Mäng, mis paberil ei muuda midagi

Ivar Sild

Mati Unt, Vend Antigone, ema Oidipus. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 1-2.  

Minu esimene kokkupuude Vana-Kreeka müütidega oli enne n-ö ametlikku harimist, enne, kui kooliprogramm jõudis ajaloos vanaajani. Loomulikult oli teejuhiks “Vana-Kreeka muistendid ja müüdid”, suureformaadiline ja hästi kujundatud raamat. Ei tea, paljud inimesed tegelikult on viitsinud selle poolkohustusliku raamatu läbi lugeda, ent minule jättis see juhuslikult raamatukoguriiulist leituna väga sügava mulje. Need olid muinasjutud, kuid hoopis teismoodi kui punamütsike ja kompanii. Tänu sellele raamatule läks ka ajalugu kui selline huvitavaks, ent mu nõrkuseks on jäänud loomulikult antiikkultuur.

Sõnaga, mul pole siiani raskusi Olümpose jumalate nimedega ning mul on alati justkui ora perses, kui mingis viktoriinis midagi küsitakse, ikka on tahtmine kätega vehkida ja karjuda: “Mina tean, mina tean! Kuidas teie nii lihtsat asja ei tea?!” Ja kurvastan alati, et inimesed teavad rohkem ikka rooma vasteid päris jumalatele, sest nemad pole ju originaalid, pole nii ehtsad.

Ma ei ole paraku näinud Undi selle näidendi lavastust, ent seda lugedes aimus mulle midagi väga tuttavlikku kas või “Richard IIIst”. Ikka seesama osaline moderniseerimine tegevuses, lavastuslikes elementides ja keeles. Maestro Unt on ise öelnud, et see pole tõlge, vaid temale vajalik tekstikohandus. Ehk vahest veel külluslikumalt intertekstuaalne kui seni. Enam pole piirdutud ühe autori, maa või ajastuga. Ent kõik, mis sobitatud, on paika pandud ülima tundetäpsusega. Heiti Talvik või Kersti Merilaas oleksidki justkui selle tragöödia tarvis oma luuletused kirjutanud, eesti rahvaluule olekski justkui sügavalt seotud Vana-Kreeka kultuuriga. Nõnda on Mati Undil õnnestunud tekstiliste seostega näidata, et dramaatilised sündmused ja tunded, millest keegi kirjutab, on jäänud läbi aastatuhandete samaks.

Hoolimata sellest, et mul puudub absoluutselt ettekujutus, milline oli lavakujundus, on mul värske lugemise järel tunne, nagu oleksin just teatrist tulnud. Tegu pole niivõrd draamakirjaniku näidendiga, kuivõrd puhtalt lavastaja raamatuga. Kui mõni harrastusteater selle järgi hakkaks lavastama, siis saaks ta kardetavasti üsna undiliku tulemuse. Nii tugevalt tundub tema vaim selles raamatus kohal viibivat.

Meediakriitikast on jäänud mulje, nagu oleks autori kolme tragöödia kokkusulatamine olnud midagi väga erilist ja isepäist. Ma ei tea, kuidas teatris, aga kirjanduses ja vanema aja teatris pole selline asi sugugi üllatus. Ning minu mäletamist mööda on ka muistendites-müütides need lood sarnases järjestuses tsükliks koondatud.

Müütide kui sellistega pole Mati Unt justkui midagi ette võtnud. Üsna samasugusena mäletan minagi neid lugusid. Huvitavaks teevad näidendi kohad, kus lavastaja markeerib tegelase hetke emotsiooni. Kus peaks/võiks olla mõni kirglik purse, on asemele astunud tänapäevane hajameelsus-apaatsus. Mõnes kohas on ka hirmtraagilise asemele veidi irooniat ja absurdi lisatud. Tänapäevane kõnepruuk segi arhailisega on aga juba igasuguste pseudoajalooliste seriaalidega ja romaanidega nii tuttavlikuks saanud, et ei üllata enam kuidagi.

Suur ja vajalik ahhaa-elamus jääb tulemata. Hoolimata ohtrast intertekstuaalsusest, olid müüdid ikka justkui puhas ja karge lugu. Arvatavasti oli karakterite elavdamises panustatud just näitlejatele, sest tekstiliselt mingit erilist iseloomujoont või uut tähendust kellelegi ei ole lisatud. Ega ole tarviski, sest müütide eneste tähendus on ju piisavalt selge, mille eest nad võitlevad, mida tahavad rahvale edasi anda. Antigone traagiline ja üllas kuju vastu astumas hullunud riigi seadustele või Oidipuse hirmsa tõe avastamine on ju vähemalt käibefraasidena meile kõigile kuskil mälusopis olemas. See, et Unt on paaris kohas detaile omatahtsi keeranud, seda võib ju naljatlemisi nimetada müüdi muutumiseks ajas. Nõnda on ju ta isegi selle kaardi välja käinud, et on üks nende hulgast, kes esitanud oma versiooni näidendivõistlusele, koos Sophoklese ja Euripidesega.

Milleks lugeda seda iseenesest muhedalt postmodernistlikku teost? Kes on Undi fänn, sel ehk küsimust ei tekigi. Ehkki mulle meeldis väga tema tekstiliste torgetega tegeleda, häiris mind, et nii palju pidi joonealuseid lugema ja deklameerimiseks mõeldud suhteliselt vabalt valitud värsipiirded olid kaldkriipsudena teksti jäetud. Lõpuks ma ikkagi proovisin neist üle lugeda, mitte märgata sellist rõhutust. Isegi kui need oleksid päriselt värssidesse murtud, poleks vahest seegi suurt aidanud, sest tekst oli vaid osaliselt luulelises rütmis. Näib, et lihtinimesel olnuks õigem käia teatris, sest raamatuna jätab teos asjassepühendatule naudisklemiseks mõeldud teksti mulje.