Mida saab 27 krooni eest? Kirjandusajakirja?

Triinu Ojalo,Kairi Korts

Sellest sügisest hakkas Eesti Kirjanduse Selts välja andma kirjandusajakirja Värske Rõhk. Põhjus lihtne: väga kaua on puudunud trükiväljaanne, mis oleks otseselt suunatud noortele kirjutajatele ning lugejatele, kellele läheb korda noorkirjandus. Ajakirja esitlus leidis aset 3. IX Tartu Kirjanduse Majas interdistsiplinaarse kultuuri festivali “Eclectica” raames. Esimene number on koostatud peamiselt kevadise kirjandusfestivali ajal toimunud omaloominguvõistluse võidutöödest ning arvustusvõistlusel äramärkimist leidnud kirjutistest. Ajakiri on mõeldud keskkooliõpilastele ning tudengitele. Avaldatakse nii luulet kui proosat, lisaks on veel kolmas rubriik, mille sisu vaheldub igas: draama, esseistika, reisikirjad, arvustused jne. Värske Rõhu kujunduses peegeldub meid ümbritsev visuaalne kultuur, mis on segu filmidest, msn-i emotikonidest, kritseldustest seintel, arvutimängudest ning reklaamidest. 

Mida huvitavat uues kirjandusajakirjas on? Äärmiselt raske ja ennatlik oleks praegu  väita, kes ja kas neist avaldatud noortest autoritest end eesti kirjandusmaastikule rebivad, ent huvitavaid ja lootustandvaid tendentse võib mitmete noorte autorite loomingus kindlasti märgata. 

Kriitika rubriik lükkab ümber arvamuse, nagu loeksid tänapäeva noored ainult Harry Potterit ja Internetti. Arvustused veenavad, et noored autorid loevad erisugust kirjandust,  mõistavad seda, oskavad oma ajaga seostada, tekitavad tekstide ümber intertekstuaalset võrgustikku ning lõpuks pakuvad põnevaid omatõlgendusi. Arvustamiseks on valitud väga erineva taustaga kirjanikke. Näiteks Antti Parve alias Atsi Mehis Heinsaare “Härra Pauli kroonikate” arvustus, vormiliselt isikupärane arvustus, mis kevadisel võistlusel pika puuga teistele ära tegi.  Noor kriitik on väga osavalt tabanud heinsaarelikku kirjutamisviisi. Sellisest sisselugemisoskusest tasub eeskuju võtta!

Proosatekste lugedes meenuvad “karmist maailmast kirjutavad karmid mehed” Kaur Kender ning Sass Henno – sarnase kirjutamismaneeri tõttu paigutub nendega ühte ritta end Gusto varjunime alla peitnud kirjanik. Lüürikas ilmneb kaks lähtepunkti: sügavalt isiklik ning laiemalt pinnalt tõukuv ühiskondlik-sotsiaalne. Eliina Kortsi eneseiroonilised ja värske metafoorikaga luuletused kirjeldavad noore poetessi suhet kirjandusega, tema elu tsitaatides. Luuletustes elav unenäoline minategelane meenutab Tennessee Williamsi purunemispelglikku ja igatsevat klaasist loomaaia Laurat. Viljo Kivisilla keeletundlikkus on autori noore ea kohta tähelepanuväärne. Tema nutikate kujundite efektsus tuleb kõige paremini esile ette lugedes: Viljo luuletuse rütm on kaasakiskuv ja jääb kummitama. Pilkealusteks saavad nii hr Eestlus kui hr Majandus ning paljastatakse omaloominguvõistluse telgitagused.

Kui midagi üldisemat öelda, siis tundub ajakirjas avaldatud autoreid lugedes, et puudub enamasti noorele kirjandusele omane tormiline maailma ja enese vastandamine. Barrikaadidele ei minda, kuid see ei tähenda, et maailmaparandamise soov tekstides täiesti puuduks. Kuklas tuntakse kogu aeg mingit tabamatut pinget, kardetakse elule jalgu jääda, rongist maha jääda, tunnetatakse vajadust kohanduda ja kõigest hoolimata hakkama saada. Sedasama otsitakse ka teiste autorite tekstidest. Tekstides peegeldub kiire reageerimine ümbritsevale. Iseloomulik on filmilikkus, kaadrid ja pildid vahelduvad intensiivse hooga.

Seega toimub eesti kirjanduses tegelikult palju ning soov end väljendada kirjaliku teksti kaudu pole noorte seas kuhugi kadunud. Välja ei elata end ainult netikommentaarides. Kes vähegi on viitsinud netis omaloomingu avaldamiseks mõeldud kodukatel käia, on pidanud üllatuma, kui palju tegelikult kirjutatakse ja kui palju leidub neid noori, kes ühel või teisel põhjusel on pidanud oluliseks oma tekstid veebikeskkonda üles riputada. Lisaks ilmuvad ju ka koolialmanahhid ning väljaandeid, mis levivad ainult netis või siis käest kätte. Kahjuks ei saagi sellest täit teadmist olla, sest “eesti kirjandus” on saanud kitsaste ringkondade siseasjadeks. Killustumises väikesteks kirjandusteks ning subkultuuristumises ei ole enam midagi üllatavat. Aga üks asi on see, kui muu infomüra tõttu lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõigega kursis olla, teine asi hoopis see, kui midagi jääb õigustamatult tähelepanu alt välja.

Netis jäävad tihti parimad tekstid ja autorid märkamatuks ning anonüümseks. Kogu selles tekstimassiivis on raske orienteeruda ning paljud tekstid on kirjutatud kiirustades, aega pole võetud viimistlemiseks ja süvenemiseks. Seega on olemas vajadus toimetatava väljaande järele, mis oleks formaalsem. Mis innustaks ja julgustaks edasi kirjutama ning esitaks väljakutse uue taseme saavutamiseks. Ja pealegi on ju paberi peal ikka uhkem ja “õigem” kui vilkuval arvutiekraanil. Loomingus ja Vikerkaares ning teisteski kultuuriväljaannetes avaldavad oma loomingut aga juba kogenumad ning tuntumad autorid.

Uus ajakiri aitab ehk noortel avastada oma põlvkondlikku kuulumist. Annab tunde, et keegi kirjutab veel samadest asjadest ja et keegi tahab ka neid asju lugeda. See loob platvormi, kus noorkirjanik saab end põlvkonnakaaslastega enam-vähem võrdselt positsioonilt võrrelda, samastada, kust ta leiab adekvaatse vastukaja ja tagasiside. Neid 50 lehekülge saadab idee, et äkki õnnestub luua uus mõtteline ruum, kus lugejad kohtuvad värskete tekstide ning nende autoritega, sünnib mõttevahetus ja elav vestlus. Küsimus ei ole pingerea moodustamises ega saagi kunagi olla. Kui mitte püüda praegu väärtustada ning toetada neid asju, mis peaksid justkui tähistama uut algust, siis millal veel? Head kirjandust ei ole ju kunagi liiga palju. Tuleb anda võimalus selle sünniks. Nagu kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher ajakirja esitlusel oma sõnavõtus rõhutas, ei jõudnudki eelmise põlvkonna (90ndate keskpaiga) tulijad selliste väljaannete loomiseni ning sellise ettevõtmise tähtsust on võimalik hinnata ainult perspektiivis.

Triinu Ojalo, Värske Rõhu esseistika- ja draamatoimetaja Kairi Korts, Värske Rõhu luuletoimetaja