Mida mäletab möödunust filoloog?

Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda, kes alustasid oma tööelu Nõukogude ajal, aga jõudsid palju teha veel ka Eesti Vabariigis.

SIRJE OLESK

Mall Jõgi-Kaevats on sündinud 1947. aastal Tallinnas. Elu Eestis ja terve maailm on sellest ajast tänaseni väga palju muutunud. Autor kirjutab, kuidas ta toodi sünnitusmajast teisel sõjajärgsel suvel koju ühe Tallinna viimase voorimehega. Lapsepõlves elas perekond vanalinnas ehtsas keskaegses majas. Siis olid neis majades eluruumid, sageli ühiskorterid, kus oli peamiselt vaesemat sorti rahvas, aga lastele oli see ümbrus põnev. Malle isast Olev Jõest sai 1958. aastal ilmuma hakanud ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ning perekond kolis 1963. aastal valmis saanud Kirjanike Majja aadressil Harju 1. Viimasest Mall palju ei kirjuta – siis on ta juba keskkoolis ja need tegemised, näiteks õpilasklubi või lõpukirjandi kirjutamise eelne rongkäik, on meenutamisväärsemad.

1991. aastal oli Mall (siis juba Kaevats) 44aastane. See põlvkond – Malle kursusekaaslased (Rutt Hinrikus, Toomas Liiv, Ann ja Tõnu Seilenthal, Rein Saukas, Mart Siimann jt), tee- ja töökaaslased (abikaasa Ülo Kaevats, selle raamatu toimetaja Andres Langemets, kolleegid Rein Veidemann, Trivimi Velliste, Toomas Kall jt) – oli jõudnud oma tööelu alustada ja elada küllalt pikalt juba Nõukogude aastatel, aga jõudis tubli osa oma tööst teha veel ka Eesti Vabariigis. Nüüd on mõned juba lahkunud, teised toimetavad edasi. Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda: siinne raamat annab selgelt mõista, kui huvitavaid aegu on nad läbi elanud ja mida uue Eesti ülesehitamisel näinud-teinud. See on olnud tegus põlvkond ja nendel oleks palju möödunust rääkida. Neist natuke noorem inimene loeb Malle mälestusi ülikoolist ja mõtleb (kas heldinult või nördinult, kes kuidas): jah, just nii see oli: eestiaegsed, kuid juba vanaks jäänud professorid, lõputult jaburad punaained poliitökonoomiast teadusliku kommunismini, kursuste süsteem, ühised ettevõtmised ja nende keerukas semiootika, mis praegu võib noorele inimesele päris imelik tunduda.

Mall Jõgi lõpetas Tallinna legendaarse Gustav Adolfi gümnaasiumi (siis oli see Tallinna 1. keskkool) 1965. aastal ja astus samal sügisel Tartu ülikooli. Võib imestada, miks väga selgete kirjanduslike huvidega tütarlaps valis soome-ugri eriharu, aga nii tegid sel ajal mõned teisedki – see oli prestiižne ja populaarne. Siis sai olla professor Ariste õpilane, käia eksootilistes paikades ekspeditsioonidel või siis õppida paremini soome keelt ja kasutada seda ära tulevases karjääris. Töölegi läks Mall Jõgi pärast normaalajaga lõpetamist kõigepealt Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektorisse, aga sealt üsna varsti Tuglase majamuuseumisse ja siis juba kultuurilehtedesse. Oli pikk periood Sirbis ja Vasaras (sellest on lõbusaid meenutusi), oli teine pikk periood Keeles ja Kirjanduses (seda ei meenutata üldse), selle vahel ja kõrval arvustused, artiklid ja tõlked – ikka kirjandusest.

Mall Jõgi 2013. aastal oma kodutalus Saaremaal.

 Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kuigi erialatööst kirjutab Mall Jõgi vähe, on need selgelt filoloogi mälestused. Töö kultuuriväljaannetes ja manööverdamine tsensuuri surve all, inimesed, kes siis kirjutasid ja toimetasid, meenuvad mitmesuguses kontekstis. Siiski meenutab autor eeskätt seda, mis toona oli oluline, näiteks oli ülikooli peahoone põlemine 1965. aasta detsembris sündmus, mis vapustas. Autor rõhutab ühtlasi, kui kiiresti üldiselt aeglases nõukogulikus asjaajamises peahoone jälle üles ehitati.

Raamatu alapealkiri ütleb, et tegemist on kildudega. Nii ei loe me sidusat narratiivi, vaid sissevaateid eri ajalõikudesse. Küllalt põhjalikult on kirjeldatud lapsepõlvemaad, mis ongi praeguselt vaateveerult eksootiline (näiteks isevärki elanikkond, sh Venemaa eestlastest mehed ja nende umbvenelastest naised ja lapsed). Teine perekonnaga seotud ja südamlikult kirja pandud osa on mälestused Saaremaast, kust oli pärit isa ja kus veedeti suved. Suguvõsas oli igasuguseid inimesi, neistki kirjutatakse ja autor on seejuures meelde tuletanud sellegi, mida nende inimeste saatusest räägiti (või pigem ikkagi ei räägitud) talle lapsena. Filoloogi tausta aimub seal, kus Mall Jõgi kirjutab sõnadest ja fraasidest, mida ta lapsepõlvest mäletab („vorstivabrikud“, „julgeolek“, „fašist“) või taas ei mäleta („metsa­vennad“). Selleaegses Tallinnas laiutasid juba arvukad umbkeelsed venelased, naaberhoovi vene poisid sõimasid eesti lapsi fašistiks ja käisid nendega kaklemas.

„Riik raamaturiiulis“ on autori sõnul Peeter Tulviste väljend, kunagi oli too öelnud: Vene ajal oli kirjasõna Eestis nii populaarne sellepärast, et Eesti riik sai siis olla vaid iga eestimeelse inimese raamaturiiulis.

Uuemast ajast meenutab Mall Jõgi Tõru klubi, sest see oli üks neist ringidest, millest sai alguse hiljem nii võimas muinsuskaitseliikumine. Tänuväärne on omal ajal nii skandaalse Tarvastu kokkutuleku meenutamine, nagu ka kirjutamine eesti kirjanduselus nii olulisest tšehhist Vladimír Macurast.

Kuigi raamat on üsna väike, on sealt palju lugeda ja ka vaadata, sest fotode valik on suurepärane.