Mälestuskillud Prohvetite tänavalt

David Šahar on kandnud kirjandusse üle juudi müstikute ülesande koondada laialipillatud jumalik valgus. Tervikut, ühe koha ja inimrühma lugu, ei ole kerge taastada.

SIIM LILL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kalle Kasemaa vahendusel on meil taas võimalik osa saada Iisraeli kirjaniku David Šahari (1926–1997) loomingust. Romaan „Viirastuste päev“ kuulub kaheksaosalisse tsüklisse „Purunenud anumate palee“. Sarja 1986. aastal ilmunud V köite tõlge on ammu oodatud lisa esimesele osale „Suvi prohvetite tänaval“ (1969, ee 1994) ja kolmandale osale „Krahvitari päev“ (1976, ee 2008). Kasemaa on tõlkinud veel neist eraldi seisva Šahari teose „Tema majesteedi agent“ (1979, ee 2000), mille tegevus toimub muidugi samades geograafilistes piirides ning kus leidub muuhulgas üks väljapeetumaid erootilisi kirjeldusi, mida eesti keeli lugeda saab.

Suunanäiduks võib öelda, et Šahari puhul on tegu justkui Marcel Prousti ja Lawrence Durrelli kohtumisega tema isikus, teda ongi nimetatud le Proust israélien’iks. Tõlkija kirjeldab sarja ja autorit nõnda: „[R]omaanitsükkel [—] käsitleb elu 1930. aastate Jeruusalemmas. Tervikuna jätab see kaleidoskoopilise mulje: ühed ja samad tegelased esinevad erinevates situatsioonides, kord on ühed esiplaanile tõstetud, kord teised. Neid romaane ei pea järjest läbi lugema, selleks on nad peale ühise tegevuspaiga ja ühiste tegelaste liiga vähe üksteisega seotud. [—] Ka inimesena oli David Šahar äärmiselt võluv – mul oli võimalus teda 1996. aastal tema kodus Jeruusalemmas külastada.“1

Kasemaa on väsimatu: Šahari tõlgete poolest oleme samal tasemel või isegi ees nii inglise, saksa kui ka prantsuse kultuuriruumist. Kummalisel kombel on need teosed jäänud küllaldase tähele­panuta (kohati ka autori kodumaal, ent sellest edaspidi), kuigi need kõik on pärlid. Erandina võib meenutada, kui ereda mulje jättis romaani „Suvi prohvetite tänaval“ lugemine Marju Lepajõele: „Ehkki Šahari raamat pakub algupäraseid isiksusi küllusesarvest, on just Gabrieli [esimese osa üks peategelane, kellel on läbiv roll ka kõigis teistes osades] mälestuse hele omnipresents see, mis pärast raamatu kinnipanemist enam ei kaogi. Ta tundub olevat igal pool – seisab naeratades Kaubahallis, kui minna ostma õhtust kurvastuse veini; kui libastud teenindusmaja ees, „jälgib ta kogu stseeni otsekui teatritüki pealtvaataja, kiirates rahu ja kindlust, ning tema silmade soe naeratus vabastab sind“ ängistusest rebenenud riiete ja moondunud jala pärast; ja isegi ülikooli peahoone masendav morn turvamees tundub vahetevahel olevat pigem mõistatusliku pilguga Gabriel Luria oma kuldnööpidega sinises kuues ja valgetes pükstes.“2

Purunenud anumad

Isaak Luria (1534–1572) on vahest suurimaid ja tuntumaid kabaliste. Teadupoolest eksis ta seejuures karmilt kolme kabalistide põhitõe vastu: kabalist peab olema vähemalt 40aastane, abielus ja täis kõhuga. Pühaks Lõviks kutsutu suri kaks aastat enne õiget iga, hulkus surnuaedadel iidsete tarkade vaimudega lobisedes ja õpilastele jutlustades ning supipotiga naisterahvast tal kuuldavasti polnud. Tema õpetuse panid kirja õpilased ning see tekitas omal ajal palju poleemikat.3 Luria kabalistlik süsteem on köitev ja keeruline, ei jagu minul siinkohal pädevust seda lahata, ent ühel punktil peab peatuma. Selle üks huvitavamaid tahke on arusaam kurja olemusest.

Kasemaa kirjutab nõnda: „[J]uudi müstikute järgi toimus maailma loomise alguses jumaliku valguse anumate purunemine, mille tulemusel valitseb maailmas kaos ja korralagedus – ühtekuuluv on lahutatud, erinev aga on kokku sattunud –, kusjuures jumaliku valguse osakesed on koos anumate „kildudega“ olemas kõikjal. Selline müstikute vaateviis seletab patu olemasolu maailmas (algne täiuslik maailm on purunenud), kuid selle teeb väljakannatatavaks jumaliku valguse ligiolek; lõplikuks eesmärgiks on muidugi jumaliku valguse koondamine, millega maailm saab taas terveks – ning see on antud inimese kätte.“4

Šahar on selle jumaliku ülesande üle kandnud kirjandusse. Inimese elu püsib mälul, mis on erinevalt täiuslikust kõiksusest killustunud: mõned pildid kaovad, teised muutuvad eredaks, ent omandavad sageli väljamõeldise jooni. Taastada tervikut, ühe koha ja kollektiivi lugu, ei ole kerge. Selleks läheneb autor oma tegelastele, sündmustele, tänavatele, võõrastele ja omadele jumalatele erinevate peategelaste kaudu, omavahel aegu põimides. Üks lugu haarab endasse teise, juhuslikust kohtumisest saab alguse teekond minevikku: „Ma võtsin kõnniteelt kohvri ning hakkasin vabanemis­tundega kõndima Prohvet Deboora tänava suunas. Iga sammuga hääbus ja sulas puhtas õhus järjekordne rusutuse võru, ning Prohvetite tänava nurgal kandis igatsuse voog mind lapsepõlvepäevade keldrikambri poole ning ma ei tundnud enam kohvrit oma käes“ (lk 19).

Kõige keskmes on sümboolne Prohvetite tänav, mida selles raamatus hakkab neelama ortodokssete juutide linna­osa – ortodoksid võrdlevad raamatus Iisraeli riiki natsidega ning loobivad korra­kaitsjate poole kive. Siinkohal meenub mulle hiljutine uudis ultraortodokside kohta. See algab lausega, et Jeruusalemma majaseinale ilmus ühel õhtul grafiti, kus politseiülemat oli võrreldud Hitleriga.5 Tänav on piirjoon olnu ja tuleva vahel, õhuke hetkeolemise teerada, kus kõik ajad eri suunas laiali voolavad.

Šahar on püüdnud kokku korjata purunenud anumate valguskiired. See on pidev võitlus, sest nood pimedusse vajunud anumate killud, kust peegeldub kabalistliku elupuu tume külg, teevad kõik, et kildudeks jäädagi. Nad vajavad pidevat toidust, neelavad valgust, ei anna allaneelatut tagasi. Lisaks sellele tahule iseloomustab Šahari teoseid pidev pingestatus paganlike jumalate ja ainujumala vahel. Kõige keskmes on too müstiline Gabriel, kes kaotab vanana nägemise ja valguse ning keda kirjeldatakse ebajumalakummardajana. Kõnealuses teoses püüab aga silmaarsti (tolle valguse hoidja) abiline Berl Raban, kellest saab kuulus luuletaja Ešb’al Aštarot (mäherdune paganlik nimi!), jõuda jumalataride Astarte ja Anati saladuste jälile. Segastel aegadel kipuvad piirid hägustuma, kaitsev müür mõraneb ning jumaluse eri palged tungivad kõikjalt läbi. Tõstkem raamatulehtedelt pilk ka praegusesse maailma, kus ruunimärgid segunevad ristidega, kreeka jumalad heidavad ühte kristlike pühakute ja deemonitega.

Mälu

Marju Lepajõe on kirjutanud: „Pole kerge aru saada, kus on varasemad mälestused, kus hilisemad, mälu ühtlustab kõik üheksainsaks praesens historicum’iks. Küsida, miks Sahari raamatut on raske lugeda, on sama, mis küsida, miks Homerose eeposeid on raske lugeda. Ja ometi pole võimalik neid teoseid enne viimast rida käest panna. „Tegevus“ algab kusagilt „keskelt“. Mis õieti sündis, aimub siis, kui loetud on lõpuni“.6

David Šahar oma koeraga

David Shahar’s son Meir / Wikimedia Commons

Kummalisel kombel pidasid Šahari kaasaegsed teda igavaks ajalookirjutajaks: nende meelest süüvis ta XX sajandi alguse ajaloo pisidetailidesse ega suutnud pakkuda lugemiselamust. Teda on peetud naiivseks realistiks, kelle nostalgilised meenutused ei paku Iisraeli kirjandusele midagi, erinevalt näiteks Amos Ozist või Abraham B. Jehošuast.7 Ei oska öelda, mis seisundis või läbi missuguste poliitiliste prilliklaaside on need kriitikud Šahari teoseid lugenud, sest on vähe kaasahaaravamaid kirjanikke. Muidugi on aeg edasi läinud ja praegusel lugejal võib olla Šahari teoseid raske mõista, sest digiajastu mälukaotus on muutumas üha laiaulatuslikumaks. Varsti tundub enesestmõistetav, et iga asja saab lihtsalt kusagilt guugeldada, ja nõnda ei pea ise enam miskit mäletama (olgu see mälupagas siis bergsonlik reservuaar või pelk ajupundar). Selles valguses võib too romaanitsükkel tunduda monstrumina.

