Maailmakirjandus ja soome kirjandus

Olli Jalonen tutvustab romaanis „Taevakumm“ teaduse ajalugu ning õpetab tähele panema sotsiaalset ebavõrdsust.

MEELIS FRIEDENTHAL

Olli Jalose raamat „Taevakumm“ on esimene osa nn Anguse seeriast ning võitis 2018. aastal Soome kõige prestiižsema kirjandusauhinna Finlandia. Seda kirjeldatakse eestikeelse tõlke tagakaane tekstis ajaloolise seiklusromaanina, ning tõepoolest, peab paika: raamatus on seiklusi ja sealjuures antakse veel ülevaade XVII sajandi oludest, loodusfilosoofilistest uurimustest, teoloogilistest vaidlustest ja kokkupõrgetest, Inglismaa koloniaalpoliitikast, orjapidamise argipäevast ja sotsiaalsest kihistumisest.

Olli Jalose romaani „Taevakumm“ peategelane Angus on inglise füüsiku, astronoomi ja matemaatiku Edmond Halley leidlik abiline. Thomas Murray maalitud Halley portree umbes 1690. aastast.

Wikimedia Commons

Romaani tegevus saab alguse Saint Helena saarel, mis asub kaugel lõunapoolkeral ja oli enne eurooplaste poolt avastamist täiesti inimtühi. Osa raamatu alguse temaatikat on pühendatud just nimelt sellele, kuidas eurooplased muudavad paradiisliku lõunameresaare aegamööda põrguga sarnaseks. Romaani minategelaseks on poiss Angus, kes on aidanud loodusfilosoof Edmond Halleyt tema retkel sellele saarele vaatluste tegemisel. Halley on õpetanud Anguse vaatlema linde ja taevast – siit ka raamatu pealkiri „Taevakumm“ – ja ärgitanud poisis huvi õppimise vastu. Kui Halley saarelt lahkub, jääb Angust õpetama sealne pastor, kes on muu hulgas huvitatud ka piiblis kirjeldatud paradiisi otsingutest. Ta on veendunud, et see peaks asuma just Saint Helena saarel. Paradiisi saarelt ta ei leia: olukord läheb Briti Ida-India Kompanii valitsuse all kogu aeg hoopis hullemaks ning lõpuks ei jää üle muud kui proovida saata Angusega sõna Halleyle Inglismaal, et too oma sidemeid kasutades kuidagi saarelistele abi võiks korraldada. Anguse reis Inglismaale on omajagu ulmeline ja uskumatu, aga lõpuks jõuab ta sinna läbi raskuste kohale. Tal õnnestubki Halley üles leida ning tema teenistusse astuda, aga pastorile, kodustele ega Saint Helena saarele kergendust tuua ei õnnestu tal kuidagi. Raamat lõpebki üsna juhusliku koha peal. Seda, mis Angusest, Halleyst, pastorist ja teistest edasi saab, tuleb lugeda juba järgmisest osast, mis on eelmisel aastal ka soome keeles ilmunud („Merenpeitto“), aga eesti keelde ei ole veel jõudnud.

XVII sajand lapse pilguga

Ilmselt just eksootiliselt saarelt Inglismaale rännaku ja ajastu teadussaavutuste tutvustamise tõttu on eestikeelse tõlke tagakaanel võrreldud Olli Jalose raamatut Jules Verne’i loominguga. Ometi ei tekkinud minul lugedes kordagi niisugust muljet. Jules Verne’i tekstides on küll samamoodi seiklusi ja teadussaavutuste populariseerimist, aga Verne’i tekstid on sealjuures olemuselt üsna helged: seal pole teravat sotsiaalkriitikat ega kirjeldata kannatusi ja inimese võimetust. Olli Jalose raamat tuletab mulle meelde pigem selliseid ajaloolisi romaane nagu Walter Scotti „Rob Roy“ või Robert Louis Stevensoni „Röövitud“. Sarnane on kõigepealt žanr: mõlemad nüüdseks klassikateosed on kirjutatud ajalooliste romaanidena (käsitletud on ka Olli Jalose romaanile lähedast aega). Jules Verne aga kirjanikuna ajaloolist romaani kuigivõrd ei viljelenud, tema eelistus oli pigem kaasaeg või tulevik. Olli Jalose ja Walter Scotti teoste sarnasus paistab silma ka jutustamisstiilis: mõlemal juhul on peategelaseks ja minajutustajaks poiss, kes jumaldab raamatu fookuseks olevat isikut. Scotti puhul on see vabadusvõitleja ja lindprii Rob Roy ning Jalosel loodusfilosoof Edmond Halley.

Siinkohal tekkis mul mitmel korral küsimus: kuidas see „Taevakummi“ Anguse minajutustus meieni on jõudnud? Ehk on minajutustaja pannud selle kirja päevikuna, mis on nüüd meie kätte sattunud? Või jutustab ta seda meile siis, kui kõik sündmused on möödas? Tekst vastust ei anna. Tundub, et mingisugune areng jutustaja kõnepruugis on täiesti olemas ning seega kaldub sisetunne rohkem päeviku poole. Raamatu alguses nimelt on jutustaja kaheksa-aastane ja raamatu lõpus on ta saanud juba neliteist. Või jutustab ta seda meile nagu mõnele jumalale, palves enne magamajäämist? Vahel on tõesti selles tekstis mõningast palvesarnasust nagu Éric-Emmanuel Schmitti „Oscari ja Roosamamma“ kirjades.

Igal juhul pakub Jalose valitud lähenemine ohtralt võimalusi vaadata XVII sajandi maailma lapse pilgu läbi, seletada asju ja sündmusi rohkem, kui sobiks täiskasvanud jutustajale, ning arutleda küsimuste üle, mille pärast täiskasvanu justkui ei peaks muretsema. Just ajaloolise teksti puhul on niisugune võte kindlasti õigustatud, kuid lugejalt nõuab sellise vaatenurga omaksvõtt omajagu harjumist. Tegemist on lapsikuse ja samal ajal hämmastava üldistus- ja tähelepanuvõime seguga. Angus peategelasena on tõesti kui Wunderkind: ta on vastupidav, töökas, terava silmaga, leidlik, tark ja andekas. Seetõttu meenutab raamat veel Harry Potteri sarja esimest raamatut, kus kõikide heade omadustega ja imepäraste võimetega nooruk on alguses vangistatud kuhugi trepi alla, aga lugejatena teame loota, et need nirud olud ei saa kesta igavesti ning küllap paistab ikkagi tema loomupärane andekus ükskord välja ja õiglus pääseb võidule. „Taevakummi“ lõpu poole on juba õigluse hõngu veidi tunda.

Siiski läbib Jalose raamatut pigem rõhuv ja ahistav maailmatunnetus. Kui veel kord otsida sarnasust Jules Verne’i romaanidega, siis on too kirjeldanud inimesi, kes on suutelised toime tulema keeruliste olude ja ähvardava loodusega moodsa teaduse ja omaenese mõistuse abil. Stevenson ja Scott on eelistanud aga käsitleda ühiskonna probleeme: peategelased ei võitle mitte looduse, vaid inimeste ebaõigluse, reeturlikkuse ja kadedusega. Needsamad on suuresti ka „Taevakummi“ küsimused. Selles osas meenutab Jalose raamat veel Charles Dickensi romaani „Oliver Twist“, kus peategelane – samuti inglane – kannatab lakkamatult hoolimatuse ja toore kohtlemise all: olles ise vooruslik ja aus, kohtub ta pidevalt inimestega, kes on salakavalad, väiklased ja julmad. Jalose raamatus on üsna vähe positiivseid tegelasi. Peale protagonisti on neid vaid kolm või neli ning peategelane Angus satub kõikjal inimeste otsa, kes teda peksavad, alandavad ja mõnitavad. Korduvalt tuli mul raamatut lugedes meelde ka Donna Tartti romaan „Ohakalind“, kus on samamoodi jälgitud noorukese peategelase teekonda läbi elu hädamere.

Viletsus ja kaastunne

Tahaks imestada koos kirikuisa Augustinusega, et miks tahab inimene lugude kaudu „nukrutseda, kogeda kurbi ja traagilisi sündmusi, mida ta ise läbi elada üldse ei taha?“. Augustinus vastab sellele küsimusele samuti ise: „sellepärast, et arendada kaastundlikkust“. Samavõrra kui tutvustada teadusajalugu, on Olli Jalose romaani eesmärk kindlasti suunata rohkem kaasa tundma ja õpetada tähele panema sotsiaalset ebavõrdsust. Niisuguse traagika jälgimine mõjutab lugejat kindlasti ja annab mõtlemisainet, kuid kohati on kummastav tunne nagu siis, kui kerjused ja vigased presenteerivad tänavanurkadel oma häda, selleks et äratada möödakäijates suuremat kaastunnet. Ühest küljest on selge, et kui inimene on hädas, ei tohi seda muu ühiskonna eest kuidagi kinni katta ja sellest niisama mööda minna, aga kui häda demonstreerimisest ja isegi viletsuse ülemängimisest on saanud omaette eesmärk, tekitab see omakorda küsimusi.

Tagakaanel on ära toodud Helsingin Sanomate tähelepanek „Soome kirjandus muutub Jalose käes maailmakirjanduseks“. Tõepoolest ei ole siin raamatus sõnagi juttu soomlastest, vaid hoopis inglastest, kolonialismist ja teadussaavutustest, mis on kahtlemata kõik globaalajaloolise tähtsusega teemad. Niisiis kerkib küsimus, kas maailmakirjandus on vaid see, mis on globaalajalooline ja kus käsitletakse teemasid, mis on väga paljudele teada ja kuidagi juba tuttavad? Võib-olla. Aga tähendab see ka seda, et hoolime rohkem nende viletsusest, keda me kuidagi teame ja kelle viletsus on meile näha? Kas maailmaüldsusele läheb inglase viletsus rohkem korda kui soomlase viletsus? Võib tõesti nii olla, et viletsus, mis on meist kaugel ja mille all kannatavad võõrad ja kummalised rahvad, jääb meile suuresti nähtamatuks. Tundub ju ka Ameerika orjade kannatamine ja nende ränk saatus meile tähtis selle pärast, et maailmaajalooliselt olulised inglased ja ameeriklased neid pidasid ja nendega kaubitsesid. Need orjad, keda peeti ja kurnati mujal, maailma­areeni servas, jäävad tähelepanu alt välja, sest nad lihtsalt ei ole seotud millegi globaalselt olulisega. Muidugi on igal autoril õigus kirjutada, millest ta tahab, ning inglane võib täiesti vabalt kirjutada soomlastest või soomlane inglastest – ajalugu ei ole kellegi oma.

Ajalooliste teemade käsitlemisel on Olli Jalonen kahtlemata pädev: varauusaja kujutamine on usutav ja – see on mõneti erakordne – üsna hästi tasakaalustatud. Sageli kiputakse teadusajalugu ja eriti XVII sajandi muutusi käsitlevates teostes esitama üsna mustvalget maailmapilti, nii et teadusega seotu on ühemõtteliselt hea ja religiooniga seotu ühemõtteliselt halb. Jalonen on osanud märgata nüansse ning need ka ilusasti lahti kirjutada. Asjaolu, et loodusfilosoof Edmond Halley on esitatud teatava hagiograafilise üheplaanilisusega, on võimalik seletada minajutustaja vaatenurgaga: too on vaimustatud tema isikust ning küllap ei tahagi teda näha kuidagi teisiti kui vaid kõige paremast küljest.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Jalose raamatul on olemas kõik voorused, mida saab välja tuua eelnimetatud klassika juures, ehk materjali ajalooline usutavus, õpetlikkus, hästi edasi antud sündmustik, usutavad tegelased, rahulikult kasvav põnevus. Lugu haarab kaasa ja kindlasti võtan ette ja loen läbi ka järgmise osa. Paraku on Jalose tekstis kohal ka eelnimetatud raamatute puudused. Nimelt sobib loo tempo ja jutustamise stiil pigem XIX sajandisse: tekst kulgeb aeglaselt ja kohati kirjeldatakse olusid staatilise põhjalikkusega. Sündmused on aga esitatud mõneti närvesööva protagonisti silmade kaudu, nii et lugeja on sunnitud kaasa tegema tema kurnavalt raske elusaatuse, kusjuures vaid vihjatakse, et asjad võivad ikkagi paremaks minna. Loodetavasti järgmises raamatus juba lähevad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht