Suitsu nurk XVIII – Maarja Pärtna „Süvik“

JOOSEP SUSI, INDREK OJAM

1) Sellel maal pole kõrgusi, kuid on sügavikud: rabajärvede külmad põhjad, traumade pimedad karstikoopad, looklevad kaevanduskäigud kivi sees. 2) Kitsa kaevusuu kohal, mille süvik varjab unustatud asju, kõnnin mina mööda nõrka niiti nagu ämblik, kes ei tea veel, millist võrku ta koob. 3) Aga all hämaras põhjas ergavad varemed – nende vahel seisab vanaema kümneaastase tüdrukuna. 4) Ta on tulnud isaga pärast sõda tagasi kodukülla ja seisab maja ees, millest on alles jäänud vaid kahe astmega trepp ja selle kohal kõrguv tühi uksepiit. 5) Toapõrandal haljendab rohi. 6) Palju aastaid hiljem, kui ta on suurema osa elatud elust unustanud, astun sellest uksest välja mina.

Maarja Pärtna on moodne luuletaja. Tema viimatine, viies luulekogu „Elav linn“ paigutub eesti nüüdisluule südamikku ja seda vähemasti kolmel põhjusel, mida järgnevalt lahata püüame: esiteks on tegu proosaluulekoguga; teiseks on „Elav linn“ kontseptuaalne tervik, kus üksikluuletustest olulisemadki on külgnevussuhete kaudu tekkivad avaramad tähendusmustrid; ja kolmandaks, raamatut põlistab kriis noorema põlvkonna eneseteadvuses, mida iseäranis kibedalt kriibib inimliigi mõju keskkonnale. Teisisõnu: ägamine kollektiivse süü ja vastutuse kütkeis, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada ökoängiks. Pärtna näib alalõpmata koputavat lugejate moraalitundele: „Teil pole õigust tulevikku ära põlata!“ Kui parafraseerida Baudelaire’i.

Alustame esimesest ehk žanriküsimusest. Proosaluulekogusid on viimastel aastatel ilmunud arvukalt, neid kirjutavad ka autorid, kes seda varem teinud ei ole. Millest täpselt säärane ühe žanri esiletõus, on raske öelda. Kas ebastabiilsetel aegadel astutaksegi proosaluuleväljale, nagu möödunud Sirbis mõtiskles Carolina Pihelgas? Nullindate lõpu majandussurutis? Lühivormide populaarsus, mis otsapidi on ühenduses ühismeediaplatvormide ja lugejate üha väheneva keskendumisvõimega? Näib igatahes, et eesti luules katsetatakse täiskäigul proosaluule võimalusi, avatakse ja avardatakse neid. Ilmunud on näiteks poeetiline eneseabiraamat (Hasso Krulli „Tänapäeva askees“), sõnaraamat (Anti Saar), ühismeedia platvormidest tõukunud ühe sündmuse/tähelepaneku ümber ehitatud palad (nt Janar Ala „Ekraanirituaalid“ ja Veronika Kivisilla kogud), õige pea on ilmumas proosaluulekogu, mis sisaldab muu hulgas silbilis-rõhulisi tekste (Jüri Kolk). Seejuures sageli pole täpselt aru saada, kas tegemist on ikkagi proosaluuletustega, näiteks Andrus Kasemaa „Metsakuru“ tähendusvälju ja lugemisstrateegiat mõjutab otsustavalt küsimus, kas on enter’it vajutatud või mitte.

Kõige hõlpsam on jaotada need katsetused kaheks vastavalt proosaluule enese mõistele. Kõigepealt väljakujunenud proosatraditsioonist tõukuvad tekstid, milles jutustatakse lühikesi lugusid (nt Jan Kausi miniatuurid, samuti Igor Kotjuh jt). Teine pool tõukub luuletraditsioonist: need on lüürilised esseed või pildikesed, mis on rõhutatult sisekaemuslikud, enamasti on teemadeks mälu, traumad ja loodus (lisaks Maarja Pärtnale ka Pihelga „Valgus kivi sees“, Juhan Hellerma „Tühjusse, kaugusse“ ja Jaan Kaplinski hilised venekeelsed luuletused). Narratiivsuse ja lüürilisuse pingeväljas paigutub enamik ilmuvaid proosaluuletusi siiski kuhugi skaala keskele (nt Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast“, Elo Viidingu „Assisi luulet“, samuti Kasemaa jt).

Pärtna, Kasemaa, Krulli, Pihelga ja Viidingu proosaluulekogusid iseloomustab kontseptuaalne terviklikkus: lüürilised tekstid moodustavad raamatu tervikstruktuuris iseseisva loo. Nii on meie ees justkui kaks luuletust: omaette loetult on Pärtna „Süvik“ hoopis teistsugune, kui arvesse võtta ka külgnevaid luuletusi, tervet raamatut ja tema eelmist luulekogu „Vivaarium“. Vahest üks põhiküsimus seisneb selles, missugusest traumast on näiteluuletuse avalauses jutt. Kui piirduda üksnes vaadeldava tekstiga, on sel seos sõjaga – see on olevikku küünitav esivanemate trauma, milles aimuvad mihkelsonilikud jooned. Lüürilise subjekti olemust määratleb esivanemate traagiline saatus. Luulekogu kui terviku seisukohalt on trauma seotud eespool mainitud kollektiivse süütundega: tegu on ökopoliitilise poeesiaga. Olgu öeldud, et ökoängistus raamatu vältel üha süveneb.

Vaatame esmalt esimest lugemisviisi. Välja joonistub luuletuse sisekaemuslik mikronarratiiv (faabula). Vanaema elab koos isaga majas, kust sõja ajal tuli lahkuda. Nad naasevad koju, mis on hävinud. Kodu ehitatakse taas üles. Aastaid hiljem puutub luulemina kokku vanaemaga, kes on vanaks jäänud ja kelle mälu on kuhtumas. Luulemina kasvab suureks ja lahkub kodust. Luuletus on lüürikale omaselt lausumisolevikus: luulemina vaatab kaevu, näeb seal vanaema, kes on koos isaga koju naasnud, ja selle mälupildi kaudu meenub ka sealtsamast kodust lahkumine. Teisisõnu, välist narratiivi ei teki: kogu luuletuse ulatuses seisab luulemina kaevusuul.

Esimeses lauses kehtestatakse väetivõitu vertikaalsus (puudub igasugune kõrgus, on vaid sügavused). Samuti leiab aset teekond eestimaisest ürgloodusest inimkogemuse kaudu tööstusmaastikule. Kolme osutusega määratletakse põhimõtteliselt ka kogu raamatu keskne raamistik. Siin on üheskoos ürgloodus (hapnikupuuduses rabajärved, karstikoopad), isiklik tasand (trauma) ja tööstus (kaevanduskäigud). Kui rabajärved on veel inimesest puutumata, siis karstikoopad seotakse juba inimkogemusega, misläbi võimendub looduse metafoorsus, sisemine ja väline on – nagu looduslüürikale omane – teineteisest lahutamatud. Sügavus, külm ja pime, on nii füüsiline kui ka vaimne. Nii on kõik need maa-alused järved, jõed ja käigud (ka karstikoobastes on ju jõed ja järved) ühenduses sisemiste hämarate labürintidega.

Esimesest, ajatust tõdemusest liigutakse otsejoones lausumisolevikku. Luulemina on kaevusuul – mis oleks kirjanduses veel salapärasem sisemise ängi metafoor, kui mitte kaev? –, varem nimetatud looduselemendid ja kaevanduskäigud viiakse kokku kaevuga, mille sügavus varjab mingit kättesaamatut ja valulikku saladust ning küllap ka reostatud joogivett. Hasso Krull on seostanud pöördumise proosaluulesse impersonaalsusega. Ta väidab, et proosaluule võimaldab „refleksiivset hoiakut laiendada, annab suurema retoorilise vabaduse ja hõlbustab jutustava hääle moodustamist“. Pärtna teine lause on sellele kinnituseks: mäletav lausuja ja mäletatav luulemina langevad lausumisolevikus kokku või õigupoolest lähevad segamini. See ilmneb juba süntaksi tasandil: lausuja ei ütle meile „Ma kõnnin mööda niiti kitsa kaevusuu kohal“, vaid „kitsa kaevusuu kohal [—] kõnnin mina“. Ta näib meile peaaegu ütlevat „kõnnib mina“. Lausuja distantseerib end iseendast, sest selleks, et end millegagi võrrelda, tuleb astuda enesest eemale.

Pärtna luulekogu puhul tasub jälgida, missugused võrdlused toetavad metafoore ja sümboleid: mina on „nagu ämblik“, väike ja habras, kes teeb vaikselt oma tööd, koob (teksti)võrku, kõnnib õrnal niidil, aga ei tea, mida ta õigupoolest koob, missugused on tegevuse tagajärjed, missugune on tulevik. Kas pole see mitte ängistav-ahistav luuletus: puudub igasugune kõrgus, on üksnes pime ja külm sügavik, kitsas kaevusuu, kuhtuv mälu, on varjatud asjad ja teadmatus?

Aga vaadake nüüd! Ja just vaadake, sest luulemina seisab parasjagu kaevusuul ja näeb sügavuses justkui vana fotot või tummfilmi: kaevusügavikus ei ole pime, seal avanevad varemed, mis sarnaselt Ene Mihkelsoni rusudega ei põle. Küll aga kiirgavad või hõõguvad. Varemete keskel terendab minevik, seal on noor vanaema. Nüüd on vertikaalsus nii füüsiline, sisekaemuslik kui ka ajaline: meil on kaev ja sügavikud, mis on metafoorselt ka lausuja siseilma sügavikud, ja tagatipuks asetatakse see põlvkondlikule ajateljele, vanaema kodukaotamise trauma ja lausuja ängistus põimitakse. Põimumisest annavad tunnistust kordused: vanaema lahkub kodust ja naaseb hävitatud koju, ka luulemina lahkub kodust ja luuletus ise kujutabki endast koju naasmist. Neljandas lauses seotakse trauma sõjaga: mina on jätkuvalt kaevusuul, vaatab kaevu ja näeb seal vanaema ja vanavanaisa läbielamisi. Varasemast kodust on pärast sõda alles jäänud vaid lävi, üksnes trepp ja uksepiit. Tagatipuks on kodu/maja kasvanud üheks loodusega, pole õigupoolest enam põrandatki, üksnes rohi.

See kõik on harukordselt mihkelsonilik. Meenub Mihkelsoni juba põgusalt mainitud luuletuse esimene stroof: „Varemed ei põle need vajuvad mulda / mitu põlve tagasi / mälestusedki hääbuvad / malts vohab vanal peenral / pihlakad leegivad punaselt / kõik algab otsast peale“. Olgu vaid öeldud, et luuletuse teises stroofis ehitatakse samuti maja, nagu ämblik õrnal niidil, alustatakse katusest ja kasvatatakse iseendale juuri.

Pärtna luuletuse viimane lause viib otsad kokku. Selgub, et kui luulemina suuremaks kasvas ja kodust lahkus, oli vanaema õnnetus ühel või teisel moel unustatud. Kaevupimedus korraga varjab unustust, aga ka näitab mälupilti, mille keskel seisab ikka ja alati vanaema. Või teisipidi, olgugi et vanaema mälupildid on hägustumas või kadunud, kannab luulemina neid paratamatult iseendas edasi. Nii on see trauma lausuja enda pime karstikoobas, mille põhimiseks tekketingimuseks vanaema (tahtlik) unustamine. Nagu näha, on vanaema ja luulemina läbipõimunud ning nii kordab luulemina ka kodust lahkumist ja koju naasmist, nüüd on vaid temal ligipääs varjatud-valulikule saladusele.

Selline võiks olla üks võimalik lugemisviis, mis jätab tähelepanu alt kõrvale Pärtna teistlaadi taotlused. Tähenduskihid hakkavad teisenema kohe, kui vaadata vaid mõnd külgnevat luuletust. „Süvikule“ eelneva luuletuse („Annelinn“) lõpus langetakse unenäos „mälutagusesse nagu külma kaevu“. Võtme luuletuse avamiseks annab aga järgmine tekst „Kiirendus“, kus sõda viiakse sõnaselgelt kokku ühiskondlike protsessidega, mis tingivad kliimakriisi: „Sõda, mis jättis kodutuks mu vanaema, lükkas käima suure kiirenduse, mille keskel ma elan. Õues erakorraline talvesoojus, detsembripühapäeva lõpp, eksponentsiaalse kasvufaasi absurdne ja vaevutajutav laialiplahvatus.“ Enamgi veel, kui sõda ja kliimakriis on põhjuslikus seoses, siis niisama tihedalt on seotud ka vanaema sõjamälestused ja luulemina ängistus, mure tuleviku pärast: „Vanaema võttis sõjamälestused endaga, välja arvatud need, mis talletusid minusse ega langenud lagunevate närvisildade all kõnevõimetult haigutavasse sügavikku, mille serval seistes keeldun löömast tulevikku turvatundehaavu, sest tean hästi, kui raske on neid avada.“ Pilt on nüüd hoopis teistsugune, kaevu ja süviku allegooria võimendub, isiklik ja globaalne asetatakse kohakuti.

Järgmistes tekstides tehakse „Süviku“ tähendusmustrid veel nähtavamaks, Pärtna kirjutab: „Ma ei saa kunagi teada, mis tunne on kasvada kaitsealal, aga ma tean, kuidas armastada rüüstatud paiku, kuidas olla mahajääja võidujooksul väljasuremise poole“ („Võidujooks“). Ses luuletuses pole ka rabad ja koopad enam ürgsed, vaid inimliik on need rikkunud, külad on neelatud põlevkivikarjääri, rabad on kuivendatud, jõed reostatud. Ja veel sõnaselgemalt: „Ökokriisi lõhn on mu lapsepõlve lõhn [—]. Kriipiv lõhn tungib ninna ja matab kõik teised lõhnad enda alla, settib mälupõhja musta kleepuva kihina.“ Tõepoolest, „Elav linn“ kujutab endast lüürilisi pildikesi mälupõhjast.

„Süviku“ kesksed motiivid/kujundid (maja, kaev, varemed, trepp, uksepiit) korduvad ka Pärtna eelmises luulekogus „Vivaarium“, mis tervikuna kujutabki analoogset solastalgilist situatsiooni: luulemina naaseb hävinud majja, pahupidi pööratud kodupaika, varemete vahele. Ehitis on kokku kukkunud. Ja selle kokkukukkumise üheks sümptomiks on ka nt Triin Paja luulele omane obsessiivsete korduste ihalus seoses haavatud, surnud loomadega. Luulemina tunneb end moraalse agendina, kellele teine inimene ning kogu ökosüsteem on samaväärsed patsiendid.

Nagu öeldud, on meie ees sisult kaks erisugust luuletust. Neist esimene on mälu- ja traumateemaline, teine aga ökokriitiline manifest. Esimene on tugeva lüürilisusega: see on subjektiivne mittefiktsionaalne monoloog, mida iseloomustab ebamäärane aegruum ja lüürikale sedamaid omistatav usaldusväärsus, seosed tegelikkusega on nõrgad ning selle kaudu võimendub absoluutsus, hüperboolsus. Luuletuse narratiivsus on nõrk: domineerivad abstraktsed kategooriad, see on staatiline (luulemina on paigal ja lugu ilmneb vaid tema mõttemaailmas), sündmuste põhjuslikud seosed jäävad lahtiseks. Kui asetada luuletus aga teiste tekstide keskele, hakkavad välja joonistuma põhjuslikud seosed, faktid maailma kohta. Näeme, kuidas indiviidid reageerivad maailma olekutele, leiavad aset selgemad ajalised muutused. Kahe luuletuse vahelist eristust võib kirjeldada ka traditsioonilise kaksikjaotusega näitamine-jutustamine: külgnevussuhete kaudu tõuseb esile jutustaja, aegruumis tekstid konkretiseeruvad, motiivid tulevad nähtavale, lugeja pole enam niivõrd toimuva tunnistaja, vaid talle vahendatakse kõike. Rõhk nihkub detailidelt loole.

Maarja Pärtna on kõige moodsam eesti luuletaja! Viimase kahe raamatuga on aset leidnud küpsemine, millest annab tunnistust ka kriitika soe vastuvõtt. Suitsunurga sissepääsul postuleeritud kolm moodsuse põhjust pole iseseisvalt veel mingid näitajad. Asi on selles, kuidas Pärtna need kolm joont (žanrivalik, kontseptuaalsus ja teema) kokku viib. Lõpetuseks võiksimegi seda tõdedes mõtiskleda proosa- ja ökoluule olemuslike küsimuste üle. Kriitika võiks „Elava linna“ õigustatult kohe ökoloogilise luule sildi alla haarata. Aga nagu ühe Timothy Mortoni väikese ja teravmeelse raamatu pealkiri ütleb: kogu kunst ongi ökoloogiline. Selle lööklausega hakkab proosaluule ja Pärtna raamatu tähtsus välja paistma. Eriti kui küsida: kui Pärtna uue raamatu sarnased Carolina Pihelga luulekogud „Valgus kivi sees“ ja „Pimeduse pisiasjad“ nimetada samuti ökoloogiliseks luuleks, siis millist uut tunnetusvõimet neile ühine kontemplatiivsus endas kannab?

Üks põhjusi, miks näiliselt pretensioonitu ja malbe „Elav linn“ lugemisel nii sugestiivselt mõjub, on selle lausuja autonoomia. „Elava linna“ lausujal/jutustajahäälel on midagi, mida ühel ontlikul linnainimesel kunagi ei ole: aeg. Kui seda ei kammitse ruumiline eraldatus, tähendab aeg oma vabaduse tagasi võitmist, võimalust valida, kus käia, mida jälgida ja mille pärast muretseda. Ka kirjandusžanrite seas valitsevad ökoloogilised suhted ning looduskeskkonna ja mäluga kahekõnesse astuv proosaluule võimaldab iseäranis hästi nende kahe valdkonna – loodus ja isiklik ajalugu – suhted ümber häälestada, pakkudes lugejale varjupaiku väljaspool tootmise, reklaami ja vaatemängu lõputuid tsükleid.

Siin hakkavad omavahel huvitavalt mängima proosakeele vaesus ja konkreetsus, luulekeele rikkus ja lüürilisus. Minevik ja olevik. „Vivaarium“ näitas meile, et n-ö tavalises luulekeeles võib ökokriitiline akt seguneda tüüpilise looduslüürikaga, sisekaemus varjutada oma veenvas isiklikkuses luuletuse manifestlikku ja poliitilist tähendust. Lihtsustades, lüürika pole koht, kus teha poliitikat, sest siin pole tõde kunagi olemas. „Elavas linnas“ suudab Pärtna säilitada lüürika essentsi (esimene lugemisviis), aga kehtestada ka luuletusi läbiva loo abil tugeva antropotseeni kriitika (teine lugemisviis). Selle kriitika positiivseks kehastuseks on subjekt, kes on tagasi võitnud oma aja, paneb ärksalt tähele nii keskkonnas kui ka enda sees toimuvat ja keeldub sööstmast hukatusse.