Kõnealuse tõlke tagakaane tekst eksitab, sest on keskendutud ainult ühele loole teiste seas, luuletaja Berli seadusliku abikaasa Lea Himmelsachi, n-ö protofeministi halenaljakatele seiklustele. Lea Himmelsach on naine kahe maailma vahel: traditsiooniline ühiskond põrkub modernismituultega. Ta satub olukordadesse, mida ma ei hakka siinkohal lõpuni kirjeldama, et mitte lugemismõnu ära võtta. Näiteks üritab ta mööduvaid maanaisi paari araabiakeelse sõna, heebrea ja inglise keele ning käežestidega harida võrdsuse, õigluse ja naiste hariduse osas. See koomiline harimistung viib paraku vastastikuse valestimõistmise ja peksuni. Sääraseid lihtsameelseid maailmaparanduspüüdeid ja teineteise mittemõistmist kohtab raamatus hulgim. Naispeategelane kasutab aga osavasti ära mälu paindlikkuse ning ehitab oma kujutelmas üles ühekülgse maailma, unustades selle erinevad tahud.

Raamat algab sellega, et kaks naiivset angloameerika kirjandusteadlast panevad luuletaja Berli uurides kirja Lea kangelasliku loo, mille peale minajutustaja heitunult väidab: „Äkki ma mõtlesin, et polnud mingit mõtet minna üle tänava, et astuda Gati kohvikusse ja leida Berl istumas parempoolse nurgalaua taga korrektuurpoognate virna kohal, sest enam ei olnud Gati kohvikut ning kogu hoone oli hävinud, nii nagu oli hävinud ka Ešb’al Aštaroti surimask. Surimask oli tema viimane soov, ning seegi oli hävinud“ (lk 16). Ülejäänud raamatus võibki näha vastust sellele Lea igatepidi fiktiivsele loole, loo jutustaja katsele panna maksma tõde selle kõigis detailides. Ja tõde (kr aletheia) on alati valus, julm ja halastamatu. Tõe ees seisame alasti ja kõik meie pettekujutelmad kistakse päevavalgele.

„Võib olla, et igas elus, igal inimesel on mõni mälupilt, mis aja jooksul muutub suuremaks, muutub sügavamaks ja mida rohkem aega edasi läheb, seda elavamaks ja tähendusrikkamaks see pilt muutub,“ kirjutab Viivi Luik.8 See tunne valdab sageli, kõndides lapsepõlve tänavatel lagunevate puumajade vahel või nuusutades järvelehka, kuulates männikahinaid. Ent selles tundes on ka surma, elureeglite julmuse aimdust. Šahar on suutnud luua sellesama kõikehõlmava tunde, mis jääb pärast lugemist mõneks ajaks kestma. Ja seda ei ole just kerge saavutada.

1 Kalle Kasemaa, Kaarina Rein, Ida ja Lääne piirimail. – Looming 2019, nr 3, lk 390.

2 Marju Lepajõe, David Šahari idamaised fantaasiad. Rmt: Roomlaste taltsutamine. Ilmamaa, 2011, lk 383.

3 Eesti keeles on ilmunud huvitav romaan Luria õpilase Chajim Vitali elust: Geert Kimpen, Kabalist. Tlk Vahur Aabrams. Päikesepillaja, 2008.

4 David Šahar, Suvi prohvetite tänaval. Tlk Kalle Kasemaa. – Loomingu Raamatukogu 1994, nr 46–48, lk 128. Selle lihtsustatud kokkuvõtte taga paikneva keeruka süsteemi kohta vt täpsemalt: Kalle Kasemaa, I. B. Singeri romaani „Saatan Gorais“ müstilisest tagapõhjast. Rmt: Isaac Bashevis Singer, Saatan Gorais. Tlk Kalle Kasemaa. Eesti Raamat, 1995, lk 215–242.

5 Merili Arjakas, Ultraortodokssete juutide rahutused käristavad Iisraeli. – Postimees 30. I 2021. https://leht.postimees.ee/7167934/ultraortodokssete-juutide-rahutused-karistavad-iisraeli

6 Marju Lepajõe, David Šahari idamaised fantaasiad, lk 381.

7 Michal Peled Ginsburg, Moshe Ron, Shattered Vessels: Memory, Identity, and Creation in the Work of David Shahar. State University of New York Press, 2004, lk ix-x.

8 Viivi Luik, Hedi Rosma, Ma olen raamat. SE&JS, 2010, lk 9.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht