Mida ütleb kirjandusklassika tänapäevale?

Kui noored inimesed teaksid klassikute finesse, jääks palju viinaklaase kummutamata ja palju kurje silmuseid sõlmimata.

AARNE RUBEN

Oskar Lutsu Teelele imponeeris klišeevaba mõtlemine. Kaader filmist „Suvi“. Teele – Riina Hein, Joosep Toots – Aare Laanemets.

Oskar Lutsu Teelele imponeeris klišeevaba mõtlemine. Kaader filmist „Suvi“. Teele – Riina Hein, Joosep Toots – Aare Laanemets.

Oti Vasemaa / Filmiarhiivi kogu

Vajame juhatusi elamiseks. Tihtipeale ei oska me otsustada, mis võiks tuult meie elule purjedesse lasta. Eneseabiõpikutest jääb väheseks, sest nende sisu kõlab triviaalsena või on seal esitatud küsimustele juba vastused olemas. Näiteks Dale Carnegie küsimusele „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi?“ saab anda vastuse, et inimesi tuleks kiita, see tõstab nende tuju ja parandab kiitja enda positsiooni. Aga Arthur Janovi teoses „Primaalkarje“ leiduvale väitele, et vägivallatsemine on haiguslik seisund ja terve inimene ei saa vägivallast aru, võiks vastata, et vägivallale ei leiagi kaitset, kui kurja inimese vastu tema enda meetoditega välja ei astu. Vaenlasi ei tasu vihata ega armastada, neid võib ignoreerida.

Järgnev on ülevaade sellest, mida on eesti kirjandusklassikal öelda inimtüüpide kohta eri olukordades.

Errorist

Errorist on inimene, kes kordab üht ja sedasama viga mitu korda järjest. Ta pole ilmselt tuttav autoriga, kelle nimi on Gordon Pask ja kes on kirjutanud sellest, kuidas pärast vea tegemist asub inimene oma teadvuses välja töötama servomehhanismi, et sama viga ei korduks. Servomehhanism hoiatab halva taastoimumise eest, on oma olemuselt alarmolukord ja selle loomiseks on vaja kulutada eraldi energiat: et ma jumala pärast ei teeks nüüd uut viga! On see aga juba loodud, siis energiat enam üldse ei kulu. Vigade ärahoidmiseks on seega hea moodus: ära kunagi mine sinna, kus sind ei oodata ja kus sul pole ainsatki tugipunkti, ainsatki oma inimest, kes sind toetada võiksid.

Ka August Kirsimäe „Puhastustule“ (1929) peakangelane, korporant Immi Mõtsalind elab algusest peale vigaselt, ta investeerib oma napid ressursid kohtadesse, kus need ei saa ühtegi mõistlikku rakendust. Laenab siis uue raha ja jälle investeerib, nii ta siis elabki võõraste ressursside arvelt ja kusagilt pole paista, et ta kulutaks oma sisemist energiat vigade ärahoidmise vahenditele, nagu seda soovitab süsteemiteoreetik Gordon Pask. Teos ütleb meile: kasuta ainult enda ressursse! Tuleb ära tunda see hetk, mil vanu vigu enam kordagi tagasi võtta ei saa.

Oraakel

On tsunftisisesed reeglid, millest üle ei astuta. Igas seltskonnas on oma släng, omad püsiväärtused. Tondiraba jäähalli direktriss ei pööraks mingit tähelepanu Tartu rahu kehtivusele, samas kui kaitseliitlasele-rahvuslasele võib see olla lausa tema eluküsimus. Vastavalt tsunfti reeglitele on inimesed ka väga teadlikud sellest, kuidas nad oma põhiväärtuseid väljendavad.

Nii kirjutab ajakirjanik Vahur Koorits 5. oktoobri Delfis: „Savisaar saab oma rollist Eesti poliitikas valesti aru.“ Kuidas valesti, kui postmodernismis ei ole enam valesid seisukohti! Postmodernismis, kus me nüüd oleme, on tõde kirju ja seisab koos väga paljude inimeste eri arusaamadest tõe kohta. Mispoolest on Savisaare tõde kuidagi halvem Kooritsa tõest?

Hästi võttis tõdede relativismi kokku A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ II osa vana usuõpetaja: „Me ei tea sellest … Me ei tea sedagi, mis see on, mis oli, on ja jääb.“ Mida rumalam on inimene, seda enam paistab talle, et ta saab kõigest õigesti aru.

Russofiil

A. H. Tammsaare „Elu ja armastuse“ üks ilusamaid kohti on Rudolfi unistus sellest, kuidas ta Irmale tegevust otsib, et Irma ei peaks mõtlema ainult armastusest. Ettepanek on kultuure uurida. „Endale jätan ma saksa ja vene kultuuri, minu naisele aga peab tulema inglise ja prantsuse oma.“ Siit on näha, kuidas Eesti Vabariigi esimese poole eestlane suhtus vene keelde: see on vajalik. Vene keel on ülitähtis kultuurkeel, mille mõjuväljas ja läheduses on sündinud vähemalt pool ilusat, mis siin maailmas üldse on (Fjodor Dostojevski, Pjotr Tšaikovski jne). Kolmekümnendatel oli veel tarku, vene keele headust mõistvaid inimesi, aga kui me nüüd mõtleme riigi tasandil viljeldava vene keele positsioonide pisendamise poliitika peale vene koolides, siis tuleb nentida, et A. H. Tammsaare oleks seepeale nutnud.

Mõnele vene kooli eestistajale mu mõtteavaldused ei meeldiks: ta tahab Aleksandr Puškini ja Mihhail Lermontovi asendada eesti klassikutega. Selline vahetus on aga alati väga kunstlik ega too õnne.

Naeratav naine

1919. aastal avaldas poliitik Karl Ast, kirjanikunimega Karl Rumor, romaani „Tuled sügis-öös“. Teose peakangelaseks ongi läbikukkunud poliitik Pärnu vallatul suvel, kui naised on rannal poolpaljad ja äratavad iha. Kui kaasajal on keegi läbi kukkunud, siis tal kindlasti ei oleks aega liival peesitada, sest ta päästaks siis, mida veel päästa annab. Toona aga ajasid erinevad naistüübid logeleva peategelase kiima. Oma seksuaalse tähelepanu pühendas ta Ainole, naisele, kes talle naeratas. Püüdis naisele igati läheneda, Aino aga jäi ebalevaks. Alles siis, kui minajutustaja käitus isase loomana, oli edu tagatud. Aino ootaski seda, et mees päästaks endas valla täieliku elaja, selleks aga, et see juhtuks, saatis ta signaale, andis edasi poolikoonilisi, poolindeksiaalseid märke, mis kuulutasid: „Sa võid heal juhul sihile jõuda.“

Charles Peirce teeks siin kohe sotid selgeks küsimuses, kuhu klassifitseeruksid naise saadetud signaalid. Semiootika, selle moodsaima teaduse järgi pole teada, mis sorti märk on naeratus, kandidaate on sellele Peirce’i märkide klassifikatsioonist mitmeid. Naeratus kas viitab millelegi või tõlgendab seda miskit, sellest valikust oleneb, millisesse märkide klassi ta kuulub. See on lõpuni väga raskesti lahti kodeeritav, sest sõnumi kanal ise on juba ebaselge. Naeratus on inimlik liigutus, mis väljendab positiivset, lisatõlgenduse annab igaüks ise. Kuid just sellest lisatõlgendusest oleneb palju. Kes naistest ei naerata, on nunnad kartseris, aga neid on väga vähe. Filosoof Jüri Eintalu sõnul on naeratus see kõige suurem, mida naine mehele võib anda.

Härrasmees

Oskar Lutsu „Suvi“ (1918) on väga kavala psühholoogilise alusmüüriga kirjandusmonument, kust maksab tõdesid ammutada neil, kes tahavad eluaastad 20–25 hästi ära elada. Kõnelen siin Joosep Tootsi naisevõtust ja Teelele mõju avaldamisest. Kiir oli Tootsi konkurent, kes püüdis Tootsile igas suhtes jalgu jääda ja teha tema elu kibedaks. Kas Toots püüdis oma konkurendi mõju nivelleerida? Ei, ta tegi kõik, et vaenlasele händikäp anda ja näitas end hästikasvatatud härrasmehena, lavastades vaenlase sõbraks. Sellega tegi ta kõige suurema kingituse iseendale: ma olen nii hea, et halb ei saa mind kriimustada, see oli imitatio Christi. Kristuse analoogina kulutab Toots aega sookaskede juurimisele ja kivide tõstmisele, hoolitsedes samas oma „haige“ sõbra eest, kes soovib talle nuga selga torgata. See on absurdi tipp: kui kaks meest ühe naise pärast konkureerivad, siis üks hakkab teisega sõbrustama. See on kõige ebatraditsioonilisem mõtlemine, täiesti väljaspool klišeid. Seda kirjutanud kirjanik oli juba elukogenud, noored aga sellistele asjadele ise ei tule. Nad tahavad harilikult konkurendi pikali tampida.

Teelele imponeeris klišeevaba mõtlemine ja ta võttis härrasmehe omale meheks isegi hoolimata sellest, et vastaspool ründas ja oli domineerivam. Neiu autasustas Tootsi positiivsuse eest ja karistas Kiirt negatiivsuse eest: kui viimane poleks rääkinud oma koolisõbrast sõnagi halba, siis polnuks Teele otsus üldse ette ennustatav.

Kui noored inimesed ometi teaksid neid finesse, siis jääks palju viinaklaase kummutamata ja palju kurje silmuseid sõlmimata. Kui nooruses oldaks sama targad kui hallipäisena, siis oleks inimkond juba Päikesesüsteemist väljunud, võttes suuna uutele sihtidele. Kuid nii see pole: üksipäinis läbi valu ja kannatuste tuleb teadmine, või nagu Koguja raamatus kirjas seisab: „Kes lisab teadmisi, see lisab valu.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht