Märgatava töö tegija ei jää märkamata

Siiri Ombler: „Tekstis parandusi tehes on hea ette kujutada, kuidas autor räägiks, kirja­pilti saab ikka natuke kohendada. Kui Jaan Tõnisson käsa laksutab, siis las teeb seda.“

AILI KÜNSTLER

Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna võttis septembri lõpus vastu Ilmamaa toimetaja Siiri Ombler, juba kümnes tunnustuse pälvinu.

Tööd alustas ta tehnilise toimetajana (tänapäeva mõistes küljendajana) kirjastuses Eesti Raamat, Ilmamaas on ta oma panuse Eesti kultuurilukku andnud 1995. aastast ning kirjastus tunnustab teda eriti nõudlike tekstide toimetajana: tema käe alt on läbi käinud kõik Kalle Kasemaa tõlked, „Eesti mõtteloo“ sarja raamatuist aga üle 40. Ombleri toimetajahaare ulatub tarbetekstidest filosoofia tähtteosteni ning ilukirjanduse vallas luulest romaanideni.

Alustasid Ilmamaas korrektorina. Varasema kirjavara taastrükkide puhul võib see olla üsna komplitseeritud ülesanne: arvesse tuleb võtta omaaegset keelekasutust, sealhulgas murdetausta. Esimeste autorite hulgas on su töönimistus Gustav Ränk, Uku Masing, aga ka Karl Ristikivi ja Juhan Liiv. Millised on õieti korrektori ülesanded Ilmamaa väljaannete puhul?

Arvan, et Ilmamaasse kutsuti mind üldse küljendajakogemuse tõttu. Küljendan siiamaani. Minu töö Ilmamaas hõlmabki nii toimetamist, korrektuuri kui ka küljendamist – kõike korraga. Korrektori töö on peale tähevigade ja muude pisiparanduste ka viidete ja kõige muu ühtlustamine, samuti keeletoimetus, kui sisutoimetaja on oma töö teinud.

Mis puutub vanematesse tekstidesse, siis tarkus on ikka tulnud aastatega. Ka omaaegsetel kirjameestel oli erinev keeletunnetus nagu tänapäeva autoritelgi, mõnel parem, mõnel mitte nii hea. Neisse tuleb siis ka vastavalt suhtuda. Uku Masingul on oma lause­ehitus ja sõnad. Need peavad jääma. Või näiteks kohanimed. Omal ajal olid omad reeglid. Neid siis tulebki järgida. Parandusi tehes on hea ette kujutada, kuidas autor räägiks, kirjapilti saab ikka natuke kohendada. Kui Jaan Tõnisson käsa laksutab, siis las teeb seda.

Toimetajana oled esimesena aastal 2001 ette võtnud Haljand Udami „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud „Orienditeekonna“. Kuna toimetajagi ülesanded kõiguvad raamatute puhul sisutoimetamisest kohati kuni korrektori omadeni, siis pean sellegi töölõigu puhul küsima: mida hõlmab toimetaja roll Ilmamaa kirjastuses? Autoriteks on ju meie kultuuri kahurvägi: Hando Runnel, Tõnu Luik, Huno Rätsep, Ilmar Vene, Marju Lepajõe, Ülo Matjus, Jaan Undusk, Piret Kuusk, Viivi Luik jne.

Tõepoolest nii see ongi: sisutoimetamine, keeletoimetamine, korrektuur. Küljendamist on nüüd kõvasti vähem. Nimetatud autorid on toimetajale „lihtsad“: mõned parandused; kui tegu on artiklite kogumikuga, siis jällegi ühtlustamine. Siin saab nüüd autoritega ka vahetult suhelda, küsida, arutada.

Omaette asi on tõlgete toimetamine. Tõlkekirjandusest oled jõudu katsunud Gustave Flauberti, Abū Hāmid Al-Ghazālī, Jean de La Bruyère’i, Gilles Deleuze’i, Sadeq Hedayati, Søren Kierkegaardi, Moše Hajim Luzzatto, Emmanuel Roidise, George Santayana, Arthur Schopenhaueri, Rabindranath Tagore ja arvukate teiste autorite eestindustega. Mismoodi nüüd tööjaotus välja näeb? Mis teeb tõlgete puhul peavalu?

„Avatud Eesti raamatu“ sarja puhul on kõige parem, kui on olnud ka sisutoimetaja. Aga seda tuleb meil siiski harvem ette, kui võiks. Võtan toeks originaali või mõne muukeelse tõlke. Siin nimetatud autorite teosed kuuluvad suures osas ilukirjanduse hulka, nii et tuleb hakata tasapisi pusima, lauseid siluma ja voolima. Ma olen aru saanud, et põhiliselt tekivad eriti just viimasel ajal probleemid tõlkija-toimetaja omavahelise suhtluse pinnalt. Nii et tuleb olla ka diplomaat ja alati valmis kompromissideks.

Oled toimetanud ka luulet. Kataloogist ESTER leiab 157 kirjet märksõnaga „Ombler, Siiri, toimetaja“ ja need tekstid erinevad nii sisu kui ka stilistika poolest üksjagu. Mida keeletoimetajana eelkõige teksti puhul tähtsaks pead?

Tähtis on, et lause sujuks, oleks arusaadav. Tekstid ongi erinevad ja nii peab neisse ka suhtuma. Autor peab saama jääda iseendaks. Mis puutub tarbetekstidesse, siis on mul seesuguseid vähem olnud, aga neid on mulle meeldinud väga teha. Siin on muidugi ilus ja selge keel eriti oluline.

Kui anti välja esimene Hiedelite auhind, arutati keeletoimetaja auhinna kutsestandardi üle.* Mida arvad keeletoimetamise õpetamisest ja kutsestandardist? Oled Eesti Keeletoimetajate Liidu liige. Milleks seda liitu vaja on?

Ma arvan, et keeletoimetamist saab õpetada ja peab tingimata õpetama ja õppima, aga heaks oskajaks saab ikka aja jooksul seda tööd tehes. Nii on see ju iga elukutse puhul. Keeletoimetaja kutseeksami sooritamine näitab kindlasti pädevust. Liitu on tingimata vaja, et saada kas või head nõu, suhelda ja jagada kogemusi. Ka tööpakkumised, mis saadakse liidu kaudu, on noorematele liikmetele kindlasti abiks nende tööelu alguses.

Praegu, mil on väga aktuaalne ÕSi teema, on liidul väga tähtis roll, et seista eesti keele ja keeletoimetajate eest, mitte et me peaksime justkui oma vajalikkust tõestama. Me ju teame, et keel areneb ja muutub, aga kirjakeele normid, millele toetuda, peavad olema.

* Aili Künstler, Märkamatu töötaja kutsestandard. – Keele Infoleht 2. X 2015. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/markamatu-tootaja-kutsestandard/