Maailma parimad raamatud ja raamatunäljas lapsed

Mare Müürsepp

Leelo Tungla „Seltsimees laps” mõjub rahvusvahelises plaanis oma sünge ajaloolise taustaga küllalt rõõmsameelselt, kuna paljud raamatud tunduvad olema ainelt ja laadilt naeruvabad väljaanded.        Lasteraamatuga tegelev maailmaorganisatsioon International Board on Books for Young People (IBB Y) on kõige rohkem teada seetõttu, et annab iga kahe aasta tagant välja Hans Christian Anderseni medali lastekirjanikule ja kunstnikule. Tunnustuse teiseks vormiks on saada kantud IBB Y aunimekirja.  Septembri algul Hispaanias Santiago de Compostelas peetud IBB Y 32. kongressil oli tore näha aunimekirja diplomi ulatamist kahele südile eestli naisele: 2010. aasta aunimekirja on võetud Leelo Tungal raamatu „Seltsimees laps” eest ja tõlkija Leelo Märjamaa Kate DiCamillo  „Tiiger virgub” eest. Eesti kunstnikest on seekord nimekirjas Urmas Viik. 

Aunimekirja kuuluvad raamatud võiksid  anda ettekujutuse lastele kirjutamise ja lasteraamatu väliskuju ideaalist nüüdisajal. Iga maa saab esitada oma kirjaniku, kunstniku ja tõlkija. Aunimekirja võetud valik oli näha kongressihoones kolmel suurel riiulil: kirjanikud, kunstnikud ja tõlkijad. Kokku on aunimekirja teoseid 164, siinkohal ülevaatlikult mõnest suundumusest jutu- ja pildiraamatus. Kirjanike riiulil oli tegu ennekõike juturaamatutega, s.t fantaasiakirjandus, laste- või  noorteromaan, sekka ka mõni lühijutukogu, mitte ühtki luuleraamatut. „Seltsimees laps” mõjus oma sünge ajaloolise taustaga küllalt rõõmsameelselt, kuna ligi pool raamatutest tundus olema ainelt ja laadilt naeruvabad väljaanded. Üks vastuolulisemaid taani kirjanikult, kelle nimena anti kaanel teada Oskar K. Tutvustuses öeldi ta olevat koer, mitte inimene. See koer on kirjutanud loo inimesest, kelle elukutseks ehk siis ka kutsumuseks on matta lapsi. Lapsematja raamat uhkeldab värviküllaste humoorikate piltidega, tegelased lubavad endale teksti vahele ära toodud lustakaid viise, et lugeja täiel rinnal tegelastega kaasa saaks laulda. Lapsematja leiab endale armsama, preili Lone, ja koos juhtuvad nad omakorda kohtama silla all elavaid kodutuid lapsi. Paarike viib koduta kolm last enda juurde, nad hakkavad perena koos elama ja üheskoos surnud lapsi matma. Õnneks on eesti lugejal hea stardipositsioon  sellise kummalise loo lugemiseks, kuna almanahhi Nukits 2006. aasta väljaanne sisaldab autori – pärisnimega Ole Dalgaard – pikema enesetutvustuse ja selgituse, miks ta just nii kirjutab. Sellistel puhkudel tundub, nagu poleks lastekirjandusel edasi minna enam kuhugi mujale kui ummikusse, kõik tunded ja teemad oleksid justkui juba ära kulutatud.       

Nagu varemgi, esineb ka tänaste esiletõstetute seas motiiv „imelik laps”. Leedu autori Gendrutis Morkunase raamat „Grižimo istorija” („Tagasituleku lugu”) on lugu tüdrukust, kes on pärast sündi mõistatuslikult kadunud ja tuleb 12 aastat hiljem kodupaika tagasi, et vaadata inimesi ja nende elu eemalolnu värskusega. Elukutselt füüsik, on vaimukas ja leidlik lastekirjanik Morkunas (lahkunud paraku  2009) eesti lugejale tuttav sedavõrd, et tema raamat „Kuratlikult kuum koolivaheaeg” tõlgiti poeketi Maxima vahendusel ja seda saab praegu lugeda Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Vaim-lapsi, kiusatud lapsi, võõrsil ja eluga kimpus lapsi – neid kohtame aunimekirja raamatuis küll. Soome lugu „Marenkikeiju” („Beseehaldjas”, autor Laura Lähteenmäki) mõjub nagu noorteromaan. See on küps ja nõudlik lugu, ehkki tutvustus soovitab  9–11aastasele ja peategelane on 10aastane, teemadeks söömishäired ja üksindus. Iseäralik on leida paremate koondisest Kanada autori Budge Wilsoni raamatut „Before Green Gables” („Enne rohelisi viilkatuseid”), lugu, mis on kirjutatud eel-looks Kanada läbi aegade üheks olulisemaks lasteteoseks peetud Lucy Maud Montgomery raamatusarjale Roheliste Viilkatuste Anne’ist. See oleks umbes sama, kui keegi kirjutaks meil lasteraamatu Tali  Arno titepõlvest. Kui hea see peaks olema, et me selle IBB Y aunimekirja esitaksime? Vene kirjandus oli välja pandud juba nõukogudeaegse klassiku Vladislav Krapivini kaheosalise kogumikuga. Rahvuspoliitika edumeelsuse näitena esindas Venemaad ka noorukese karjala keeles kirjutava Natalja Sinitskaja õbluke esimene raamat „In’aine”, lühijutud väikese tüdruku argipäevast. Jutud iseenesest on armsad. 

Illustraatorite riiulil äratab kaugelt juba tähelepanu Susanne Jansseni „Hänsel und Gretel”: sürrealistlik pildikeel, metsa asemel linnakeskkond,  moonutatud perspektiiv, pruunikaspunamust tonaalsus, ilmekad lapsenäod hullumeelselt vaevavas ümbruses. Nõid, kes lapsi meeldivaga meelitab ja siis vangistab ning elu võtta ähvardab, on läbi aegade olemas, muudab aga oma väliskuju … 

Mitu esiletõstetud pildiraamatut on täiesti ilma tekstita. Šveitsi esindava kunstniku Albertine’i „La rumeur de Venise” („Kuulujutt Veneetsias”) on paarimeetriseks avanev voldik, mis pilt-pildilt avab kuulujutu põlise omaduse – asju järjest hullemana kujutada. Kalamehe õnge jäänud olevus muutub jutuhoos üha suuremaks veeloomaks, kuni põgeneb näkina. Colombia kunstniku Rafael Yocktengi  „Camino a casa” („Kodutee”) pakub samuti jutukirjanduse teemaga: lapse üksindus, vajadus kaitsva käe järele. Siin küll kaitsev käpp: lõvikujuline skulptuur elustub ja loom saadab lapse koduni, kus paistab ema. Brasiilia kunstniku Michele Iacocca sõnadeta raamatus ärkab poisi joonistatud koer Rabisco ellu ja paneb paberi pealt jooksu. Hoopis eriline on prantslase Marion Bataille’ „ABC” 3D-raamat. Lehtede avamisel tõuseb keskelt üles järjekordne tähestiku täht ja võtab ruumilise kuju. Iga täht on lõigatud ja volditud täiesti isemoodi. On, mida vaadata.       

Belgia kunstniku Michel Van Zevereni raamatus „La porte” („Uks”) on teksti autoriks märgitud kunstnik, kuigi vaevalt ta selle tekstiga kirjanduslukku läheb. Loo tegelaseks on põrsatüdruk, kes üritab vannitoas endaga tegelda, kuid perekonnaliikmed – sead – saalivad kogu aeg uksest sisse ja välja ega hooli tütarlapse intiimsusvajadusest. Kui te kõik need toredad põrsapildid ära olete vaadanud, siis täitsa lõpus tabate, et põrsatüdruk ei suuda enam oma kaugelearenenud meelepaha tagasi hoida ja karjatab sama sõna, mis seisab raamatu pealkirjas – „La porte!” ehk siis „Uks!”. See oligi see impressumis tõotatud tekst. Shaun Tani teos on vana fotoalbumi moodi pruunikas toonis, pealkirjaga „The Arrival”  („Saabumine”), sisaldades nii fotosid, joonistusi, kollaaži kui ka muud, mis kõik peegeldab Austraalia asutamise lugu. Ajaloolise, dokumentaalse, kultuuriloolise taustaga raamatuid on veelgi. Tšiili raamat Isabel Hojase ja Alejandra Toro koostöös kujutab Nobeli preemia laureaadi luuletaja Gabriela Mistrali elurada. Küprose raamatus Eleni Lambroult ja Marina Christofideselt jutustatakse saarest, mida kõik ihaldasid, ehk siis Küprose saare vallutamiskatsetest  läbi aegade.     

Rozi Békés on Ungari noorema põlve menukas kunstnik, kuid tema nappide joonistustega raamat „Muzi” äratab tähelepanu pigem  jutu autori poolest. See on Arpád Pásztor, üks Ferenc Molnári „Pál-tänava poiste” tegelane, kes selles teoses meenutab oma lapsepõlve botaanikaaias. Naljakate raamatute poolelt tuleb esirinda kindlasti soome lugu, Christel Rönnsi ja Tuula Korolaise hoogne piltjutt „Kissa Killin kiukupussi”. Kassil on nimelt selline imetabane kott, kuhu igaüks võib panna oma paha tuju. Muidugi saab see täis ja läheb pauguga lõhki,  mispeale on rõõmu laialt. Eriti meeldib mulle selles raamatus oinas, kes on auto kapotikaane alla paindunud ja mootorile haamriga õpetust jagab.   

Nii nagu hariduses on nõrgemate, erivajadustega laste märkamine ja nende maailmapildi selgitamine tähtis teema ka lasteraamatuis. Itaalia raamat „Il mondo è anche diTobias”, kunstnik Michele Ferri, tekst Elena Spagnoli Fritze, kujutab autistilikku poissi ja seda, kuidas tema teisi inimesi näha võib. Lapsed mänguplatsil on kui kurjad kääbused, õpetajad tuldpurskavad lohed, kelle vastu minnes paneb Tobiase ema selga raudrüü, et mitte  kõrvetada saada. Ema arm ja jõud on raugematu. Hea pilt on sellise teema puhul siiram kui sõna.   

IBBY aunimekirja jõudnud pildiraamatute hulgas on tubli osa tehniliselt keeruka teostusega erikujulisi raamatuid – aukudega, lehtede vahele liimitud või muidu sätitud osadega, nagu näiteks Suurbritannia autori Emily Gravetti  „Little Mouse’s Big Book of Fears” ehk „Väikese hiire suur hirmude raamat”. Väljaanne paistab olevat hiire näritud ja muidu kannatada saanud. Kokkuvõttes on pildiraamatute valik väga mitmeti mitmekesine, nii pildikeele uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse vahekorra kui ka pildi ja teksti suhte poolest. Palju on mängu trükisõnaga, nagu see hiire-raamatki või Slovakkia „Drevený tato” („Puust vanaisa”),  autorid Martina Matlovičová ja Tomáš Janovic. Väga huvitav on lasteraamatuillustratsiooni rahvusliku laadi säilimine tänases järjest enam segunenud rahvastega maailmas. Enamasti võib ikka suurest kaugest öelda, mis maa raamatuga on tegu. 

Põhimõtteliselt on võimalik tellida IBBY  aunimekirja näitust ka siiamaile, aga see ei tule tasuta. Nüüd aga IBB Y tegevuse teisest otsast. Lasteraamatute teke ja levik on tugevalt seotud alghariduse ja sotsiaaltöö korralduse ja sihiseadega. Seetõttu algatab ja toetab IBB Y projekte nendes paikades, kus laste elu vajab järje peale aitamist. Ajalehekompanii Asahi Shimbun toetusel antakse Asahi auhind kahele programmile, mis loovad lastele võimalusi  lugeda ja areneda. Seekord sai ühe Asahi-auhinna Osu lasteraamatukogufond Ghanast, kus järjekindla töö tulemusel on kavandatud ja ehitatud ja töös hoitud viis lasteraamatukogu. Fondi algatajaks oli 1991. aastal Aafrikasse elama asunud proua Kathy Knowles, kel hakkas kahju õue peale kogunenud vaestest lastest. Alustuseks tehti garaaži raamatutuba ja raamatukoguhoidjaks hakkas majapidajanna, hiljem on tekkinud suur võrk abilisi ja  töötajate koolitussüsteem. Kui Kathy oma tegevust alustas, polnud Ghanas veel tasuta haridust, nii et lugemisüritused olid vajalikud nagu toit ja uni. Sellised edulood veenavad, et julge algatus võib viia suurte muutusteni. Lugemisfanaatikuid kogu maailmas ühendab ilmselt tubli annus lapsemeelsust. Osu projekti täismängu osaks on seegi, et raamatukogufondi töötajate rõivad on õmmeldud eritellimusel trükitud kangast, mille muster  seisab koos raamatu motiivist ja lugemisalastest hüüdlausetest, nagu „Reading is fun”. Enne raamaturiiuli juurde astumist pesevad lapsed käsi ja kuivatavad neid rätikusse, millel on lihtne soovitus: READ – loe!     

Teine Asahi auhind läks Colombiasse, kus on loodud programm tegevuseks vaestes linnaosades: raamatuga seotud töötoad, rändraamatukogud, kirjanduspõhised filmiüritused, kohtumised kirjanikega. IBB Y õhutab tõstma lugemisprogrammide kaudu laste elukvaliteeti: lugevate laste elu on toredam, koos  lugemisega õpivad nad tervise eest hoolitsema, tundma ühiskonnaelu eri tahke, leiavad endas loomejõu ja pühenduvad huvikohasele tegevusele. Raamat on sild kõige huvitava ja edasiviiva juurde.