Mihkel Loodus 20. II 1937 – 28. I 2022

28. jaanuaril, veidi vähem kui kuu aega enne oma 85. sünnipäeva, lahkus meie seast teenekas leedu kirjanduse tõlkija Mihkel Loodus.

Mihkel Looduse elutöö on Leedu-Eesti kirjandussilla ehitamine – just nii on selle sõnastanud Leedu kirjandusinimesed ja see on tõsi mis tõsi. Oma kõige esimesest tõlkest peale, A. Strazdase luuletusest „Vares“, mis ilmus 1956. aastal ülikooli esimese kursuse tudengi suleproovina ajalehe Edasi veergudel, huvitas Loodust süvitsi leedu keel ja kirjandus. Tema esimesed, 1963. aastal trükivalgust näinud tõlked on Justinas Marcinkevičiuse jutustus „Mänd, mis naeris“ ja Eduardas Mieželaitise poeem „Inimene“. Seejärel hakkasid ilmuma küll proosa- või luuletõlked, näidendid, laste- ja noorsookirjandus, teadusteosed, peaaegu igal aastal mõni mahukas teos, lisaks Leedu kultuuri- ja kirjanduselu tänuväärne tutvustamine ajakirjanduses, esinemine raadios ja televisioonis. Saatuse tahtel olid kuuekümnendad aastad, Hruštšovi sula, leedu kirjandusele väga õnnelik aeg, otsekui kevad. Tollal kerkis esile palju uusi loojaid, raamatuid hakati avaldama märksa rohkem – oli, mida tõlkida. Kuna eesti lugeja ettekujutus leedu kirjandusest oli seni olnud küllaltki pisteline, oli Mihkel Loodus õigel ajal ja õiges kohas just õige mees. Ta täitis sellealase teadmiste tühiku uskumatult täiuslikult, andes leedu kirjanduse kaudu võimaluse tutvuda meie peaaegu et naabermaaga. Leedu kirjanduse suursaadik – just seda ta oli.

Mihkel Loodus sündis 1937. aasta 20. veebruaril Tartus. Ta lõpetas Tartu I keskkooli, nüüdse Treffneri gümnaasiumi 1955. aastal ja õppis aastatel 1955–1960 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. 24 aastat, aastatel 1960–1984, töötas ajalehe Rahva Hääl toimetuse kultuuriosakonnas, 1984–1986 ajakirjas Aja Pulss, 1986–1992 ajakirjas Looming peatoimetaja asetäitjana, 1992–2008 tegi tööd Eesti Hoiuraamatukogus. Kirjanike liidu liige oli ta aastast 1976.

Tänu Mihkel Loodusele on eesti keeles võimalik lugeda leedu kirjandusklassikat, mille seast väärivad esiletoomist Vincas Mykolaitis-Putinase „Altarite varjus“, Ieva Simonaitytė „Šimoniste saatus“ ning Jonas Avyžiuse ja Icchokas Merase romaanid. Tänapäeva prosaistide hulgas on vähe neid, kelle loomingut ta tõlkinud ei ole. Meie lugejate lemmikud on ikka olnud Justinas Marcinkevičius, Saulius Šaltenis, Kazys Saja, Alfonsas Bieliauskas, Vytautas Sirijos Gira, Juozas Aputis, Antanas Škėma, Jurga Ivanauskaitė ja paljud-paljud teised, kes on praeguseks leedu kirjandusloos kindla koha leidnud. Mitmed lüüriliste leedulaste lemmikžanri poeesia kogumikud on meil samuti olemas just tänu andekale tõlkijale. Eriline side oli Loodusel Justinas Marcinkevičiusega, leedu kirjanduse suurkujuga.

Teatrisõbrad mäletavad hea sõnaga nii mõndagi tähelepanuväärset leedu näidendit, mille on vahendanud Mihkel Loodus, eriti muidugi Kazys Saja „Pühajärve“ Vanemuises ja „Klemensit“ Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VIII lennu lõputööna.

1990. aastatel hakkas Mihkel Loodus tõlkima ka inglise keelest, vahendades peamiselt Graham Greene’i loomingut, aga ka paar Edgar Wallace’i teost.

Leedu-Eesti kirjandussilla ehitaja töö maht on nii uskumatult suur, et annab välja kolme inimese elutöö. Leedulased on osanud oma kirjanduse suursaadikut väärikalt hinnata. Peale Leedu meedias ilmunud paljude Mihkel Looduse tegevust tutvustavate artiklite pälvis tõlkija Leedu Suurvürst Gediminase IV järgu ordeni (2002) ning pikaajalise väljapaistva tõlketegevuse eest Leedu Tõlkijate Liidu Püha Hieronymuse auhinna (2013).

Huvi, andekus, töökus, korrektsus ja sihikindlus tegid Mihkel Loodusest parima leedu kirjanduse suursaadiku, keda jääb meenutama riiulitäis head tõlkekirjandust. Leedu sõbrad on leinas.

Siiras ja sügav kaastunne Mihkel Looduse lähedastele!

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium