Mäemari kirjandus otsib uusi teid

VALERI ALIKOV, tõlkija, kirjandusväljaande Tsikmä toimetaja; Soome keelest tõlkinud JÜRGEN ROOS

Valeri Alikovi repro ühest mari 1960ndate maalist. Mari kirjandust tehakse kahes keeles: niidu- ja mäemari keeles. Selles loos käsitleme vaid mäemari kirjandust. Esimene säilinud mäemarikeelne kirjanduslik tekst on aastas 1767. See on lühike luuletus, mis ülistab Katariina Suurt ja tema valgustustööd Vene impeerium hämaramates nurkades elavate mittevene rahvaste seas. Luuletuse on kirjutanud Kaasanis Volga alade mittevene laste koolis õppinud anonüümne õpilane. Võib arvata, et peale selle kirjutati samas koolis veel teisigi luuletusi, aga kahjuks pole meil selle kohta ühtki tõendit.

XIX sajandiks oli mäemari keeles kirjutatud juba rohkelt tekste. Aastasaja alguse poole kirjutati rohkem vaimukirjandust. Esimene neist oli 1804. aastal välja antud ?Väike katekismus?. Seda trükiti kogunisti tiraaþis 1200 eksemplari, sellest hoolimata pole säilinud ühtki. Ent Peterburis 1821. aastal ilmunud ?Evangeeliumit? saab lugeda nüüdki. Esimene aabits ilmus mäemari keeles aastal 1837, seda tuntakse Kedrovi aabitsana. XIX sajandil ilmus ühtekokku üle kümne raamatu. Põnev on see, et üks raamatuist ilmus Soomes: selle autor oli M. A. Castren ning raamatu nimeks ?Grammatica Cheremisica? (1845).

Esimene tuntud mäemari kirjanik on Nikon Ignatjev (1895 ? 1943). 1917. aasta revolutsioon andis nii mõnelegi marilasele julgust teha midagi oma rahva heaks ja nii mõnestki sai luuletaja või kirjanik. Paljud olid saanud hariduse Kaasani Õpetajate Seminaris. Neil noortel ja energilistel, haritud mäemarilastel oli tähtis roll mäemarilaste kultuurielu sünni juures: mäemari keeles ilmus kaks ajalehte, raamatuid ja õpikuid, asutati mäemarikeelne teater jne. Nikon Ignatjev oli üks nondest noortest, kelles oli tärganud rahvuslik tuli ning kes olid kirjanduslikult andekad. Temast sai keskne tegelane mäemari kultuuriruumis 1920ndail aastail. Kahjuks kustus see säde 1930ndail aastail: 1937. aasta kevadel süüdistati teda natsionalismis ja ta vangistati. Ignatjev suri vanglas 1943. aastal. Nikoni Ignatjev oli ajakirjanik, luuletaja ja kirjanik. 1919. aastal kirjutas ta luuletuses ?Mäemarilastele?: ?Kandle rütmis, ülistades me aega, tuleviku poole, mu sõber, mäemarilane?. Luuletaja mõtles palju oma rahvast, eemärgiks oli vaba ja iseseisev Mäemari. Võib öelda, et 1920ndad olid mäemari kultuuri kuldne aeg; lühike ja dünaamiline aeg, mil saavutati häid tulemusi. Just 1920ndail asutati mäemari kirjastus, mäemari teater, mäemari pedagoogiline ülikool ja lisaks oli mäemarilastel autonoomia oma vabariigis. Isegi passid anti välja mäemari keeli! Aga kahjuks jäi see aeg lühikeseks ? kestis aastani 1937, pärast mida kõik kätte võidetud õigused kaotati. Kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule, arreteeriti ja lasti pea samas maha. Põhjuseid oli palju, aga olulisim neist see, et mäemarilased tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda Joðkar-Olale. Milline oleks mari kultuurielu, kui neid traagilisi sündmusi poleks olnudki? Ma arvan, et nüüdismari kultuur oleks hoopis teistsugune ja võrdväärne vene kultuuri kõrval.

Mari kirjanduse esimene romaanikirjanik on samuti Nikon Ignatjev. Esimese marikeelse romaani pealkiri on ?Teras tuul? (?Vurs mardeþ?). See on tüüpiline sotsrealistlik romaan, millesarnaseid on tollases vene kirjanduses palju; sellegi raamatu esteetiliseks mudeliks on olnud proletaarse esteetika esindajate teosed. Aga Ignatjevi 1933. aasta romaan ?Savik? on juba väga põnev. See kujutab mari küla elu enne revolutsiooni.

Teine oluline mäemari luuletaja on Pet Perðut. Ta sündis 1909. aastal, õppis Joðkar-Ola pedagoogilises ülikoolis. Tema looming ei ole just rikkalik, aga ta luulendus ?Sipelgate pulmad? on üks mari kirjanduse populaarsemaid teoseid ja leidnud koha kõigis mari kirjanduse lugemikes. Räägitakse, et kunagi tulnud miilitsad noort luuletajat arreteerima, aga ta olnud just enne seda läinud naabervabariiki Tðuvaððiasse, kus ta salaja oma sugulaste juures elas. Ta jäi tollal ellu, aga langes hiljem II maailmasõjas.

Pärast II maailmasõda olid mäemari kirjandusel rasked aastad. Keeleteadlased tahtsid kõigile marilastele ühise kirjakeele luua. Kõige saatuslikum hetk oli 1953. aasta keelekonverents, mil mäemari keel kuulutati koolis sobimatuks. Mäemarisse saadeti niidumari õpikuid, aga õpilased ei tahtnud kaht võõrkeelt (teine oli vene keel) ja protestisid. Õnneks tühistati see otsus, aga see mõjutas mäemari kirjanduse arengut: kuigi kirjanikke ja luuletajaid jagus, avaldati 1950ndail mäemari keeles väga vähe ilukirjandust. Mäemari kirjandust ilmus vaid ajalehtedes ja harvem raamatuina. Teisest küljest ? kogu 1950ndate kirjandus oli vaid kommunistliku partei ja kommunismi ülistamine/takkakiitmine. Selle aastakümne luuletajaist tasub mainida Gennadi Matjukovskinit (1926 ? 1994), kes oma pikale luuletajakarjäärile lisaks oli tähelepanuväärne tõlkija; tema on tõlkinud mäemari keelde ?Kalevala?. 1950ndate lõpu poole kirjutati mäemari keeles palju nii luulet kui proosat. Tähelepanuväärsemaist proosakirjanikest tasub mainida Nikandr Iljakovinit (1913 ? 1967) ja tema triloogiat ?Inimesed ja aastad?.

1960ndail-1970ndail kujunes mäemari kirjanduses välja uusi jooni: luuletuste ideoloogiline pool jäi varju, esile tõusis maaromantika. 1960ndail oli luule täies jõus. Arkadi Kanjuðkov (1925 ? 1993); Ivan Gronõi (s. 1932), Nikolai Volodkin (1930 ? 1998), Jevgeni Perðutkin (s. 1928) ja Nikolai Jegorov (s. 1936) kirjutasid häid luuletusi ja laulutekste. Paljud neist on tänini populaarsed, kuid kahjuks kirjutasid paljud liiga vormipüüdlikult ning selle tõttu on kannatanud sisu.

Modernsemasse suunda keeras mäemari kirjandus 1970ndate lõpus. Heaks näiteks võib pidada Diana Malikejeva (s. 1954) luulekogu aastast 1980. 1980ndail toimunud ühiskondlikud muutused mõjutasid oluliselt mäemari kirjandust; eriti aastakümne lõpp oli viljakas. Esile tõusid umbes 30aastased luuletajad ja kirjanikud, kes kirjutasid modernseid luuletusi ja novelle. Need olid Vitali Petuhhov (s. 1954), Ondrin Valka (s. 1954), Mihhail Kudrjaðov (s. 1959) ja Vlad Samoilov (s. 1962).

Aastal 1990 toimus mari kirjanduses oluline sündmus: pea üle kuuekümne aasta hakkas mäemari keeles ilmuma kirjandusleht U Sem (Uus Viis). Selle esimene peatoimetaja oli Ivan Gronyj, praegu on peatoimetajaks kirjanik Mihhail Kudrjaðov. Leht ilmub neli korda aastas. Mäemari keeles kirjutavad kirjanikud kuuluvad tänapäeval kahte kirjanike liitu: Mari Eli Vabariigis elavad kirjanikud mari kirjanike liitu ja naabermaal Tðuvaði Vabariigis elavad kirjanikud tðuvaði kirjanike liitu. Tðuvaððias on neid kaks: luuletaja Vladislav Grigorjev-Toitir (s. 1941) ja kirjanik Jevgraf Postvaikin (s. 1946). Mitmed mäemari kirjanikud elavad Marimaa pealinnas Tðarlas ehk Joðkar-Olas, Mäemaris elavatel kirjanikel on oma kirjandusklubi, mida juhib Nikolai Jegorov.

Nüüd esitlen lühidalt mäemari nüüdiskirjanikke ja -luuletajaid. Üks tähelepanuväärsemaid mäemari nüüdiskirjanikke on Vitali Petuhhov. Ta esimene raamat ilmus 1984. aastal. See oli luulekogu, mis äratas tähelepanu oma modernse laadiga. Alguses oli Petuhhov paljutõotav luuletaja, aga hiljem on ta kirjutanud üksnes proosat. Tema lemmikþanriks on ajaloolised romaanid, mida ta on tänini avaldanud juba kolm tükki. Neis kujutab ta sündmusi Marimaal 400 ? 500 aastat tagasi. Ta tõi mari kirjandusse ka täiesti uusi tuuli ? kirjutas esimese marikeelse detektiivlühiromaani. Petuhhov pälvis Mari Eli Vabariigi kirjandusauhinna aastal 2000, suvel 2004 sai ta kirjandusväljaande Tsikmä auhinna.

Järgmine põnev luuletaja on Ondrin Valka, kes tõmbas endale esimese luuleraamatuga ?Sõna? (1993) suurt tähelepanu. Ta lugejad jagunevad kahte leeri: ühtedele ta meeldib, teisi ta solvab. Peamiselt seepärast, et ta ei kirjuta klassikalisi luuletusi, vaid loob impulsiivselt seda, mis pähe kargab. Aga kriitikast hoolimata kirjutab ta tänini; aastal 2001 ilmus talt teine luuleraamat.

Põnevad ja omapärased luuletajad on veel Vlad Samoilov, kes tänini avaldanud kolm luulekogu, ja Vladimir Juðkin (s. 1959), kelle luuletused seisavad lähedal etnofuturistlikule esteetikale. Juðkini luule seisab koos mäemari elementidest. Ühes luuletuses ütleb ta; ?Ma räägin mäemari keeles, ma laulan mäemari keeles, ma tantsin mäemari keeles ja naeran ja nutan mäemari keeles?. See luuletus on lugejate seas väga populaarne, laulukski tehtud.

Noorema generatsiooni prosaistidest on põnevamaid Mihhail Kudrjaðov (s. 1959). Siiani on ta avaldanud kolm novellikogu, milles kirjeldab elu maalt linna siirdunu silme läbi. Urbaanne eluviis levib küladesse, inimestel on raske harjuda muutustega, see tekitab agressiooni teiste inimeste vastu, lisab ükskõiksust oma juurte vastu. Alates aastast 1997 on Kudrjaðov tegutsenud kirjandusväljaande U Sem peatoimetajana.

Aastatuhande vahetusel on mäemari kirjanduses toimunud tähelepanuväärseid muutusi, see on tänapäevastunud. Praegu on mäemari keeles kirjutavaid luuletajaid ja kirjanikke üle kahekümne. Paljud neist on juba professionaalsed, ent nii mõnigi proovib vaid oma kirjanduslikku annet. Mõned on üles astunud vaid postmodernisti või etnofuturistina, nagu Valeri Mikor (s. 1960) ja Tamara Sidukova (s. 1978).

On üldteada, et kirjanduskriitika aitab kirjandusel areneda, selleski vallas toimub positiivset: tänapäeval on noori ja häid kirjanduskriitikuid, kelle seast tasub mainida Nadeþda Fedossejevat ja Nadeþda Tðebotkinat.

Üks olulisim viis mäemari keele arendamiseks on teistest keeltest tõlkimine. Mäemari kirjanduses on tõlkijaid vähe; ehk vaid kolm-neli, aga nad teevad palju tööd oma kirjanduse heaks. Viimase kümne aasta jooksul on mäemari keelde tõlgitud austerlase Rainer Maria Rilke, rootslase Rainer Axel Karlfeldti, hispaanlase Rafael Alberti, leedulase Sigitas Geda, kreeklase Kostas Kariotakise, poolaka Wislawa ðymborska ja venelase Jossif Brodski luuletusi. Tõlked eesti, soome ja ungari keelest on siiski prioriteediks. Viimaseil aastail on tõlgitud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalepi, Pentti Saarikoski, Sirkka Turkka, Endre Adyni luulet; proosat on tõlgitud rohkem, nt. Viivi Luige ?Seitsmes rahukevad?, A. H. Tammsaare novelle, Mika Waltari ?Sinuhe? ja Rosa Liksomi novelle.

Kui rääkida vaid parematest asjadest, võib mäemari kirjandusest saada sellise pildi, et kõik läheb hästi, nagu õlitatult. Kahjuks see pole nii. Meilgi on omad hädad, avaldamisraskused on üsna suured. Eriti puudutab see lastekirjandust, mille osa on niigi marginaalne. Viimane riiklikult toetatud lasteraamat oma keeles ilmus 1998. aastal! Mida mäemari lapsed siis loevad? Õnneks on olemas lasteleht Ole Valmis!, mis ilmub praegu kaks korda kuus. Vaatamata iganenud nimele, on tegu huvitava väljaandega, mille tiraaþ on umbes 800 eksemplari. Lisaks saavad mäemari lapsed tänapäeval lugeda tõlkeraamatuid, näiteks Astrid Lindgreni ?Vahtramäe Emil?. Mainida tuleb, et Emili-raamatuid on tõlgitud juba kolm tükki. Mäemari keelde tõlgitakse praegu ka Ellen Niidu ?Pille-Riini?, tõlkijaks on Julia Kuprina (s. 1974).

Aga tulevik? Kirjandus ei arene ilma kultuurikontaktideta, praegu paistabki nii, et mari ja eesti kirjanduskontaktid peaaegu puuduvad. Võiks ju tekitada erinevaid üritusi ja seminare, kord aastaski korraldatav kirjandusüritus võiks kanda vilju. Lisaks sellele peaks tõlkijate töötingimused/võimalused tõstma uuele tasemele. Mari ülikoolis õpitakse eesti keelt, aga siiani pole veel leidunud innukaid, kes tahaksid tõlkida eesti keelest mari keelde. Ehk peaks sel alal välja töötama mingi programmi, motiveerima ja otsima entusiaste. Ei oleks vaja ju palju tõlkijaid, piisaks neljast-viiest. Eesti-mari kultuuri- ja eriti kirjandussuhteisse suhtutakse väga optimistlikult. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas me neid arendada tahame.