meeletutes kogustes kirju, tagasisidet, kuidas minu luule on inimesi võib-olla aidanud, võib-olla on pannud punastama või nostalgitsema. Keegi kirjutas veel, et minu luule paneb teda elama. Poeedi piinad ei ole legend: mina suren ja nemad elavad!“⁸

Tiitsaarel paistab olevat teistsugune jälgijaskond kui teistel instaluuletajatel: tema lugejate seas on rohkem mehi ja vanemaid inimesi. Osa inimesi jälgib teda ilmselt hurmavate piltide pärast, kuna fotod Tiitsaarest saavad rohkem laike ja kommentaare kui tema luuletused.

Gerda Laura Liivi (@gerdalaura, 1779 jälgijat) ja Lauri Räpi (@laurirapp, 1676 jälgijat) jälgijaskond on sama suur ning ka teemad on mõneti sarnased: lüüriline mina kõneleb lihtsa poeetika kaudu lüürilise sinaga. Liivi tekstidest leiab küll rohkem minaeritlemist ning armastust ja teisi suuri tundeid ning Räpp sõnastab pigemini lihtsaid elutõdesid, kuid ühiseid kujundeid leiab mitmeid: „otsisin teistest armastust / et enesega mitte silmitsi seista“ (Liiv) vrd „vaatasin / sulle silma // ja ei tundnud / end ära“ (Räpp).

Gerda Laura Liiv kinnitab BFMi ühismeediakanalile Žurnaal antud intervjuus juba eespool mainitud mõtet, et (insta)luulest on saanud moodne enese­abikirjandus, ja näeb ennast kui oma lugejate aitajat: „Luule kui selline võib-olla väga suureks toeks. [—] Võib-olla mu eesmärk olekski see, et inimesed oskaksid sõnastada enda valu. [—] Me ei oska valuga targalt suhelda, et leida oma valu jaoks õigeid sõnu, see on meil kõikidel tohutult erinev, valu on erinev, me valutame erinevalt. Ma soovingi, et inimesed saaksid ennast natuke rohkem lahti defineerida. Ja kui mul on võimalus aidata neid, et nad oleksid kas või suts õnnelikumad, kas või üks inimene, siis ma olen selle ülesande täitnud.“⁹ Liivi luule on proosa­lähedane (autor mõtestab oma tundeid ja kogemusi murtud ridade kaudu) ning eesti instaluulele muidu omast keelemängu siit ei leia.

Ettevõtja (ja turundusmagistri) Lauri Räpi Instagramis luuletamine näib olevat üks tema paljudest hobidest: ta on avaldanud ka kaks reisi- ning ühe mälestusteraamatu. Kui lapse- ja noorpõlve Tartut meenutavale teosele „Linn on minu“ võib ette heita isegi liiga lopsakat keelekasutust ning kujundirohkust, siis Räpi luule on ülimalt lihtne: „Tuleb naer, / mõnest lahtisest aknast, / näiteks, / ja nakatab sindki“. Leidub ka mõningaid sõnamänge („andsin / jalgadele / südamevalu“) ning ka üks (tahtmatu?) parafraas Betti Alveri „Vooruse võlust“: „nii pehmel sammul / salamahti / mu südames läks sõda / lahti“ (vrd „kui näen ja kuulen sind, / siis usun salamahti, / et noa ja kahvliga / end võtad riidest lahti“). Üks Räpi jälgija on kirjutanud ühe teksti alla südamliku kommentaari: „Olen ülimalt õnnelik, et leidsin Teie luuletused … Need on kui sõõm värsket hommiku lõhna igasse päeva, mida ma väga armastan.“

Pöial on jala Alaska (@jalaalaska, 1138 jälgijat) ja Armutu Postiljon (@armutupostiljon, 1125 jälgijat) esindavad aga instaluule halenaljakat ja enese­iroonilist osa. Pöial on jala Alaska postitab lisaks luuletekstidele ka koomikseid ja karika­tuure, sestap ei ole tegemist puhta­kujulise instaluuletajaga. Tragikoomilise sisuga tekste saadavad illustratsioonid, näiteks on pildil kujutatud kiirabiautot ning juurde kirjutatud „eesti mehe perearstikabinet“. Kui mõni tema luuletus (nt „miks üheski / päikeseloojangus / ei ole näinud ma / sellist ilu / kui sinu hinges“) tüüpilise Instagrami-luuletusena vormistada (must tekst valgel taustal), mõjuks see koguni banaalsena, ent tänu kujundusele ja illustratsioonidele on kõikidel tekstidel eneseirooniline ja parodeeriv maik. Joonas Veelmaa ehk Pöial on jala Alaska luuletusi on avaldatud ka Värskes Rõhus ning ta võitis tänavusel „Prima vista“ festivalil kirjanduslike karikatuuride võistluse.

Teiste eesti instaluuletajatega võrreldes on Armutu Postiljoni luuletused päevakajalisemad, pikemad, kujundlikumad ja tajutava rütmiga ning arvatavasti avaldataks tema luuletusi ka mõnes trükiväljaandes. Üks lugeja on Armutut Postiljoni iseloomustanud niimoodi: „Mind paelub see teadmine, et see inimene on suure tõenäosusega keegi, keda ma tean või keda vähemalt mu sõbrad teavad, ja suure tõenäosusega see on mingi külg sellest inimesest, mida ma päriselus ilmselt temas ei näeks või vähemalt ära ei tunneks. Armutu Postiljoni puhul lisab mingit sellist nukrat võlu see ka, et ta slogan on „kirjad, mis ei jõudnud kohale“ – viitab sellele, et seda külge temast ei pruugi näha ka nende kirjade/luuletuste adressaadid. Sisu on üllatavalt intelligentne, mänguline, eneseirooniline ja piisavalt lühike, et sellistes power-shot’i doosides toimida, ning vahel lööb vähemalt minu jaoks ikka väga õigesse kohta, eriti Instagrami feedis, kus see on tavaliselt täiesti teistsuguse ja tihti klantsitud sisu vahel.“

Lõpetuseks

„Noorte täiskasvanute“ luule kui selline ei ole Eestis sugugi uus nähtus. Gustav Suits ja Friedebert Tuglas olid vaevalt 20aastased, kui ilmus esimene Noor-Eesti album. Julgen väita, et Eestis saab noor luuletaja suhteliselt hõlpsasti tähele­panu osaliseks, ent omaette küsimus on, kuidas jõuda noore lugejani. Ma ei usu, et Instagramis lihtsa sisu ja vormiga luule lugemine vaesemaks teeb: lõpuks on instaluule üleminekuvorm lugeja, mitte luule seisukohalt, mistõttu võib ju loota, et luuletu luule päästab lõpuks luule.

1 Tõmmu Hiid Sidruniga, Luule ei hammusta. Intervjuu Joosep Susiga. – Värske Rõhk 2019, nr 58, lk 74–87.

2 Laura Byager, Roll your eyes all you like, but Instagram poets are redefining the genre for millennials. – Mashable 19. X 2018. https://mashable.com/article/instagram-poetry-democratise-genre/?europe=true

3 Jeneen Naji, The Posthuman Poetics of Instagram Poetry. [Konverentsiettekanne, 2018.] http://mural.maynoothuniversity.ie/10468/1/ewic_evac18_paper1-3.pdf

4 Faith Hill ja Karen Yuan, How Instagram Saved Poetry. – The Atlantic 15. X 2018.

https://www.theatlantic.com/technology/archive/2018/10/rupi-kaur-instagram-poet-entrepreneur/572746/

5 Kathi Inman Berens, E-Literature’s #1 Hit: Is Instagram Poetry E-literature? – Electronic Book Review. 2019.

https://pdxscholar.library.pdx.edu/eng_fac/40/

6 Hele-Mai Viiksaar, Piim ja importmesi. – Värske Rõhk 2019, nr 58, lk 106–109.

7 Rebecca Watts, The Cult of the Noble Amateur. – PN Review 2018, nr 239, kd 44, nr 3, jaanuar-veebruar 2018.

https://www.pnreview.co.uk/cgi-bin/scribe?item_id=10090

8 http://media.myhits.ee/myblog/myblog2019050301.mp3

9 https://www.youtube.com/watch?time_continue=19&v=8Gltxh8v6Fg