Millega lööd ja keda?

Sass Henno: Mina löön endale mingi raske tömbi esemega meelekohta, kui kõik samamoodi edasi läheb. Ausõna. Praktiliselt aasta aega juba, kurat küll! See on ikka täiesti haige, kuidas ma kõike kõigile luban! Jah, ikka annan teile intervjuu. Jah, muidugi ma tahan seda saadet teha. Jah, ikka ma vastan teie jõuluküsimusele. Jah, loomulikult esinen teie seminaril aruka ettekandega! Kindlasti jõuan need käsikirjad sellel aastal kaante vahele panna. Täiega kreisi, raisk! Miks ma ei ütle kunagi EI? Mingi debiilik olen või? Mingi täielik jah-lits olen või? Olen ma litsi moodi, ah? Kuradi Lasnaka Aljoša või? Alati valmis – alati nõus. 50 krooni ja pakk suitsu, kõike teen. Täielik Areeni lugu, ma ütlen!

Oot… Põhiline on veel see, et pidevalt tuleb jätta kõigile mulje, et mul on sitaks vaba aega üle. Oi, ma olen nii kirjanik, et midagi muud ei teegi. Fuck ja kõik need referaaditegijad: otse loomulikult saadan teile meili peale kõik salajased faktid enda elust, mida keegi teine veel ei tea. Viisakalt, ilma ropendamata, sest õpetaja väljamõeldud formaat on selline. Mis kuradi formaatide maailmas me elame üldse? Praegu ka, fašistlikult vara hommikul pean 1500 tähte täis saama, et oleks ikka nii pikk vastus, kui kokku lepitud. Sest lubasin, et jah, vabalt, muidugi. Ja jutt kisub siin lõpupoole juba nii haigeks, et vaene Sirbi lugeja peab lausa pettuma, et mingit pointi enam ei tule. No ei ole ideid! Saate aru?! Ainult lubadused. Mitte ainult minul, vaid igal pool. Aga enekat ka ei saa teha, sest kuidas ma jätan oma rahva maha? Persse, ma ütlen. Ja kui kellelgi on uut IBM T43 läpakat müüa, siis helistage mulle 5134451, aitäh. Võib olla varastatud, peaasi et aku vastu peab. See on kõik. Nüüd on täpselt 1500 tähte ilma tühikuteta. Minu esimene täidetud jõululubadus on siin. Kus on sinu oma?