Mälestustes kohaloleku meistriklass

Carolina Pihelga luulekogus „Valgus kivi sees“ takseerib uudishimulik laps tähelepanelikult täiskasvanute maailma.

LAURA POROVART

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Inimese aju on võimas, ent kogu selle vägevuse juures on mälu siiski haavatav, mistõttu saab seda hõlpsasti mõjutada ning tõe osas suurema vaevata korrigeerida. Eks vihja juba ütlus „kui mu mälu mind ei peta“ mälestuste petlikkusele. Carolina Pihelgas küsib oma luulekogus „Valgus kivi sees“: „Kas mälestus on minu enda oma või räägiti mulle sellest?“ (lk 55).

Mälestused, mis inimese elu enamjaolt saadavad, külge kasvanud nagu rooste vaibakloppimispuudele, on pärit lapsepõlvest, ehkki vaevalt osatakse lapsena mälestuste väärtusele teadlikku tähelepanu pöörata. Lapsele on kõik nii värske ja uus, iga esimene kord on eriline, meeldejääv sündmus. Sündmuse uudsus garanteerib mälestuse erksuse. Muidugi võime terve elu koguda esimeste kordade mälestusi, ent nende emotsionaalne kirkus on teps teine kui lapsena, sest harilikkuse liivapaber lihvib teravad tundmused peagi nüriks.

Talletatud detailid

Pihelga veidi alla poolesaja proosaluuletuse paistavad silma oma intiimsuse poolest, mis on saavutatud uudishimuliku lapse tähelepanelikkuse najal. Takseeritakse täiskasvanute maailma, kus „põrandad ongi palju lähemal kui laed“ (lk 27). Siiski pole tekstid lapselikult ülevoolavad kaootilised pajatused stiilis teate-mis-mul-ükskord-juhtus, vaid tundlikult valitud fragmendid, õrnad impulsid, mille ümber on sõnade abil loodud kandev sõrestik. „Mändide vahel korvpalliplats, puude küljes narmendava võrguga rõngad; selle vastas meie aed, üsna pehkinud, aga mitte katkine; kahe aia kohtumiskohas väravapostid, kuhu mahtus istuma ja joodeldama. [—] Kruusatee tolm varastas päevadelt läbipaistvuse ja aknalaudade kurbus hoidis meid toas, kui vihma sadas“ (lk 39).

Pihelga poeetilised tekstid sobiksid vormilt ka kunstialbumi vahepaladeks või lühijuttude sekka. Mitmel puhul hakkab silma mõtteseosetus, mis aga terviktekstist lähtudes on kohane. Luuletuse „Õhtuvalguses“ unenäos sünnib minahääl ümber linnuna: „Komberdan ukselävele ja taipan, et teist korda seda enam ei juhtu; see, mis mulle anti, ongi nüüd mu ainus olemine. Ja et aknad on talveks topitud, lahti nad niipea ei käi“ (lk 25). Eriti asiseks saabki poeetiline keel Pihelga unenägudest kõnelevates tekstides.

Võib vaielda, kas meie mälu defineerib meid, sest oleme see, mida enda kohta teame. Mälestustest võivad saada inimese identiteedi ainsad pidepunktid, maamärgid, mille abil end päev-päevalt taasluuakse. Ajaloost on teada, et kiireim viis mõne rahva enesemääratlust ümber kujundada on lõhkuda mälestused varasemast ruumist, manifesteerida uut ideoloogiat uue ruumi kaudu.

„Valgus kivi sees“ on samuti valdavalt seotud ruumiliste kogemustega, mälestused on kinnitunud rohkem maastiku ja radade kui lõhnade ja maitsete külge. „Mõnikord tundub, et kõik algabki lahkumistest. Et olulised pole vahemaad, vaid ruumid. Nende kaotamine on raskemgi kui inimestest lahku kasvamine – uute paikade võõras ja kodustamatu lõhn, ajalugu, mis sind ei mäleta. Keha teab teisi treppe, käänakuid, nurki, on talletanud endasse kogu liikumise haveduse“ (lk 12), „Kitsad jalgteed hoiavad aastakümneid meeles kõiki käikusid: kiireid samme, mis jooksevad rongile või kooli või ema juurde poodi…“ (lk 40). Mälestustega seotud ruume raamistavad fragmendid kadunud ajast, mis pole pelgalt lapse­põlv, vaid sedasorti tiivis, lugudest ja edasiräägitud mälestustest tihkeks vanutatud ajakangas, mis esineb konkreetse ajalise määratluseta. „… käte tuhm valgus häältest parkunud pärastlõunas; mälestus, mis ei tundu enam päriselt endale kuuluvat; vaikselt surev armastus; pakitud asjad, kiirustades kirjutatud sildid“ (lk 15). Pihelgal on taid kadreerida ühte pilti sõnatud, psühholoogilist seisundit väljendavad pildid.

„Mõnikord tundub, et lapsena / peitsin midagi ära ja nüüd pean selle üles otsima, saagu mis saab“ (lk 13). Just­nimelt tuleb lapsepõlvest pärit puntrad ja hirmud lahti harutada, et saaks täisväärtuslikku täiskasvanuelu elada, arvavad terapeudid. Tõenäoliselt on Pihelga tekstides autobiograafilisi sugemeid, ent neist enam köidab, kuidas lapselikke siiraid tähelepanekuid mõtestatakse täiskasvanu ratsionaalsuse kaudu. „Sellal kui üks isa vaikselt kadus, mattus aina sügavamale raamatuvirnade ja märkmete vahele, asus teine märkamatult asemele. [—] On selge, et ma ei suuda meie vana elu päästa. Võib-olla seepärast pidingi talletama kõik detailid, võib-olla seepärast tulebki mul taasluua nendel lehekülgedel mälestusi, nagu sõltuks sellest mõne katkise klaveri käekäik“ (lk 32).

Fotodeta perekonnaalbum

Lapsele tähtsad mälestused kätkevad paljuski vanemaid ja perekonnaliikmeid, tol eluetapil temaga kõige tihemini lävivaid inimesi, sestap on Pihelga teos justkui fotodeta perekonnaalbum. „Sellel leeripildil oled sa uhke ja tõsise näoga, justkui teades, et kõik, mis tuleb, tuleb kahtlusteta. [—] Veel sa ei tea, et kunagi pärin sinult enda nime, Irma Carolina. Jah, see on uhke pilk, lapselikult otsekohene ja kindel“ (lk 50), „Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati kusagil ära – raamatu­tolmu ja perfokaartide alla mattunud hiiglane“ (lk 26). Ometi nähtub kogumikust minahääle üksindust. „Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi [—]. Laps võib kõnelda oma nukrusest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele…“ (lk 26).

Me ei tea kunagi täpselt, mida me mäletame, enne kui miski selle teadvuse tagusest ruumist äratab. Ning ka siis kerkib küsimus: kas mälestus on miski, mis sul on, või miski, mille oled kaotanud?* Ehk on mälestused pelgalt varju heitvate puitnikerdustega dekoreeritud portaal, kustkaudu minnakse tagasi enda juurde? Ja viimaks, eks ole mälestustel meie elus ka pragmaatiline osa: „Kui … mitte mäletada, siis ei olekski vist millestki rääkida“ (lk 39).

* „… if a memory is something you have or something you’ve lost?“ Küsimus pärineb Woody Alleni filmist „Another Woman“ (1988).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht