Mere saladus, vere saladus

Kui terve maailm on pimeduse ookean, siis polegi ehk paremat kui hoida kinni teise inimese, lähedase kehast. H. H. Jahnni loodud ookeanis on keha ainus kindel pind.

JAN KAUS

Hans Henny Jahnni kaheköiteline, peaaegu 1400 lehekülge pika romaani „Kallasteta jõgi“ eestindus on Mati Sirkli järjekordne tour de force, ehk isegi opus magnum. Koos eellooga „Puulaev“, mille eestikeelne versioon ilmus samuti Sirkli tõlkes 2019. aastal, kujutab Jahnni suur­romaani tõlge kindlasti viimaste aastate üht kõige võimsamat lugemisväljakutset, mis eesti kirjandushuvilisele saadaval.1

Teose lugemine pole ühe päeva ega pruugi olla ka ühe nädala ettevõtmine. Samavõrd keeruline on Jahnni romaani arvustada – eriti veel siis, kui pidada silmas kõiki majesteetlikke mõtestamiskatseid, millest Sirkel on oma saatesõnas väikse ülevaate andnud. Kuna Jahnn ise tsiteerib „Kallasteta jões“ korduvalt „Gilgameši“, aga ka Vergiliust, Sophoklest jt, siis võiks kirjutada ülimahuka arvustuse puhtalt romaani ilukirjanduslike allusioonide ja arhetüüpide kohta. Mind ennast tabas kõige tihedamalt kiusatus võrrelda „Kallasteta jõge“ Thomas Manni loominguga, kuna Jahnni romaani minajutustaja Gustav Anias Horn on helilooja – nagu ka Thomas Manni „Doktor Faustuse“ peategelane Adrian Leverkühn. Kui Horn mõtiskleb, et muusika „läheb läbi meelte [—] ning seepärast ei saa ta tunda kõlbelisust kui sellist“ (I kd, lk 408), on see võrreldav Leverkühni väitega, et inspiratsioon „on võimalik üksnes kuradiga, entusiasmi tõelise isandaga“.2 Samuti leidsin Hornilt kirjakoha, mis sobiks vägagi hästi „Buddenbrookide“ reklaamlauseks: „Lahjenenud veri. Kahanev seeme“ (II kd, lk 47).

Otsustasin intertekstuaalsele liimile mitte minna. Kuna „Kallasteta jõgi“ sisaldab paljusid arhetüüpseid motiive – tegu on odüsseiaga, (erootilise) armastuslooga, (mõrva)müsteeriumiga, pihtimusega, sotsiaalkriitilise teosega, reekviemi ilukirjandusliku vastega jne –, võikski jääda Jahnni suurteose ilukirjanduslikes paralleelides ekslema. Haaraksin hoopis kinni tõlkija Mati Sirk­li järeldusest: „Jahnni eepos on eeskätt retk inimpsüühe sügavustesse.“ Nii tundus ka mulle – kuigi teose tegevustik pakub pinget ja põnevustki. Üldjoontes on „Kallasteta jõe“ keskmes kahe mehe, minajutustaja Horni ja tema sõbra, hobuseparisniku ja andeka kunstniku Alfred Tuteini sõprus. Romaani viimases kolmandikus asendab Tuteini Ajax von Uchri nimeline õnneotsija, kellest saab ka teose keskne antagonist. Romaani esimeses köites on kujutatud laevahukust pääsenud Horni ja Tuteini ühiseid eksirännakuid ja armuseiklusi Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Euroopas. Sõbrad jäävad pidama Norras ja seejärel Taanis. Horni ja Tuteini sõprus on varjundi­rikas ja seksuaalselt laetud, tänapäevases keelepruugis võib mõlemat nimetada biseksuaaliks. Rääkimata sellest, et kahe mehe sõprus saab alguse koletust kuritööst, milles põimuvad kohati täiesti hullumeelsel moel alandus ja ülendus. Aga tõsi on, et kuna lugeja tutvub selle sõprusega Horni ülestähenduste kaudu, kujuneb minajutustaja sisemaailmast sama oluline tegur kui keskkondadest, kus ta viibib.

Mul on millegipärast tekkinud harjumus leida teostest lauseid, mis hakkavad mu silmis seda teost otsekui esindama. „Kallasteta jõe“ peaaegu ammendamatu maailma võtab kokku järgmine ütlus: „Pimeduse lai ookean, millel inimkond purjetas“ (I kd, lk 70). Siin on olemas kolm keskset ja omavahel tugevalt seotud motiivi, mille ümber mu tähelepanu „Kallasteta jõe“ lugemisel keerles: voolavus („ookean“), saladuslikkus („pimedus“) ja kokkusobimatus („inimkond“).3 Püüan neist järgemööda – ja võimalikult napilt – kirjutada.

Voolavus

Juba Jahnni romaani pealkirjast selgub, et vett, aga ka kõiki muid maailmas ja inimkehas leiduvaid vedelikke võib pidada „Kallasteta jõe“ keskseks elemendiks. Romaan pakub küllusliku valiku vedelikega seotud stseenidest ja motiividest, sageli võrreldakse füüsilist keskkonda ja ka inimese siseelu just vesisust või vedelust sisaldavate kujunditega. Näide esimese kohta: „Õhk on nagu ookean, mis koosneb suitsust, higisest hingusest ja väljauurimatutest aroomidest“ (II kd, lk 339). Ja teisel juhul: „Mu teadvuse väikene saar ujus udemere kohal“ (I kd, lk 251).

Inimlikke tundeid ja seisundeid võrreldakse pidevalt vedelikega. Räägitakse iha punasest jõest, õnne merest, sõnade limast ja mõtete higist. On stseene, kus inimkeha vedelikud põimuvad maailma vedelikega. Näide: „Põrandale on pandud kaks suurt ämbrit külastajate süljemahla vastu võtmiseks. Ja suud tühjendades ei liigu külastajad kohalt. Aeg-ajalt sülgavad nad põskede taha kogunenud vee ämbrite poole sihtides läbi toa. [—] Vahel astuvad mehed mõne akna alla. Siis on plats nende pilgu ees ligunenud, lompidest laiguline, tibutab vihma“ (I kd, lk 423). Niisiis: inimeste sees on niiske, inimeste ümber on niiske, kõikjal niriseb, nõrgub, virdab, voogab.

Saksa kirjaniku ja orelimeistri Hans Henny Jahnni (1894–1959) ja Gottlieb Friedrich Harmsi eestvedamisel restaureeriti Hamburgi Püha Jakobi kirikus Arp Schnitgeri 1693. aastal ehitatud orel, mille osa vilesid oli Esimeses maailmasõjas armee kasutusse läinud.

An-d / Wikimedia Commons

Horn nimetab pisaraid „kibedaks veeks, milles supleb meie süda“ (I kd, lk 331). Sellega seoses meenub Rein Veidemanni käsitlus A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa pisaraterohkuse teemal. Veidemann kirjutab: „Nutmisi, nutu äärel olemist, pisarate silmadesse valgumist, pisarate neelamist, nutus vappumist, nutuse hääle katkemist kohtab pea igal kümnendal leheküljel“.4 Midagi ligilähedast saab kogeda „Kallasteta jões“. Horn nutab sageli ja eri põhjusel. Nutmine on sageli kõikehaarav: „Sulasin oma pisarates täiesti üles“ (II kd, lk 146).

Pisarad võivad vallanduda ka mitte kõige tavapärasemal põhjusel: „Iha oli nii äge, et ma hakkasin nutma“ (I kd, lk 678). Sellest omakorda tuleneb järjekordne voolavuse motiiv: armastus kui punane jõgi, inimestevaheline vere­vahetus. Ja seda mitte ainult kujundlikul, vaid ka täiesti otseselt füüsilisel kujul. Neile, kes pole raamatut lugenud, olen öelnud juba rohkem kui tohtinuks, ent üht kõnekat elementi tuleb siiski kirjeldada. Tutein lõikab noaga Horni rinda haava. Stseeni kirjelduse keskpunktis on just voolavuse motiiv: „Mu rinnalihases haigutas üks haav. See ei teinud valu, see kleepus. Kleepus ja voolas. Kleepus ja voolas ka mu reiel. Ma olin verega määritud. Soolase, halvasti lõhnava verega. Keset tuba seisis Tutein ja pesi end peast jalgeni. Vesi voolas tal piiskade ja niredena üle naha ja kogunes vaagnasse, milles ta jalgupidi seisis. Vedelik oli tume ja sogane. [—] Ma avastasin temas suure haava suudme ja mõtlesin: ma haisen oma ja tema vere järele“ (I kd, lk 680). Hiljem seda sündmust meenutades mõtleb Horn nii: „Minu südamele pani ta oma noa ja esile purskas punane allikas“ (II kd, lk 390). Niisiis on Horni ja Tuteini lähedus sõna otseses mõttes vereside: nende veri seguneb ja voolab teineteisesse, armastus ise on sisselõige, mis vabastab ihkava vere voolu. Kui Henry Miller hüüdis „ma armastan kõike, mis voolab“,5 siis Horn näeb armastust voolavana – ja seda ka otsese verevoolu mõttes.

Samuti voolab, pulbitseb, sillerdab muusika, millest Horn elatub. Harvad pole korrad, kui seotakse muusika ja vee voolavus: „Kui sageli igatsesin ma duuri­kõlade kristallvee järele!“ (I kd, lk 692), „selge allikas valas oma duuripuhta vee sonaadi kõigi osade peale“ (II kd, lk 309). Ühes stseenis lebab Horn kõhuli purdel, voolava vee kohal, kogemuse mõjul paneb ta kirja millegi, mille nimetab „veemuusikaks“ (I kd, lk 445). Ning vee metafoorid ei tulva esile ainult seoses minajutustaja enda loominguga: „Et suuta Bachi armastada, pean ma kustutama tema pietistliku jumalateenistusmuusika ning jooma ta kontsertpalade puhtamatest allikatest“ (II kd, lk 239).

Jah – ja surm, „Kallasteta jõe“ üks raskuskeskmeid. Surma element on Jahnni romaanis vesi: loo kõige olulisemad surmad on seotud vettevajumisega, uppumise või uputamisega. „Kõige parem oleks kirst merre lasta“ (II kd, lk 379). Leidub stseen, kus isegi tavaline matmine ei tähenda mullaks, vaid veeks saamist: „Lahustunud – ta ei ütelnud: mullaks saanud. Ta ütles: surnuaia vette alla lastud“ (II kd, lk 84). See teeb mõistetavaks põhjuse, miks köidab Horni näiteks Antinouse lugu – too keiser Hadrianuse armuke pole ainus „Kallasteta jõe“ uppunu või uputatu.

Saladuslikkus

Eelkirjeldatu põhjal võib tärgata küsimus: mis eesmärki kannab sedavõrd tugev vedelate substantside hoovus Jahnni teksti koes? Vastus: see, mis voolab, ei püsi paigal. See, mis voolab, möödub ja viib kaasa. Inimese sees tekitavad voolud rahutust ja püsimatust, inimeste vahel loob voolav, keerlev, pöörlev tegelikkus teadmata suunaga hulpimisi ja triivimisi, millest tuleneb omakorda nii füüsilise maailma kui ka inimese siseilma sügav saladuslikkus. Saladuslikkus on seega kahepoolne. Esiteks on tegu välise maailma omadusega: „Maade kohale on laotatud salapäraste paikade võrk. Tõenäoliselt ei suudaks meie, inimesed, elada, kui need jäljetult kaoksid“ (II kd, lk 266). Teiseks inimeste siseilma omadusega: „Et me ei tea üldse midagi täpselt; et meis olev hing ei näe üldse midagi täpselt; et ta teab ja näeb vaid ajuti“ (II kd, lk 533).

Horni suhe iseendaga põhineb teadmatusel, mida ta sõnastab pea sama tihti, kui ta nutab: „Mu tegevus on salapärane, otsekui sünniks see minust väljaspool. [—] Ma ei kuule enam, mida mu mõtted sosistavad“ (II kd, lk 280). Looming siin muide ei aita, vaid võib saladuslikkust hoopis süvendada: „Ma tunnen end omaenda teoses kadununa, niipea kui ma seda lähemalt vaatlen. Ma ei tunne end enam ära“ (II kd, lk 244).

Sama möödapääsmatu on kaasinimese saladuslikkus. Nii nagu ei mõista Horn iseennast, ei mõista ta ka Tuteini või Ajaxit. Horni kreedo selles küsimuses kõlab nii: „Kõigist tõlgenduskatsetest ja teadetest hoolimata jääb isegi lähim inimene inimeste seas meile võõraks“ (II kd, lk 287). Ja selle leebem versioon: „Tee ühe inimese juurest teise juurde on väga pikk [—], see pole sirge tänav“ (II kd, lk 508).

Muidugi mõista mähkub saladusse kogu maailm: „Me ei tunne tõelist maailma“ (II kd, lk 180). Seetõttu koosnebki kujutluslik ookean, millel inimkond eksleb, peamiselt pimedusest. Muide, „Puulaevas“ sümboliseerib saladuslikkust ookeanil seilava laeva last, mille kohta liigub palju väljamõeldisi, mistõttu mõjub laev ühtaegu kipaka ja hoomamatuna, inimese enda sisemuse võrdpildina: „Kui puulaeva sisemus oleks olnud üksainus suur õõnesruum, olnuks see Gustavi meelest uurimatu.“6

Siin on oluline silmas pidada, et saladuslikkus ei too „Kallasteta jões“ endaga kaasa üleloomulikke võnkeid. Saladuslikkus on puhtalt maine. See väljendub ühes vägagi huvitavas ja eripärases motiivis: tegelaste vajaduses oma surnud mingilgi moel säilitada, tegeleda surnukeha kui füüsilise objektiga, omamoodi ehitusmaterjaliga, mida peab ühel või teisel kujul töötlema, näiteks laiba tükeldama või selle küljest tükke võtma: „Otsisin veel kord üles esimese matusekoha. Pooleldi mullast leidsin ühe luu. Ühe tema selgroolüli. See oli pruun ja üsna kõva. [—] Võtsin luu endaga kaasa“ (lI kd, lk 23). „Kallasteta jõe“ üheks kõnekaks kõrvalmotiiviks võib pidada mumifitseerimist. Surnukehade irratsionaalses säilitamises pole aga keeruline näha inimese jõuetut, naeruväärset vastureaktsiooni surma saladuslikkusele (ja selle materiaalsusele).

Kokkusobimatus

„Kallasteta jõe“ okeaaniline saladuslikkus viitab ühele laiemale ilmingule, mida võib romaani seisukohalt pidada määravaks: inimene on keegi, kes ei sobitu. Kõigepealt ei sobitu ta maailmaga, kõiksusega: „Loomine ei arvestanud inimesega. Inimene tuli üllatades, pole teada, kust, enne kui loomine sai oma korraldused tehtud“ (I kd, lk 497-498). Maailm ise ei ole samuti millegagi sobitatav: „Juhustel pole ühist sihti“ (II kd, lk 404). Seega pole üllatav, et inimene ei sobitu ei iseenda ega teistega, keegi ei sobi kellegagi õieti kokku: „Kestev on ainult kokkusobimatus“ (I kd, lk 343). Vale motiivist Jahnni romaanis saaks tegelikult kirjutada eraldi artikli: Horn on sunnitud eri põhjustel pidevalt valetama, mistõttu elab ta kaheses vales. Esiteks ei leia Horn kooskõla ei enda ega oma lähedastega, ta tunneb ennast valesti, valena. Teiseks tuleb tal ka sõna otseses mõttes tihti valetada.

Siin hakkan tasapisi jõudma romaani säsini. Läbiva, kõikjale ulatuva kokkusobimatuse üks olulisemaid lahknemisjooni liigub vaistude ja kommete, looduse ja moraali, ihkavate puudutuste ja lahutavate ideoloogiate vahelt. Horn hoiab intuitiivselt looduse, puudutuse, ihu poole: „Ihu on ihu, aga ta pole kuri. Tema süüdistamine on halb konventsioon“ (II kd, lk 324). Loodus on küll ükskõikne, halastamatugi, ent sellevõrra ausam. Võimalik, et Horni soodumus on seotud vere motiiviga: looduse jõud saab ühtaegu hävitada ja luua, see toob kokku vägivalla ja süleluse, see laseb verd ja loovutab verd. Inimesele jääb võimalus loodus (endas) kas hävitada või seda süleleda. Kui terve maailm on pimeduse ookean, siis polegi ehk paremat kui hoida kinni teise inimese, lähedase kehast. Keha on Jahnni loodud ookeanis võib-olla ainus kindel pind. Keha on maa, mis ootab niisutavaid pisaraid ja ergutavat verd. Umbes nii tunneb Horn, kui vaatab Tuteini joonistust iseenda kehast: „järsku tundsin ma ära, et selles minu kehamaastikus [—] polnud üldse midagi õpetlikku [—], vaid et täiesti üleinimliku armastuse halastus oli andnud mulle läbinisti mingi ilu; et läbi minu naha võis minna nagu mõnda metsa, kus iga põõsa taga varitseb midagi salapärast“ (II kd, lk 468).

Kaastunne

Kuna „Kallasteta jõge“ kannab hoiak, et kõik voolab, on ebakindel, salapärane ja seetõttu kokkusobimatu – miski ei voola kokku –, ning ainus kindel pind on lähedase keha, kuigi seegi võib alati käe alt libiseda, kaduda, muutuda, laguneda, uppuda, võib jääda Jahnni loodud tervikust üsnagi lohutu mulje. Ent samavõrra kui Horni kiindumusi määratleb keerukas suhe oma sõbra Tuteiniga ja obsessioon Ajaxi kullatud rinnanibu suhtes, määratleb teda ka üldine armastus kõige elava vastu. Horni antiklerikalism on seotud kristliku meelelaadi ükskõiksusega loomade suhtes: „Nii tahab jumal. Pekske loomi, te pääsete niikuinii taevasse. Te peate ainult uskuma. Jumal annab patustele andeks. Jumal laseb patustel loomi piinata, see ei tee nende hingele kahju – kui nad ainult palvetavad ja TEMASSE usuvad“ (II kd, lk 194). Midagi sellesarnast heidab aastakümneid hiljem ette Milan Kundera: „Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem [—] seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.“7

Veelgi olulisem on muidugi tõsiasi, et Horni armastus loomade vastu on laiem kui tema umbusk kristliku metanarratiivi suhtes. Mingis mõttes ületab kiindumus loomadesse inimarmastuse: „Ma võin leppida sellega, et sõjas tapetakse ja vigastatakse inimesi, aga ma heidan jumalale ette, et ta lubab seda, et lahinguväljadel vigastatakse ja tapetakse hobuseid ja teisi loomi“ (I kd, lk 491). Horni solidaarsus loomadega on läbiv ja sügav, selles pole midagi juhuslikku: „ma tahan kõduneda koos kõigi loomadega, kes ei pääse igavikku“ (I kd, lk 518).

Siinkohal tuleb esile tõsta romaani üks oluline tegelaskuju – Horni hobune Ilok. Ühel hetkel pihib Horn, et tal oli valida, „kas võtta endale sõbraks mõni inimene või loom. Mina valisin Iloki“ (II kd, lk 170). Horni ja Iloki lähedus on nõnda sügav, et nende vahel võivad tekkida üürikesed sobitumise momendid, ihud võivad kokku sulada, üheks voolata: „Mu nahk on end üleni täis imenud Iloki ja taeva soojust. Mu õnn oli täielik. Mu mõtted olid kadunud. Mu nahk oli peast tähtsam. Ma olin ehtne kentaur ja ehtne hermafrodiit“ (I kd, lk 647).

Peab tunnistama, et pelgalt Ilokit kirjeldavate kirjakohtade abil saaks anda pildi „Kallasteta jõe“ intertekstuaalsest kandvusest, lugedes meenuvad Rocinante, Tümpsa, Raskolnikovi unenägu hobust peksvast Mikolkast või Curzio Malaparte kujutlus Hobu-Kristusest. Aga Horni armastus ulatub ühest hobusest kaugemale, näiteks ülistab ta tigusid kui loomi, „kes on üleni looja kätes, sest nad ei suuda kellegi eest ega kuhugi põgeneda“ (II kd, lk 52). Oma toetuse saavad ka taimed. Kas ei kõla järgmised sõnad üha prohvetlikumalt: „Võib-olla karjub rohi, mida niidetakse või mida kitkuvad leebete loomade koonud; vahest karjuvad puud, mida langetavad kirves ja saag?“ (II kd, lk 315).

Järelsõnas laseb Sirkel autoril asja kokku võtta: „ainuüksi kaastunne, mida loodusel pole loodu suhtes ja mis ilmselt on kõigist omadustest kõige jumala­päratum, on ainus tegus vahend rumaluse vastu“ (II kd, lk 655). Aga „Kallasteta jõe“ kontekstis pole see vahend abstraktne ega jutlustatav, see pole mitte niivõrd idee, kuivõrd praktika, kehaline ülesanne ja ülekanne; miski, mis voolab tajutavalt, vahetult ühelt kehalt teisele.

See tegutsev kaastunne on kahtlemata saladuslik, ohtlik, kontrollimatu, ennustamatu, püsimatu. Kaasa tunda ei tähenda ju tundmist kui teadmist, vaid läbielamist, vettehüpet tundmatus kohas, viskumist mere pimedusest vere pimedusse. Kaastunne ei lahenda maailma saladusi, ent muudab need ehk korraks talutavamaks.

***

Hans Henny Jahnni „Kallasteta jõgi“ väärib oma suurejoonelisuses tegelikult palju mahukamat vastukaja. Kahjuks jääb käsitlemata tõlge. Kui tegu pole kirjastuse apsakaga tiitellehe pöördel, on Mati Sirkel pidanud paremaks avaldada oma eestinduse toimetajata. See on kaasa toonud vägagi huvitavaid võimalusi ja küsimusi. Esimeste puhul tasub peatuda mitte kõige tavapärasemate sõnade rollil (nt „täiduma“, „rohkendama“, „kivirähk“ jne), mis lisab vürtsi originaali niigi rikkalikule, ühtaegu voogavale ja aforistlikule stiilile; teise puhul jäid silma näiteks mõned eksimised kokku- ja lahkukirjutamisel („tee äärne“, „kahekümne aastane“ jne). Eraldi artikli saaks kirjutada seoses mõiste „neeger“ kasutamisega. On nimelt võimalik, et lisaks väljendi kontekstuaalsele tagapõhjale on Sirkli valik ka programmiline, väljendi tähendusvälja puhastav – seda ka seetõttu, et Horni suhtumine mustanahalistesse on kaasatundev. See kõik on mul paraku jäänud ruumipuudusel lähemalt käsitlemata ja loodetavasti võtab need teemad üles keegi teine.

1 Jätan piiratud mahu tõttu „Puulaeva“ siinkohal fookusest välja, olgugi et see on „Kallasteta jõega“ süžeeliselt seotud ja selle sündmusi käsitletakse – „Puulaevale“ viitab „Kallasteta jõe“ pealkirja täiendus „Teine osa“. Kuna need kaks nimetust on ilmunud eri ajal ja eri kujundusega, keskendun äsja ilmunud kaheköitelisele „Kallasteta jõele“.

2 Thomas Mann, Doktor Faustus. Tlk Helga Kross. Eesti Raamat, 1987, lk 217.

3 Siin ei saa siiski mööda paralleelist „Puulaevaga“: „Mere kohal lebas täielik pimedus. Ka nähtamatult ratsutas sellest läbi torm. Hääl, mida me küll kuuleme, aga millele ei suuda tähendust anda“. Vt Hans Henny Jahnn, Puulaev. Tlk Mati Sirkel. Eesti Raamat, 2019, lk 112.

4 Rein Veidemann, Tammsaare äng. Rmt: Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. A. H. Tammsaare Muuseum, 2007, lk 41.

5 Henry Miller, Vähi pöörijoon. Tlk Erkki Sivonen. Eesti Raamat, 1992, lk 190.

6 Hans Henny Jahnn, Puulaev, lk 171.

7 Milan Kundera, Olemise talumatu kergus. Tlk Leo Metsar. Monokkel, 1992, lk 175.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht