Merilaide mükoriisa

Looduse raamatu lehitsemise käigus elustub ja saab „Puuinimestes“ uue hingamise ka kirjasõna. Tekstuaalse seeneniidistiku ükski sõna pole liigne ja iga lause on laetud.

JANIKA KRONBERG

Arne Merilai mahukama proosateose teoksilolekust andis aimu 2022. aasta augustikuu Loomingus ilmunud „Minu Liinakuru“, kuid tark ei torma ja annab arvustuse lubanule aega. Muude vajalike tegemiste hulgas sai ajaviiteks läbi loetud Jaan Lintropi (1885–1962) 1936. aastal ilmunud romaan „Muiste“ ja veidi sinna juurde.

Treffneris, Peterburis, Moskvas ja Leipzigis õppinud Lintrop oli oma aja haritumaid mehi, kelle karjäär tipnes Eesti Telegraafiagentuuri direktori ametis ja hiljem Puhkide perefirma palgal ning kellele omaaegne Euroopa oli vähemalt sama tuttav paik kui Tuglasele. Käsikirjalise pärandina on Lintropilt säilinud lõpetamata jäänud saksakeelne „sünteetiline kroonika“ „Die Herren von Rayküll“, esseistlik publitsistika, mis pidi haarama Maarjamaa ajalugu alates Lehola Lembitust kuni 1940. aastateni. Keyserlingideni Lintrop peaaegu ei jõua, kuid käsitletud temaatika on andnud Oskar Kruusile põhjust pidada Lintroppi Lennart Meri, Jaan Krossi, Madis Kõivu ja veel mitmete teiste loomingu prohvetlikuks eelkäijaks – tõenäoliselt ilma nende teadmata. 400leheküljelises „Muistes“ välgutab muu hulgas Kaval-Antsu ja Vanapagana varasemaga vastupidiseks pööratud suhe, mis paari aasta võrra ennetab A. H. Tammsaare matsi-vurle vastandust. Vähe loetud ja kriitikutelt palju sarjata saanud „Muiste“ võiks liigituda suvitusromaaniks, kui selles poleks kriitikuid häirinud liigliha. Palju reisinud peategelane tuleb Euroopast maale oma sünnikoju, suhtleb siin naistega, peab kõnet ja käib külas, peab plaani maad harida ja üldse isamaalist asja ajada, rassibki pisut, matab oma elatanud ema ja läheb siiski linna tagasi. Tegelaste põhiliin hajub aga kollaažitehnikas kokku sulatatud arutlustesse ajaloost, põllumajandusest, poliitikast, julgeolekust, psühhoanalüüsist, elualgetest ürgookeanis, mikro- ja makrokosmosest ja teab millest veel. Romaani paatos on kahtlemata patriootiline: peategelane adub, et maad hoonestada ja harida on isamaalisem tegevus kui mingi aiapidu või vastuvõtt välismaal. Ent mis toona puudus, see võiks tänapäeval olla voorus: praeguselt vaateveerult võiks „Muistet“ pidada ka esseeromaaniks ammu enne seda, kui Valmar Adams, pretendeerides vist olla esimene, sellise žanrimääratluse oma teose „Esta astub ellu“ (1986) tiitellehele pani.

Kas ja kuidas seostub „Muiste“ „Puuinimestega“? Juhuslikult ja meelevaldselt lähestikku lugemise tõttu, on aus vastus. Ent ka „Puuinimesed“ on eri valdkondi ja žanre hõlmav esseistlik kollaaž, mõneti ka suvitusromaan, mis kronoloogiliselt võttes algab Lõuna-Eestis maakoha paopaigaks soetamisega julgeolekuorganite eest, kuid hõlmab paljude suvede tegemisi aja jooksul muinasjutu pühapaiste saanud ja peaaegu legendiks kirjutatud Liinakurul. Kummaski teoses ei hoita eruditsiooni tagasi, kuid ilmselt polnud „Muiste“ ilmudes keel ja kultuur veel piisavalt küps selletaolise teose vastuvõtuks. Nagu Lintrop ise, nii on ka tema tegelane Ilmar Lemming algataja, ent Merilai võtab suurelt ette, alustab ja viib oma ürituse ka lõpule, nii et sellest tulevasedki põlved kasu saavad. Ühe kirjandusloolise peegelefekti annab „Muistet“ päris korralikult nokkinud noor Bernard Kangro: „Ja mitte ainult filosoofia, vaid ka täppisteadused on autoril näpu otsast võtta: alates loenguga roosi erisortidest võib ta lõpetada Wiedemanni sõnaraamatuga. Teadmisi botaanika, bioloogia, keemia, ornitoloogia, ajaloo, sotsioloogia, rahvaluule, etnograafia jm. kohta ei hoita just vaka all. Ja võõrkeelseid tsitaate on raamatus 7–8 eri keelest“ (Eesti Kirjandus 1937 nr 1, lk 54). Väikse kohendusega võiks sama kehtida ka „Puuinimeste“ kohta, kuid noor Merilai sai vanameister Kangrolt juba oma ballaadiuurimuse eest kõrge hinnangu kätte Tulimullas (1991, nr 3). Kohe on ka kiusatus lisada, et kui Kangro „Kipitai“ (1992) on autobiograafiline romaan, siis Merilai oma on seda ammugi, rõhuga kirjanduslikkusel ja sõnal „romaan“. Üksiti on Kangro Liinakuru kandist pärit ja puudest palju kirjutanud häitsmemehena „Puuinimestes“ üks viidatumaid autoreid.

Pangem tähele autori nime kaanel ja tiitellehel. Merilaid ei ole laid, vaid mitmuse vorm, sest neid, samanimelisi Arnesid, on kaks. Ühe, tegeliku Arne ehk Tartus rahvusprofessuuri hoidva vanavana tunneb kõhklusteta ära iga lugeja, kes Arnega pisut ülikooliaega jaganud või loenguid kuulanud. Teine, fiktiivne Arne, kes on juhtumisi naissoost geneetik ja vanavana epigoon ehk neljanda põlve järglane, on pandud elama sellisesse tulevikku, mil kehva nõukaaegse kvaliteediga ehitatud Tartu ülikooli raamatukogu on juba lammutatud ja selle alt on leitud tunnel KGB poolt okupeeritud kirjandusmaja sauna keldrisse. See on siis tulevikust tagasivaade praegusaega. Vahepeal on tabanud Maad mingi kosmiline kiirgus või klorofüllikataklüsm. Nii et ulmet on teoses üksjagu, misjuures võib seda lugeda kui tuleviku tarbeks oma aia harimise utoopiat. Eskapismi, kui seda algul oligi, asendab aga üha enam tasakaalustav rügamine mitmel rindel ning õppe- ja teadus­bürokraatia pingetest maandav mullatöö. Fiktiivse Arne märkus: „Teada on, et järjest hingetumaks kalibreeritud teaduselu võis talle mõjuda depressiivselt. Nagu ka kirjandusteaduse ametlik välja­suretamine. See pärssis ju iga­sugust loome­rõõmu, uudishimu ja õpetamis­isu, aga tema oli kirglik“ (lk 208).

Autori jagamine on nutikas võte, mitmuses elamine annab distantsi ja lõbusa võimaluse ennast kõrvalt näha ja kujutada. Mõlema tekstiosad on hõlpsasti eristatavad: vanal püstkirjas, tulevasel kaldus. Erinevus on stiililinegi: vanavana fiktiivne järglane ehk epigoon, kes tekstis esineb tähistusega A. M. II, on ikkagi geeniteadlane, kutsub ennast barokiga piiri pidama ja pommid jalgu köitma (lk 223). Tahtnuks siinkohal öelda „värsijalgu“, kui raamat oleks seotud kõnes nagu mõned traktaadid muiste. A. M. II kerkibki kogu teose koostajaks, kes järjestab vanavana märkmed, puude ja põõsaste kataloogid, novellilaadsed ja memuaarsed fragmendid, kirjutab pikki lõike vahele või varustab vanavana teksti põhjalike joonealuste kommentaaridega. Kollaažiks sobivad ka vanavana laste mälestuskillud Liinakurust kui oma Eesti kodust kõige sinimustvalgema lipuga ning peotäis võõraid luuletusi, nende hulgas ka Goethe tuntud „Über allen Gipfeln ist Ruh’“, milles varasemate tõlgete harjade (Sang, Oras) ja tippude (Kaalep) asemel on vanavana eestinduses künkad, sest mäeharju ja -tippe meil ju isegi Lõuna-Eestis ei ole.

Hasarti ja kirge hulga raha maa sisse randaalinud rahvusprofessoril jagub.

 Piia Ruber

Vahest ei piisa kahest(umisest)ki, binaarsed opositsioonid hajuvad ja soorollid segunevad: „Võin tunda end isiklikult, ent ometi kultuuriliselt paljuna. Sügaval Põrgupõhjas – Kehras on sellenimeline eeslinn; Mihkelsonil aga Matsi põhi – on minus läbi põimunud kolm trialoogilist enesetunnet: minu­isedus, emaisedus ja isaisedus“ (lk 230). Reklaamiks moodsust otsivale lugejale võiks siia tuua lapse mähkmeid ja sukkpükse kuivaks väänava isa mälestus­pildikese: „Suurtes kaasaelamise tuhudes nägin ma ükskord unes, kuidas ma ise sünnitasin. Huvitav kompensatsioon, aitäh alateadvusele. Mõistuseiva, mis toda fantastilist üritust pealt vaatas, taipas siiski kohe, et ma päriselt ikka seda teha ei saa. Aga tahtmine on suur ja abi­valmis tsensor leiutas osava väljapääsu: ma otsustasin seejärel punguda“ (lk 255). Kui keegi jääb lootma midagi pikantset, peab siiski pettuma: unenäo seletuseks ilmsielus on kubemesong Hernia inguinalis (lk 257).

Silmapaistev on A. M. II respekt oma mitut rolli – kirjandusteadlane, harrastus­geneetik, dendroloog jne – täitnud esivanema suhtes, sest kõik on omavahel seoses: „Küllap ei oleks minust geneetikut saanud, kui Esi-Arne ei oleks välja tulnud oma geneetika poeetika teooriaga. Tema silmis olid genoomid kui luuletuste struktuurid, millele rakendusid kõik poeetikaõpiku mõisted, ja seda kobarate viisi“ (lk 343). Seda piinlikum on pisiasi, mis on ajaloost jäänud õppimata ja pärimuses edasi andmata: saared võivad olla küll tema lemmikpuud ja Edgar Savisaar on kindlasti ajalukku läinud kuju, kuid kirjutada esimene wabariik (lk 6) mõjub eestimeelses tekstis kohatu savisaarlusena, mida vanavana Arne järeltulija võinuks teada ja vältida küll. Aga eks ole sellest kõigest ju hulga aega möödas ja geneetik pole tähenärija filoloog. Millega ta muuseas seal tulevikus tegeleb? Elatist teenib ta klorofüllikatkule resistentsete puuliikide DNA paljundite ja seenjuure juuretise turustamisega, kuid mitte avalikult, vaid käest kätte arboristide ja mükoristide erialaringis. Endale on A. M. II siiranud klorofülli tootmise geenid. Sellise teadusulmelise kihistuse lähimaks sugulaseks eesti kirjanduses mõistan nimetada vaid Jaan Kaplinski jutte.

Mis olulisim: see raamat kõneleb armastusest puude ja inimeste vastu, kes võib olla üks ja sama. „Kui muistse animismi tukse on veres, siis pead sa puudest väga lugu. Puud ei ole päris ükskõiksed olendid. Nad on soojad ega ole sugugi mitte täiesti tummad. Pead lihtsalt oskama kuulata ehk nagu Heideg­ger ütleb: kuulekas olema. Diskreetselt puudutavad nad su meeli ja kosutavad delikaatselt hinge. Tasapisi hakkad sa neile kaasa elama. Kas nemad sulle ka?“ (lk 69). „Mina tunnen juba ammu, et ma olen puu. Esiteks on mul luus ja lihas mõnigi koht, kuhu on sisse hiilinud pahaloomuline dendriit. Kuid ülepea olen ma nakatunud rõõmsasse dendriiti. Vanad hingeusku eestlased tundsid ju samuti, et nad on puud“ (lk 73). Liina­kurul kasvavate puude-põõsaste kataloog äratab aukartust: Merilai on üritanud kodustada isegi illegaalselt Californiast toodud hiidsekvoia juurevõsu. Aga eks inimene olegi puu: „Tumepunase suvelehega virgiinia toominga (Prunus virginiana ‘Schubert’) pühendasin ma oma kallile naisele Lea Toomingale. Targad kaunid naised on hinnas ja neid seiravad tihti igasugu koid ja täid. Siis tuleb teha ennetavat kosmeetikat“ (lk 166).

Raamatu kulminatsiooniks on trühvli­kasvandus Liinakurul, mis on tulevikku rihitud, kuid mitte sugugi ulmeline projekt. Ettevalmistustööd on tehtud, tammetõrud on eostatud Itaalias, realistlikus kirjelduses on ootusärevust. Hasarti ja kirge hulga raha maa sisse randaalinud rahvusprofessoril jagub. Kas on loota ka tulemusi? „Pinocchio oli puupea, kes uskus, et maha maetud rahast hakkab kasvama kuldõunu. Kas ka minu pea on sama kõvast männist, selgub mõne aasta pärast“ (lk 331). A. M. II kommentaarist saame teada, et istandus toitis mitut põlve ja aitas üle elada negatiivse rohepöörde.

Ometi pole „Puuinimesed“ üksnes kirjandusteadlase vaba aja harrastusena loodud raamat puudest, põõsastest, seentest ja inimestest. Ei ole see ka mingi teooria illustratsioon või populariseerimine – Merilai on pigem otsinud teooria arengule kaasa aitavat kirjandust, mitte teoretiseerinud teoseid kängitsevasse sängi. Looduse raamatu lehitsemise käigus elustub ja saab „Puuinimestes“ uue hingamise ohtrasti kasutatud kirjasõna – kohati piibellik keel, Homeros, Heidegger, Bernard Kangro, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi, Rein Sepp, Madis Kõiv, Uku Masing, Ülo Matjus … Loetelu võiks jätkata. Vihjeid ja tsitaate on nii otseseid, varjatuid, kogemata ja tahtmatuid, iseenesest tulnuid, keelest kasvanuid. Ei taha öelda: intertekstuaalne. Keel kõneleb ise ja kõnetab, kes kuulda võtab, kelle meeli puudutab ja hinge kosutab. Pigem on „Puuinimesed“ tekstuaalne mükoriisa, seene­niidistikuga raamat, mille ükski sõna pole liigne ja iga lause on laetud. „Nimelt, nii et metsa mütseel on kogu ökosüsteemi altpoolt tervikuks liitnud ja suhtlema pannud. Nii et seda, mis Liina­kurul loodusesse kirjutati, meie siin nüüd loeme, tõlgime ja paljundame. Ja vahel kirjutame midagi ka üle nagu palimpsestile“ (lk 21).

Loe lisa: intervjuu Arne Merilaiga