Mäletan, järelikult elan

Mudlum on oma asja-armastuse arendanud täiuseni – inimene särab asjadest ja ruumidest läbi.

VILJA KIISLER

„Ei saa elada ega olla teistmoodi, kui sa oled. Sinu saatus teostub nii või teisiti, ükskõik, kas aitad sellele kaasa või puikled vastu. Tammepuust kasvab lõpuks ikkagi tamm ja saarepuust saar, mis on kole nagu surnu käsi. Inimesest saab see, kelleks ta pidi saama ja ajad muutuvad selliseks, nagu neil on määratud olla. Miski pole meie kätes“ (lk 128).

Kui peaks olema nõnda, siis ei peaks ehk saama kirjutada teisiti, kui kirjutad. Su loominguline saatus teostub nii või teisiti, ükskõik, kas püüad luua kunsti või kirjutad niisama ajaviiteks sahtlisse. Autorist saab just niisugune autor, nagu temast pidi saama, ja tema raamatud säärasteks, nagu neil on määratud olla. Miski pole autori kätes. Ja mis õigus on minul otsustada kellegi loomingu üle? „Pidada seda heaks või halvaks, viletsaks või hiilgavaks?“ (Samas.) Ega ei olegi, ainus, mida ma ehk võin, on käia kaasas, vaadata sisse, elada kaasa ja võtta seda sellena, mis ta on – niivõrd, kui ma mõistan, mis see on.

Ei ole sugugi ette kindel, et mõistan. Olgu üles tunnistatud, olen Mudlumit kaua oma meelest ja mõttest tõrjunud, mitme tema jutu lugemise ajakirjas või raamatus pooleli jätnud – mitte sellepärast, et seal midagi ei juhtu, ehkki kui juba näiteks novelli pähe pakutakse, siis ju nagu võiks? –, vaid nende lõputute kirjelduste pärast, mille alla Mudlumil on annet lugeja matta. Asjade üleslugemine ja nende detailitruu esitlemine pole suutnud mind kunstilise võttena küllalt köita, eriti kui see üks võte säärasel määral vohab, olen seda pidanud asjaarmastajalikuks. Teiseks on mul kerge küllastus kõiksugu minatsemise suhtes, aga suur osa Mudlumi loomingut on minavormis. Mitte et minavormis ei võiks head kirjandust sündida, võib, aga seda on ümberringi liiga palju saanud. Ja kolmandaks pseudonüüm. No see on lihtsalt … Ehkki soovi kirjanduslikku ja kirjanduskriitilist tegevust lahus hoida mõistan hästi.

Olen Mudlumi teoseid lugedes või lugeda püüdes üha sattunud vana kola täis tuubitud tubadesse, kus vaevalt liikuma mahub. Asjad laiutavad ja võtavad ruumi, asustavad ruume, ruum on asjade oma, mitte inimeste. Ah, need vastikud mõttetud katkised asjad, mille ma kohemaid minema viskaksin, inimene ei pea ometigi rämpsu koguma. Asjadest lahtisaamine on kõige lihtsam ja õigem tegu siin maailmas, kui asi on katki, siis paranda ära või viska minema, ja kui sa seda ei tarvita, siis anna kellelegi, kellel läheb vaja, aga jumala pärast, ära kogu kola. Mudlumi tekstide maailmas avaneb täiesti vastupidine seisukoht asjanduse suhtes. Ja kes olen mina, et oma arusaamist asjalikumaks pidada kui Mudlumi oma.

„Mitte ainult minu tädi Elleni“ eest annan ma kogu selle asja-armastuse Mudlumile igaveseks ajaks andeks ja jään alandlikult lootma, et nõndasama andestab tema mulle eespool üles tunnistatud ignorantsuse, mille eesti vasteks pakkus Johannes Aavik muide nõmedust. Loodan ka, et selle kirjutise lugeja annab mulle andeks minatsemise, mis on arvustust kirjutades üks vähesuutlikumaid valikuid, kui selle põhja ei moodusta just esteetiline või kongeniaalsuse taotlus. Kongeniaalsuse poole küll püüeldes annan endale ette aru, et jään poolele teele.

Niisiis, vaevalt oleks ilma läbikäidud teeta olnud võimalik vastse raamatuni jõuda. Kui Vikerkaares 2012 ilmunud jutt „Minu tädi Ellen“ oli sündinud kolme blogipostitusena ja võib tagantjärele tunduda juhusliku õnnestumisena, siis „Mitte ainult minu tädi Ellenis“ on tunda iseendaks saanud autori teadlikku kätt. Just sääraseks kirjanikuks on Mudlumil olnud tarvis saada – sõnastajaks, kes paneb asjad ja ruumid kõnelema inimese eest. Ent enam veel: asjad ja ruumid ka vaikivad tema nimel. Asjade vaikimine inimesest, kellele nad on kuulunud, ruumide vaikimine inimesest, kes on neis elanud, inimese igavene kohalolu temaga seotud olnud mateeria kaudu osutub võimalikuks selle kaudu, et leidub keegi, kes lahkunust maha jäänud esemeid lugeda ja sõnasse püüda mõistab.

„Mitte ainult minu tädi Ellenis“ ei tundu midagi ülearust olevat. Muide, žanrimääratlus sel raamatul puudub, erinevalt näiteks umbes sama mahtu ja mõõtu „Ilusast Elviirast“, mille lugemise võtme andis ette burleskse jutustuse määratlus. 2012. aastal Vikerkaares ilmunud jutu „Minu tädi Ellen“ suurem osa moodustab „Mitte ainult minu tädi Elleni“ alguse ning natuke enne lõppu läheb käiku „Minu …“ saba, millele mõne elegantse keeru lisamisega „Mitte ainult minu …“ lõpeb. Jutu või novelli sulatamisel pikema jutustuse või lühiromaani mõõtu teose sisse ei ole õnnestumine garanteeritud. Ent „Poola poisidki“ on alguse saanud iseseisva tekstina ilmunud juttudest, nii et Mudlumile pole siin midagi uut. Sellal kui „Poola poisid“ jäi hoolimata kogu ladususest, vaimukusest ja pälvitud tunnustusest ikkagi literatuuriks, on „Ellen“ ehe kirjandus parimas mõttes.

Nii et ma isegi ei tea nüüd, kas võtsin Mudlumi viisi maailma näha omaks temaga koos läbi käidud tee või Elleni pärast. Küllap ikka mõlema. Ent Ellen fastsineerib mind, ma mõtlen tema peale üha, ta kinnitub meelde ja mõttesse ehk just selle salapära pärast, mis teda ümbritsema jääbki. Sest suuremalt jaolt mäletab Mudlum ju ikka iseennast Elleni seltsis ja Elleni majas, tema asjade keskel; see maja, mida enam ei ole, on oluline tegelane, nagu kõik teisedki paigad, kus on elatud.

Sellest ajast, kui Ellen noor oli ja tal hästi läks, ei saa me suuremat teada, ega ka neist päevist, mil ta oli Juhan Smuuli naine. Mudlumile on Ellen eelkõige pigem ema õde kui Smuuli kolmas kaasa, kuigi see hiiglama suur Merivälja maja, kus lõpuks polnud enam ei vett ega elektrit ja mida nüüd enam olemaski pole, oli Mudlumi lapsepõlvepäevil Smuulist paks. Mudlum vihjab, et kusagil on pildid, aga neid ta ei näita. Õigesti teeb. Kuigi ma tahaksin neid pilte näha. Kohe hirmsasti. Loomupärane uudishimu näksab mind üha nagu kuts kannast, kuni sokis on auk ja ma pean sokid minema viskama, sest minusugusest pole ju parandajat.

Juhan Smuuli töötuba Muhu muuseumis.

Erakogu

Jah, nii väga tahaksin teada, kuidas oli ikkagi kõige sellega, mis jääb jutustamata! Kuidas Smuul ja Ellen kokku said? Missuguseid kirju nad vahetasid, kui nad veel paar ei olnud? Mis neid koos elatud aastate jooksul ühendama jäi peale selle, et nad koos napsu võtsid? Missugune oli Ellen enne seda, kui ta kohtas oma elu ainsamat meest? Ja miks, miks ta ikkagi hulluks läks? Mudlum näitab meile küll noore Elleni uhkeid kleite, ehteid ja neid lõputuid vidinaid, millega ta end ümbritses, kirjeldab tema haruldast käteosavust, mis ei laienenud aiatöödele, aga me ei saa teada, mida Ellen tundis ja kuidas ikkagi sugenes see lohutu, fataalne üksindumine, millesse uppusid ta elu viimased aastad.

Ei saa parata, rohkemgi kui vanade naiste kurb saatus hakkab mind huvitama hoopis Smuul, kelle äraolevus on raamatus nii reljeefne. Pagan küll, miks ei võinud Mudlum varem sündida ja hoopis Smuuli mäletada! Või miks ei võinud Mudlumi ema olla hoopis Debora Vaarandi või vähemasti Ita Saksa õde? Hea küll, ma ei mõtle seda ju tõsiselt, aga kui Mudlum kirjutaks raamatu „Smuuli naised“, siis ma loeksin, olgu seal tõtt sees või ärgu olgu, ma loeksin huvi pärast Smuuli vastu ja Mudlumi nõtkete lausete pärast, kannataksin isegi ära kogu Smuulist maha jäänud garderoobi loetelu, ainult et seda vist ei ole nüüdseks enam sugugi maha jäänud.

Ja näe, lõpuks olen ma ikkagi väljas seal, et Mudlum võiks mäletada seda, mida ta mitte kuidagi ei saa mäletada, mis tõendab, et olen omaksvõtuga jäänud poolele teele. Ei, autori loodust peab piisama, ja piisabki – kas ma mõtleksin Smuuli ja Elleni peale nii palju, kui ei piisaks? Mälestuste võlu ju selles seisneb, et nad on hüplikud, lünklikud ja vahel lausa ekslikud, mälestused on alati mäletaja nägu ja tegu, ning kui mälestust tarvitab ilukirjanik, siis on ta omakorda teinud valiku, mida näidata ja mitte. Mis õigus on mul tahta, et Mudlum kirjeldaks Elleni häid päevi? Või et ta mõtleks välja Smuuli, keda ta ei tunne. Et ta näitaks mulle seda, mida ta ise näinud ei ole. Ei, seda õigust mul pole.

Niisiis, nõnda nagu „Ellenis“ ei ole midagi ülearu, ei ole selles ka midagi puudu. Mäletamise olemus seisnebki mosaiiksuses, ebatäielikkuses, isegi teatavas suvalisuses, sest ei saa valida, mida mäletada. Ei ole võimalik mäletada seda, mida otsustatakse mäletada, mälus on ainult see, mis seal on, võta või jäta. Ilukirjanik Mudlum on omakorda teinud valiku sellest, mida mäletab, ja langetanud otsuse, mida näidata ja mida mitte. Ta ei tee nähtavaks paljutki sellest, mida mäletab, näiteks surma. Eluõhtute õõva õhkub määnduvatest majadest, korpas kohvikannudest ning aedade metsistumisest, asjadest, mis kuluvad ja katkevad, ning ruumidest, mis jahenevad, pudenevad ja varisevad.

Öeldakse, et lahkunud elavad edasi meie mälestustes. Kui peaks olema nii, et üks viis olevaks saada on olevakssaamine äraminemise, minevikuks osutumise kaudu, siis võib elusolemine tähendada mäletamise võimelisust. Kõik, mis on (olnud), on (ikka olemas) selle kaudu, et keegi märkab ja mäletab. Niimoodi mõtelduna osutub mäletamise võime inimene olemise mõõduks, mis aitab hoida olevat (olnut) sellena, mis ta on – või siis isegi teeb oleva selleks, mis ta on, kas siis mäletamisvõime ebatäiuslikkusest ja valikulisusest hoolimata või just selle pärast. Nõnda osutub Mudlum oleva hoidjaks koos kõigi suurte kirjanikega, kelle loomingu ammendamatu allikas on mälu. Ei ole vahet, kas mälu reservuaar on maailma või veetilga suurune. Nägija näeb veetilgas tervet ilma ja terves ilmas seda ainsamat veetilka, mis ta kord nägijaks tegi.