Meie, monopolistid

Kivisildnik, Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus

Kirjaniku eelised ja helge tulevik 

Pealkiri on retooriline, kirjanikel pole hetkel mingeid eeliseid. Pankurite, vandenõulaste, kirjastajate, poliitikute ja muude selle maailma kiskjate ees on kirjanikul ainult üks eelis. Kirjanik kirjutab. Aga sellest kordumatust võimest ei ole meil mitte midagi kasu, sest meie tugevusega käib kaasas saatuslik puue: nimelt kirjanik peab kirjutama. Kui on õige kirjanik, siis ta lihtsalt ei saa teisiti.

Head kolleegid, me oleme täpselt sama nutuses olukorras kui nümfomaanid – meid kasutatakse ära. Kurnatakse, orjastatakse, alandatakse, keeratakse täiega taha ja heidetakse seejärel rentslisse. Sama õpikukirjastamise näide: kirjastus teenib kümneid miljoneid, riik käsib õppida, lapsevanemad maksavad, et veri küünte alt väljas, ja kirjanik saab luuletuse eest just täpselt nii palju kui ma omal ajal luuletuse honorari “OPi” raamatu jaoks välja arvestasin. Seitsekend krooni midagi.

Samas ei saa kirjanik keelduda, raha ei saa ju kirjutamise eest niikuinii: stipid, honorarid ja auhinnad on sümboolsed. Võrdle neid siis keskmise palgaga, kultuuriametniku sissetulekuga või suvasportlase pudrumägedega. Kõik, mis sul on, on sinu luuletused ja mitte keegi ei taha neid. Järsku tuleb mesise jutuga kirjastaja ja pakub võimalust keevitada su hing, elu, valu ja vaev laste ajudesse.

See on sinu unistus. See on õnne tipp, mis maksab siin kroon või kaks – surematusel ei ole hinda. Kõik on nõus, keegi ei vingu, peale allakirjutanu muidugi. Me elame alatute lurjuste keskel, kes võtavad meilt kahe nädala töö ja pakuvad selle eest nelja ja poole minuti palka. Keskmine eesti luuletaja kirjutab kuus kaks raamatukõlvulist luuletust ja keskmise kopiraiteri tund on tonn vähemalt. Edasi arvutage ise.

See on see, mida me kõik isegi väga hästi teame. Õpikujuhtum avaldas meile küll uut infot, et kirjanike liidul on kiviaegne hinnakiri, mille järgi luuletus maksab kolm krooni rida, miks mitte kolm senti või sendi kümnendikku. Ei tea meie. See hinnakiri tuleb visata peldikusse.

Et meil ei ole uut hinnakirja, selle eest vastutan ma isiklikult ja täiega. Aasta või paari eest tegin hinnakirjast juttu nii Jan Kausi kui Piret Viiresega. Piret tegi algtöö ära, edasi pidin mina toimetama, aga jätsin selle kus see ja teine. Tundus tühi töö olevat, mõistlikult kõrgeid hindu ei ole võimalik peale suruda ei ahnetele kirjastajatele, meediale ega ka vaesele nümfomaanist autorile. Elada ei saaks kirjandusest mingi reaalse hinnakirja alusel ja muu on kõrvaline, kas seitsekend või viissada krooni. Ikkagi nälg ja viletsus.

Nii et tegelikult ei ole mul mingit süüd, lihtsalt hoidsin aega kokku. Aga tuleme nüüd tagasi kirjanike tugevuse juurde: meie oleme monopolistid. Mitte keegi peale meie ei kirjuta eesti kirjandust, surnud klassikud välja arvatud. Kui meil oleks natukenegi mõistust, teotahet ja mingi plaan, teeniksime me ise kirjandusõpikute miljonid.

Kui me lepime kokku ja teeme seda nagu üks mees, saame me natuke paremale järjele. Lepime lihtsalt kokku, et ükski kirjastaja ei saa meie käest naeruväärse hinnaga osta asju, mida ei saa odavalt Poolast ega Taiwanist sisse tuua. Nad ei maksa. Ja siis kirjastame ise, teenime rohkem – kool peab õpikuid ostma, õigemini teeb seda küll riik. Aga õpikute koostajad ja autorid oleme me ise, milleks toita amoraalseid kurnajaid. Las lähevad füüsikaõpikute müügist rasva, kirjandusõpikute turuosa krabame omale.

Kirjastamine on imelihtne, tavaliselt pidurdab müük, siin seda probleemi ei ole – lapsevanemad peavad. Nad ei saa teisiti – see on nende nõrkus ja nende armastuse vili ja nümfomaania. Lapsed. Ühesõnaga teeme oma kirjastuse, õpikute tegemine ja tekstide kirjutamine on meil niikuinii käpas, lülitame lihtsalt toitumisahelast ühe pärasoole välja. Kusjuures riik ei maksa sentigi rohkem ja valitsev režiim saab hulga lojaalseid valijaid.

Meid ei saa isegi korruptsioon takistada, sest ükski kirjastaja ei saa ühtki õpikut turule paisata, kui meie ei luba. Olgu kirjastaja ja riigiametniku suhe nii intiimne kui tahes, me ei anna neile autoriõigusi ja kõik. Pasta. Unustagu mõned miljonid. Mina ei luba. Aga miks sina peaksid lubama, kas me oleme idioodid või? 

Meie viga on selles, et me ei pea endast lugu, ei anna endale aru, mis toimub tegelikult, ja ei usu oma töösse ega väljavaadetesse. Faktiliselt oleme me monopolistid ja lisaks lugemiku- ja õpikurahadele saame tasku panna ka kogu kulka klotsi – kuidas saaksid kirjastajad anda välja kaasaegset eesti kirjandust, kui kirjanikud ei lubaks?

Nii et kõigepealt hakkame mõtlema nagu monopolistid, siis hakkame käituma nagu monopolistid ja seejärel teenima nagu monopolistid. Ja ärge, kodanikud, öelge, et ei saa kirjastust teha või mis iganes. Saab, kui on plaan, reaalne plaan. Mis meid saab takistada lugemike turuosa okupeerimise juures? Ainult seadus, millega sätestatakse, et elav kirjandus ei ole õppimisväärne, aga see pole reaalne.

Mis edasi? Kirjanike liit loob töögrupi, kuhu kuuluvad õpikukirjutamise ja kirjastamiskogemusega kirjanikud ja raha kokkukühveldamine algab hiljemalt aasta pärast. Samas tuleb muidugi suruda haridusministeeriumi, et elav kirjandus oleks õpikutes ja lugemikes piisavalt esindatud.

Mul on väga hea meel, et kirjanike listist on lõpuks ometi tulnud midagi kasulikku, erialane info on hästi liikunud ja sellest tõuseb meile kõigile lõppkokkuvõttes kasu. Pole mingit mõtet kirjutada kümneid nutuseid meile teemal, et naabrimees pani Elmari raadio mängima ja nüüd ma suren. Tuleb teenida kirjutamisega ja teenida palju, nii et saab osta sama palju maad, kui on Arnold Rüütlil – ja ükski Elmar ei köhi.

Võimalus on olemas, kui me seda ei kasuta, oleme haiged värdjad. Kindlasti tuleb esitada riigile kahjunõue, sest kogu vabariigi ajal on õpikutööstus kirjanikke ja õpikukoostajaid sõna otseses mõttes röövinud, tehes seda eriti ebainimlikul moel ja meie kõigi abitut seisundit kuritarvitades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht