Ümberpanija

Kristiina Ross

 Millega peab arvestama tõlkija, kes piiblit puudutava asja tõlkida võtab?

Tõlkimise eeltingimus on, et lisaks lähtekeelele peab tundma ka teose temaatikat, vähemasti peab selle vastu huvi tundma. Hea on, kui tõlkijale üldjoontes ka meeldib, kuidas autor teemat käsitleb. Tõlketehnilises mõttes oleks ideaalne, kui tõlkija tunneks asja nii hästi ja elaks teosele nii sügavuti kaasa, et suudaks lugeja märkamata raamatule mõne peatüki juurde kirjutada. Siiski, tõlkija võib hakata nii ideaalse häälestatuse korral tekstile omi mõtteid lisama. Nii et parim suhe tõlgitavasse teksti on mõõdukas lugupidamine, piisav asjatundlikkus ja tähelepanelik huvi.

Piiblit puudutava teose korral on tõlke õnnestumise esmaeelduseks järelikult see, et tõlkija suhtuks kristlikku (s.t euroopalikku) kultuurilukku lugupidava huviga ja tunneks seda natuke rohkem, kui keskkoolist tavaliselt külge jääb. Arvatavasti oleks hea, kui tõlkija jagaks mingil määral ka autori usulisi veendumusi. Veendunud ateistist kultuurihuvilisel ei tasu minna süvareligioosse piibliteemalise käsitluse kallale. Ja usufundamentalistil ei ole mõtet tegelda kuivteadusliku piiblianalüüsi ümberpanemisega. Üldhoiakult sümpaatse teksti arukal vahendamisel ei ole tõlkija sajaprotsendiline mõtteühtsus autoriga küllap vajalik – väike intellektuaalne distants võib isegi kasuks tulla.

Kultuuripärandis end kodusemalt tundvad tõlkijad muidugi teavad, mis karid igasuguste kultuurilooliste tekstide taga varitsevad ja kuidas neist mööda triivida. Aga argises eesti tõlketegelikkuses sattuvad piibliga haakuvad tekstid ilmselt tõlkida neilegi, kes pinna all ohtu aimata ei oska. Ja neile oleks ehk asjalik kõigepealt rõhutada, et tõlkija, kes võtab tõlkida piiblit puudutava teose, peab endale teadvustama, et piibli tekst on eesti keeles olemas ja piiblitõlkel on eesti keeles koguni mitmesaja-aastane traditsioon. Tõlkijal tasuks hankida endale laua peale praegu n-ö ametlikult kehtiv tõlge, s.t 1997. aastal või hiljem ilmunud eestikeelne piibel (mida kahjuks Internetist ei leia). Vaatamata kõigile selle väljaande puudustele, on see praegu kõige neutraalsem eestindus. Kui lähteteoses tsiteeritakse piiblit, siis tuleks vastav lõik eesti tõlkest üles otsida, mitte hakata tsitaati omapäi ümber panema, sest piiblitõlkes on aegade jooksul välja kujunenud oma keelekasutus. Näiteks inglise servant pole mitte teener, vaid on sulane, Uue Testamendi kontekstis pole scribe mitte kirjutaja või sekretär, vaid kirjatundja jne.

Kui tekstis leidub täpne viide, siis on eesti vastet lihtne otsida. Aga piiblist kirjutavad autorid võivad kasutada – ja enamasti kasutavadki – piibli tsitaate või parafraase ilma viitamata, pidades nende äratundmist enesestmõistetavaks. Igasuguste piibliütluste otsa võib muidugi komistada ka täiesti tavalises ilukirjanduslikus tekstis. Ja sealgi on tõlkimisel oluline kõigepealt “ohtu haista”. Ohutunde olemasolul on täpse kirjakoha tuvastamine Interneti-ajastul ainult paari liigutuse küsimus. Näiteks kui ingliskeelses tekstis esineb väljend “the knowledge of good and evil”, peaks tõlkijas tärkama kahtlus, kas seda ikka on õige eestindada esimeste ettejuhtuvate sõnadega “hea ja halva teadmine”. Siis tarvitseb vaid sõnaühend Google’isse visata ja selgubki, et tegemist on loomisloost pärit väljendiga, mis käib Eedeni aias kasvanud puu kohta. Selgituste juurest leiab viite Moosese esimese raamatu 2. peatüki 9. salmile ning selle järgi saab üles otsida, et eesti keeles nimetatakse seda puud hea ja kurja tundmise puuks. Kõiki piibliväljendeid küll lihtsalt kuugeldades ei leia, aga siis saab kasutada spetsiaalseid piibliteksti andmebaase, nt www.biblegateway.com või www.e-sword.net//bibles.html vms.

Muidugi võib tõlkija kaaluda, kas ikka tasub eesti piibliväljendit säilitada. Võib-olla nõuab kontekst näiteks eesti keeles siiski verbi teadma. Ja alati ei sobi inglise evil’i vasteks kuri panna. Kuid traditsioonilisi eesti vasteid tasub asendada vaid vajaduse korral. Keerulisem on lugu siis, kui lähteteoses toodud tsitaat ja selle vaste eesti piiblis omavahel kokku ei sobi. Näiteks inglise keeles algab ülemlaul kolmandas isikus pöördumisega “Let him kiss me with the kisses of his mouth!”, aga eesti praeguses tõlkes on teises isikus “Jooda mind oma suu suudlustega”. Kui erinevus pole tõlgitava teose seisukohalt oluline, kuid kontekstuaalselt on eesti tõlget kasutada ebamugav, võiks tõlkida lähteteksti järgi ning lisada eesti tõlke joonealuses või järelkommentaaris. Kui aga kahe tõlke erinevus on lähteteose mõttekäikudega tihedamini seotud, tuleb tõlkijal sukelduda kummagi piiblitõlke ajalukku ja endale selgeks teha, millest erinevus on tingitud. Eesti 1997. aasta tõlget kasutades peaks niisuguseid sisulise haakumatuse juhte uuemat kirjandust tõlkides üsna harva ette tulema, aga 1968. aasta tõlget või veel vanemaid abivahendiks võttes on arusaamatuste tekkimine üsna reaalne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht