Mida lähemalt vaatad, seda kaugemale näed

Rein Põdra „Maailm on imeline“ on ühtaegu mälestusteraamat, ajalooline romaan ja ühe ajastu dokument.

MATHURA

Rein Põder, Maailm on imeline. Toimetanud Maarja Ojamaa. Kujundanud Made Balbat. Eesti Raamat, 2018. 192 lk.

Terviku sünd võib olla nii planeeritud kui ka ootamatu juhus. Kui tahes ootamatult või mõistetavalt üks elu ka lõpeks, on see ikkagi terviklik, sest lubab teha kokkuvõtte. Kerkib ka küsimus: on’s lõppakord erilisem ja kaalukam kui teised, eelmised akordid? On’s kirjaniku viimane raamat kuidagi teistsuguse tähendusega kui kõik sellele eelnenud?

Eeldusel, et kusagil sahtlis pole peidus mõnd avaldamata käsikirja, võib öelda, et romaan „Maailm on imeline“ on Rein Põdra viimane teos. Kuigi ma ei pea end väga pädevaks Põdra loomingu osas üldistusi tegema, julgen ometi nentida: „Maailm on imeline“ on tema biograafias ebatavaline raamat ja mitte ainult põhjusel, et on viimane.

See paarisajal leheküljel romaan on lugu Vana-Kreeka ajaloolasest ja geograafist Strabonist, kes oli pärit nüüdse Türgi riigi aladele jäävast Amasyast ehk Amaseiast ning kes on end kultuurilukku talletanud ennekõike 17köitelise koguteosega „Geograafia“. Viimast on sageli peetud oma aja parimaks Vana Maailma geograafiakirjutiseks. Põdra teos viib meid seega aega, kust meie nüüdne ajaarvamine on alguse saanud: Strabon sündis oletatavasti aastal 63 või 64 eKr. Lugu on otsast lõpuni esitatud minajutustusena, mõtisklusena otsingurohkest eluteest. Kui palju on kirjanik oma peategelasega samastunud, on kõrvalseisjal keeruline öelda, kuid paralleele annab tõmmata mitmeid.

Tagasivaates elatud elule ilmneb inimese suhe oma töö ja oma ajaga – ja sellest tulenevate valikute võimalikkuse ja võimatusega. Nii nendib peategelane: „On ju selgemast selgem, et keegi meist ei vali aega, millal siia maailma ilmume. Nagu me ei saa valida ka oma vanemaid ning veel vähem seda, milliseid vaimu- või mõningaid muid andeid nad meile pärandavad. Aeg valib vaidlematult meid endid“ (lk 9). Oleks Rein Põdrale langenud teine aeg, oleks ka ta valikud ja võimalused olnud teised. Aga olid need, mis olid. Ja kui on midagi, mis sellest raamatust suuresti puudub, siis on see kahetsus.

Rein Põder lapsepõlvekodus Võrumaal.

Arvi Kriis / Ekspress Meedia / Scanpix

Raamatu esimeseks suureks õnnestumiseks võib lugeda selle stiili: lugu on jutustatud päevikulaadselt, tundmusi ja juhtumusi pigem konstateerides või üles tähendades kui hinnanguid andes. Niisugune lähenemine annab tekstile ja toimuvale kerguse, mis lubab lugejal kõigega suhestuda justkui distantsilt, ka seal, kus kirjeldatu talle äratundmist pakub. Ja see on väga värskendav kogemus. Raamatust kumab läbi ka suur eeltöö ajalooliste daatumite ja persoo­nide, nagu ka eri geograafiliste paikade kompleksses täpsuses – ent see kõik jätab ometigi mulje sundimatust tausta­pildist. Põder valdas ilmselgelt ka keelelisi vahendeid, et säärane stiilitaotlus välja kanda.

Isiklik taandub teoses sageli üldise ees: nii ei saagi lugeja näiteks teada, milline tragöödia langes osaks peategelase kaasale ja pojale, kuigi sellele korduvalt viidatakse. Küll aga saab ta üsna põhjaliku ülevaate sellest, mida arvab jutustaja oma olulisematest eelkäijatest ja kaasaegsetest ametivendadest. Niisamuti arutleb Põdra portreteeritud Strabon põhjalikult oma kahe põhiteose „Geograafia“ ja „Ajaloo“ kui oma olulisima pärandi kujunemise ja sisu üle. Just neid esitleb ta oma elu ja otsuste teljena. Säärasest perspektiivivalikust kumab paratamatult läbi küsimus, kas looming pole ühel või teisel moel alati looja ohverdus, mille tänuväärsus (või tänuväärsusetus, arvestades, et üks Straboni nimetatud suurteostest hiljem hävis) selgub tegelikult alles hiljem.

Straboni isik on raamatu peategela­seks väga hea valik: ta on inimene, kes on püüdnud panustada oma aja inimeste maailmatundmise avardamisse, elanud sõna otseses mõttes oma aja keskel – kui mitte keskmes –, ent ise hiljem unustusehõlma vajunud. Raamatust kajab hästi läbi ka tunne, et iga aeg on oma kaasaegsetele lähim. Ja mitte ainult lähim, vaid oma kombatavuses ka kõige inimlikum: selle voorused ja puudused on palju nähtavamad kui mõne teise aja puhul, mida ainult eemalt vaadata saame. Eemalt vaadates keskendutakse suurkujudele ja suursündmustele, ent nende varju jääv võib olla hoopis kõnekam.

Ajastute muutumist on harva võimalik selgelt ette näha. Strabon mainib korduvalt, justkui elaks ta uue ajastu lävel, ajastute pöördumise tunnistajana – või pigem küll aimajana –, ent kas see tõdemus ei pea mitte ühtviisi paika igal ajastul? „Et olen elanud justkui kahe maa­ilma piiril,“ ütleb minategelane, „vana ja uue, mida ma mingi erilise meelega hooman algavat. Samas tundub mulle, et olen saanud kogu oma elu, ka oma teostes, peaaegu kogu aja pärituules purjetada. See on olnud suur asi“ (lk 185).

Romaanist leiab veel hulga seoseid autori endaga. Põder kirjutab, et Straboni arvates oli ebatõenäoline eeldada kaugel põhjamaal inimasustuse olemasolu, juhul kui see põhjamaa üldse olemas on. Strabon räägib müütilisest Thulest ja „hangunud“ merest: „Sellist saart ja sellist merd ei saa olemas olla, sest nii kaugel pole inimesel talutavaid tingimusi elamiseks ja tegutsemiseks ja põllupidamisekski. Nii kaugel põhjas pole midagi peale Okeanose, seal valitseb tühjus ja üleüldine külmus“ (lk 112). Põder teab, mida kirjutab, sest oli samuti hariduselt geograaf ning käis mitmel kaugel ekspeditsioonil.

Mõtlema kutsub kindlasti ka raamatu pealkiri „Maailm on imeline“. Miks just see kreedo teose kokku võtab, seda tekstis ei avata, ent oma elule tagasi mõeldes näib minajutustaja olevat tänulik võimalusele – ja valikule – rännata, avastada maailmas senitundmatut. Maailm on imeline, kuni ei lõpe inimese avastamispüüd.

Nagu peategelase Straboni puhul, nii ei pruugi ka Rein Põdra kirjutatu olla tingimata see, mis oma ajastu esiplaanil pilku püüab. Tema loomingu väärtus eesti kirjanduses on ometi olemuslik, on kui üks pikk läbiv joon, mis aitab suuremat tervikut koos hoida. „Maailm on imeline“ on suurepärane teos, mida võib lugeda nii memuaari kui ka aja­loolise romaanina, aga ehk enamgi ühe ajastu – ja õieti rohkem kui ühe ajastu – dokumendina. Säärase raamatuga on õnn oma loometeekond kokku võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht