Maailm, kus inimestel on kaelte asemel pudelikaelad

Ott Raun

Andres Ehin, Pilvest ja varesest. Toimetanud Ly Seppel. Jüri Arraku kaanekujundus ja illustratsioonid, kujundanud Mathura, Verb, 108 lk. Praegu neid ridu kirja pannes tundub mulle, nagu ma kirjutaksin edasi 45 aastat tagasi alustatud retsensiooni. Andres Ehini viimasest kogust oli tookord oma kuus aastat möödas ning mul tekkis kiusatus ehinlikult vallatleda ja mõelda välja olematu raamatu sisu, et seda siis tõsiilmel arvustama hakata. Väljamõtlemine pole ju midagi uut. Ateistid mõtlesid oma näo järgi välja koguni jumala, keda kukutama hakata. Ehinit polnud väga vaja väljagi mõelda, sest kõik, mida ta puudutas, muutus temanäoliseks. Olin teda ju üsna palju kuulanud luuleõhtutel ja kohvikuski vist etlemas ja olgu need ameerika biitnikud või Andres Vanapa, kõik jäidki mu kõrvu rääkima Ehini häälega. Tihtipeale ohkab arvustaja, et kui seda teksti segamas ei oleks. Ehini omaaegne fotograafist kolleeg Valdur Vahi Kultuuri ja Elu toimetusest tavatses iga raamatu pärast vaidlusse asuda ja hetkel, mil ta kirglikele argumentidele järele andma hakati, teatas ta võidukalt, et pole raamatut ülepea lugenudki. Mina olin selleks ajaks Ehinit tundnud vähemalt kümme aastat ja osalenud koos tema, Runneli, Baturini, Koeney, Langemetsa ja teistega Mats Traadi kirjanike liidu egiidi all korraldatud luuleseminaril. Seal analüüsisime ilma võltshäbi ja viisakuseta külakorda läbi igaühe loomingu. Vahel vaidlesime suisa kirglikult, komplimentaarsus vähemalt nooremapoolsemate luuletajate puhul polnud tollal kombeks. Kriitilise meele eest hoolitses väga just Mats Traat. Andres Ehini „Fantoomi” jaoks jätkus mul kriitikat küll, teiste luuletuste pealkirju ei mäleta. Aga see avameelsuse vaim ei teinud kedagi vaenlaseks, pigem vastupidi. Paraku jõudis Ehin ajal, mil olin väljamõeldud raamatu arvustamisega täpselt poole peal, ilmutada oma kolmanda luulevihiku. Ja siis oli juba mitu nobedat kriitikut, kes välkkiirelt Ehini luuletused ette võtsid. Minu mõte oli vähemalt selleks korraks tühja jooksnud.

Ma vist ei tahtnud õigupoolest kirjutada sellest, millest Ehin kirjutab, vaid kuidas ta seda teeb. Hoomasin ja hooman ka pea kõiges, mida ta tõlkinud, Ehinile iseomalikku muhedust ka siis, kui sisu ise nii muhe ei tundu. Ka „Tuhat üks ööd” oleks nagu otse Ehini suult kukkunud. Nii nagu kirjanduses ja kunstis ülepea on tihti tähtsam sellest, mida kirjutatakse, see, kuidas kirjutatakse. Ja see kuidas võlus mind nii, et hakkasin kirjutama Ehini veel ilmumata kogust müstifitseerides, nagu Ehinil endal tavaks.

Nüüd, kus pärast „Pilvest ja varesest” ilmumist pole siinmail oodata enam uut Andres Ehini luulekogu, võtsin oma jõu kokku, et kirjutada arvustus ühele kõige fantastilisemale eesti luuletajale läbi aegade. Andres Ehini puhul ei saa päris kindel olla, et ta taevastest kõrgustest kirjutuslaua nurgale ei poeta aeg-ajalt oma uudisluulet. Kui igavene elu on olemas, teeb ta seda surmkindlasti, ja kui ka ei ole, teeb ta ikkagi, sest Andrese ehitatud maailmas ei ole midagi võimatut.

Ja kui ma ennist kirjutasin, kuidas mind Ehini juures võlub see, kuidas ta luule on tehtud, siis seda raamatut kätte võttes nüüd juba üha enam see, millest selles maailmas räägitakse või rääkimata jäetakse.

Andres Ehin üllatab eelkõige sellega, et ka siis, kui teaksid temast nagu kõike, üllatab ta sind ikkagi. Kujundid ajavad taga uusi kujundeid. Ja kui tundub, et kõikides eelnevates kogudes on kõik selle maailma võimalikud ja võimatud eriskummalisused üles leitud või välja mõeldud, siis „Pilvest ja varesest” ei ole pelgalt mingi järelkogu, punkt tema luulele.

Libistasin seda arvustust kirjutades pilgu üle kogu tema trükitud luuleloomingust ja üllatusin, et ikka on ta sama värske kui „Hunditammes” ega tüüta ära. Tõsi, milleski kordab ta ennast, aga see on seesugune kordamine, mis on iseenesest väga põnev ja ikka uus. Mingid seosed olid jäänud varasematest lugemistest meelde pisut teistsugustena, kuigi raamatud olid ju ikka needsamad vanad armsad Ehini luuleraamatud. Viimases kogus kõlasid päris uutena oma meeleolult minu jaoks Odra tänava luuletused. Kuna olen Ehiniga ühe aasta mees, siis tundsin neis värssides ära oma lapsepõlve, mis sest, et olin tegelikult Rahumäe poiss ja tollal oli erinevus linnajagude vahel hoomatav. Esimene luuletus räägib sellest, kuidas juudi-eesti segaverd proua Markoviči tütar ulatab verd köhivale Saksa sõjavangile leivatüki ning kelle käe pihta lööb Vene vahisõdur, nii et leivatükk kukub märjale munakivisillutisele kahe hobusepabula vahele. Ja puändina sünnitab seesama leivatükki ulatanud preili poja, kelle nimi on Gunnar Graps. Kas see lugu vastab tõele või mitte, aga siin lööb elu julm absurd end Ehini rõõmsameelsema ja mängulisema absurdi vahele. Teine Odra tänava luuletus on selline, mille oleksin nagu ise läbi elanud. Erinevalt ilmselt Ehinist olen ma sellel täikal ühe perekonnatuttavast vanaproua kaasabil edukalt oma väikseks jäänud rebasekraega mantli maha müünud. Kuigi sain vist kolm korda vähem raha kui ema arvas, aga maha mantli ma müüsin. Ehini Odra tänava luuletus jõuab otsapidi Tartu ülikooli sisseastumiseksamitele. Minult küsiti samade sammaste vahel samuti, mida ma arvan Nobeli preemia andmisest Pasternakile, aga mina hakkasin vingerdama, et ei ole lugenud, aga ajalehtedes öeldakse nii. Igatahes erinevalt Ehinist ei saanud minust TRÜ esimese kursuse üliõpilast ja sõjaväes tuli ka ära käia.

Ma olen alati uskunud, et maailmas pole võimalik üldse välja mõelda midagi sellist, mida üldse pole olemas. Ainult et vähestele on antud kõike kuulda või näha. Andres Ehin on üks neist, kel see võime näikse olemas olevat. Minu jaoks on Ehini luuletatud maailm väga visuaalne, silmaga nähtav, kätega kombatav. Tänapäeval on kombeks rajada kirjandusteoste tegelaste jaoks omi muuseume või mängumaid. Münchauseni muuseum on Lätis, Pokumaa ja peatselt ilmselt ka Lottemaa Eestimaa eri nurkades. Aga need maad on mõeldud eelkõige lastele. Kus on täiskasvanute mängumaa? Minu meelest saaks just Andres Ehini kujunditest vapustavalt põneva maa. Muidugi on võimalik tema luuletuste kujunditest ehitada sürrealismi mälestusmärk tulevasele Tallinna Keskväljakule. Ja selle üksikute elementide uurimine võtaks nii palju aega, et ühelgi kriitikul ei oleks mahti mõelda monumendi materjalile, pikkusele, valgusele või millelegi muule. Või kui see idee tundub pompoossena, võiks vändata täispika filmi Ehini luuletustest või rajada keset Eestit Ehinimaa.

See võiks hakata peale esimese kogu luuletustest. Kujutage ette Jeesus Kristust tõstmas käsi roolile ja kaugenemas isekallutajal, samas kui oliivipuudel kasvavad jõhvikad. Raskem on ehk kujutada kaduvikku, kes igaviku peiedel joob ennast täis ja haihtub jaaniusside helenduse saatel. Või siis rinnad, mis kasvavad välja kohviku aknast nagu kaks pagoodi kogumikus „Uks lagendikul” või tänase linnavalitsuse kriitikana mõjuv hüüatus: miks ei süüdata tänavalaternaid, miks ei heida nad lumele oma hubast konjakivalgust? Või seitse orgsekretäri – nahkhiir, lendkala, kaelkirjak, käoraamat, öökuninganna, lükatõmba, pesukaru väljumas asutusest, mis kannab luulekogu pealkirja „Tumedusi rüübatan”. Või taamal terendamas luulekogus „Teadvus on ussinahk” hapukapsastest kokku pandud kuu ning proletaarsete nokkmütsidega kaetud Munamägi. Või panna linnateatri ette kondama pime teatrikriitik, kes kobab mõlema käega näitlejanna nägu ja lakub seda katukeelega. Või peaväljakul eksponeeritav lehm luuletusallkirjaga: „Imelik loom on lehm, suur sarviline ja laseb ennast lüpsta”. Või „Palutedre ja Mutrikorjaja” nägemus, kus õu on täis hõõguvaid kanu ja megavatiseid munejaid, nende keskel kustunud kukk. Eksponaatide hulka peaksid kindlasti kuuluma koerkorter oma kolme haukuva toaga ja Võmorski venelased, kelle kujutluses on Eestis isegi koerad sinimustvalged … Ja siis kusagil tunneli nurgas võiks olla kuuesilmne mees, kes näeb korraga kolme unenägu.

Igast kogust leiaks midagi. „Udusulistajast” võiks võtta pead, mis on paigal, samas kui peatused on hakanud ringi käima. Päriselt ei kujuta ette, kuidas eksponeerida luuletust „Pahupidi oi-oi”, kus Eesti tankid on piiranud ümber Ostankino teletorni ja paar miljonit Baltikumi venelast nõuavad inimketis seistes molotov-ribbentropi pakti jätkumist ja kõrvalekaldumatut täitmist ja kuidas Eesti. Läti ja Leedu välisministrid otsustavad, et venemaa ja saksamaa tuleb kolme osapoole vahel ära jagada ning Kremlis palsamit joovad eesti, läti ja leedu välisministrid panevad imeks, miks ei armasta venelased baltlastest vabastajaid, kes nad päästsid Stalini hirmuvalitsuse küüsist.

Ja päris uhke oleks näha, kuidas nafta puurtornid muutuvad kirikutornideks ja puurijatest saavad kirikuõpetajad ning nafta- ja gaasitorusid pidi hakkab voolama jumalasõna.

Aga lõpuks „Pilvest ja varesest” juurde. Ei tea, kas ehinlikult tahtlikult või tahtmatult meenutab pealkiri Kaplinski „Tolmust ja värvidest”. Paroodiaga siin ilmselt tegemist ei ole. On hoopis maailm, kus inimestel on kaelte asemel pudelikaelad (lk 10). Või Maa, mis on muidu nagu Maa, kus vaid suhted asjade vahel on teistsugused kui maal. Seal söövad porgandid emaileeritud kraanikausse. Kõigepealt koorivad nad kausi emailist puhtaks ja hakkavad siis metalli järama. Email jäetakse magusroaks (lk 14). Või siis Kevadloom, millel pead laskma ennast alla neelata ning sinu ümber kõrgete võlvlagedega loomasoolikates löövad õitsele nurmenukud ja hakkavad laulma ööbikud (lk 12) . Natuke jõhker oleks vist maailm, kus töökad munakivid sillutavad endale teed tuhandete maas lebavate inimkehadega (lk 17), või lantš, mis koosneb mürgistest millimallikatest. Pisut vähem õõvastav on juba ehk ratasjalgadesse ja tuuleroosidesse pakitud nõelsügav meri (lk 39). Midagi vähem visuaalset, aga mõttetihedamat nagu visandid metagalaktikast, kus jumalapoeg ei taha minna inglite lasteaeda (lk 73). Ehin on ära märgistanud ka pärast ta lahkumist edasi areneva digiajastu, kus silmades on digiõndsus hele ja suus on otsapidi digiräim (lk 82). Või maakera, mis on tund aega nähtav ainult muna- ja kerakujulistele (lk 91). Ja kaugesse tulevikku, mida ei näe praegustest siinpool olijatest keegi – või vastupidi, näevad kõik, võiks kuuluda 2104. aasta jaanistsenaarium, kus inimese kloonimisega uskumatult hiljaks jäänud Eesti on saanud maailma parimaks jaaniussikloonijaks, mistõttu meie tulevane president imetleb jaaniööl Inglise kuningannaga Sukapaelasoos Sukapaelaordenite kujuliste jaaniusside hiilgust (lk 95). Veel võiks eksponeerida Pühakojatornis munevat varest (lk 97) ja lavastada kottpimeda öö tulvil partorgide ja naistraktoristide vaime (lk 105). Unustada ei tohiks Ehini viimase kogu nimiluuletust, mis räägib depressiivsest arveametnikust, kes tunneb, et ta pea on vihmapilv ja ta hingetohter kraaksub otsekui suur vares (lk 106). Seda ametnikku võiks lohutada „Pilvest ja varesest” viimase luuletusega, kus teisest kõrvast lennutatakse läbi sügisvärvides õhu välja siilid, et mõista, kuivõrd hullupööra on arveametnikul vedanud. Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam mulle tundub, et Andres Ehini muuseum võiks olla mingis sala- või omapärases seoses olemasoleva okupatsioonide muuseumiga. Muuseumile võiks ehitada uue tiiva, et näha kõrvuti selle sürrealistliku okupatsiooniaja realistlikku ja sürrealistlikku kujutamist. Ja pildid sellestsamast Odra tänavast ja täikast võiksid need pooled liita mõtteliselt ühte.

Ega mul nüüd just väga klassikalist luuleanalüüsi välja tulnud ja ei tea, kas pidanukski. Oleks ju ka kuidagi kohatu avaldada lootust, et autor võiks oma järgmistes luuleraamatutes olla vähem pessimistlik ja kirjeldada kauneid naisi ning vahuveinijõgesid. Ehkki mine tea, äkki leiavad omaksed sellised ta seni teadmata luuletused. Andres Ehini puhul on kõik võimalik. Mina aga viisingi oma ammu alustatud arvustuse lõpuni võtmes, millisena ma teda ja tema luulet näen, sõltumata sellest, kas ta kirjutab või ei kirjuta enam ühtegi rida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht