Milleks kirjandusajakirjad, kui olemas on Instagram?

Raamatu-suunamudijad mõjutavad üha enam seda, milliseid raamatuid loetakse ja ostetakse. Eesti kirjandus ei kuulu veel nende huviorbiiti.

SILVIA URGAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänapäeva lugeja raamatusoovitused ei pärine enam pelgalt ajakirjanduses ilmunud arvustustest või poeriiulilt, vaid ka ühismeediast. Bookstagrammer’id ehk Instagrami raamatublogijad ja booktoker’id ehk Tiktoki raamatuteemaliste videote autorid mõjutavad aina enam seda, millest saab müügihitt. Tegu pole mõistagi ootamatu arenguga. Kui midagi on võimalik ühismeediasse sobiva kastmega üle valada, siis seda ka tehakse, sama käib kirjanduse kohta. Kirjastamine on eriti ingliskeelses maailmas senimaani arvestatav äri ning sarnaselt muude toodete ja teenustega käib raamatumüük nüüdseks peamiselt internetis. Seega oli raamatu-suunamudijate esilekerkimine vaid aja küsimus.

Raamatud sõpruse ja müügi ristteel

Instagrami platvorm ilmselt enam tutvustamist ei vaja. Kiire sissejuhatuse huvides saagu siiski mainitud, et keskkond loodi 2010. aastal fotode jagamiseks. Kaks aastat hiljem omandas selle teine kurikuulus ühismeediaplatvorm Facebook.

Facebooki käpa alla sattumisest saadik on Instagrami populaarsus pidevalt kasvanud, eriti tänu sellele, et Instagrami on nutikalt „lõimitud“ – et mitte öelda varastatud – konkurentide ideid. Näiteks Snapchatilt pani Instagram pihta 24 tunniga kustuvad story’d ning lühivideoid näitav Instagram Reels sarnaneb Tiktokiga. Praeguseks on Instagrami algne võlu – näha, millega tegelevad sõbrad ja tuttavad – professionaalsete suunamudijate, suurkorporatsioonide ja kinni makstud postituste vahel üsnagi kaduma läinud. Instagramist on saanud pigem kaubamaja, kus näiteks kellegi seljas ilusat kleiti nähes piisab sageli vaid pildi peale vajutamisest, et jõuda veebisaidile, kust saab endalegi samasuguse osta.

Sellel inimsuhete ja lõpmatu müügi ristteel seisavad ka bookstagrammer’id. Nagu päriseluski, on ka Instagrami raamatublogijate läbilõige kirju: nende lugemislaualt leiab klassikat, ulmet, lastekirjandust, noorteraamatuid ja armastusromaane. Ilmselt leiaks igaüks endale pika otsimise peale mõne bookstagrammer’i, kes pildistab täpselt neid raamatuid, mis tallegi huvi pakuvad. Sellegipoolest on mõnda tüüpi bookstagram’id populaarsemad kui teised.

Eesti tuntuim bookstagrammer Triin Vihur elab Inglismaal ja kirjutab inglise keeles. Tema kontol on üle 96 000 jälgija.

Kuvatõmmis, @wordchild

Klassikalise bookstagram’i näitena võib tuua fotolavastuse mõne noorte seas populaarse raamatuga, näiteks Sally Rooney romaaniga, mis lebab poolavatuna pehmetel voodilinadel, kõrval aurav kohvikruus ja postitaja pikad saledad jalad. Kogu Instagrami raamatublogijate maailm muidugi nõnda klišeelik ei ole. Märtsis intervjueeriti „Ringvaates“ Eesti tuntuimat bookstagrammer’it Triin Vihurit (@wordchild), kelle konto märksõna on küll Instagrami traditsioonidele vastavalt ennekõike visuaalne esteetika, kuid kes tõstab seejuures esile maailmakirjanduse klassikat. Bookstagrammer’ite postituste sisukuse erinevus ilmneb ka selles, et kui mõni piirdub kauni pildi ning kirjastaja või kaupluse äramärkimisega, siis teised kirjutavad pildiallkirjadesse raamatu­arvustuse või essee mõõtu teose­analüüsi.

Triin Vihur elab Inglismaal ja kirjutab inglise keeles peamiselt ingliskeelsetest raamatutest. Eesti kirjandusele keskendunud Instagrami-kontot ei meenugi, küll aga on Eestis mitmeid Instagrami-kasutajaid, paljud neist ise kirjandusinimesed, kes loetud raamatute kohta sageli postitusi teevad. Mitmele Eesti bookstagrammer’ile saadavad arvustamiseks ja postitamiseks raamatuid siinsed kirjastused. Eesti bookstagram’id on nii sisu kui ka vormi poolest välismaistega üsna sarnased, sageli postitataksegi vaheldumisi eesti ja inglise keeles.

Kuigi need on loodud reklaami eesmärgil, on bookstagram’idena käsitatavad ka raamatupoe Puänt ja kauplusteketi Rahva Raamat Instagrami-konto. Rahva Raamat teeb tihti koostööd Eesti kuulsustega, muutes nad lühiajalisteks bookstagrammer’iteks.

Raamatupood Puänt pälvis hiljuti raamatute südamega tutvustamise, noorte autorite toetamise ning kangelasliku püsimise eest heitlikel aegadel 2020. aasta raamatusõbra auhinna. Puändil on Instagramis üle 2500 jälgija.

Kuvatõmmis, @puantbooks

Kelle lugemisnurk on hubaseim ilma peal?

Üks on kindel: olgu lugemisvara kui tahes tuumakas ja pildiallkiri kui tahes sisutihe, pilt peab olema ilus. Kuna bookstagrammer’id teevad fotosid sageli oma kodus, nõuab see peale raamatu ka kaunist isiklikku interjööri. Pole ju mõtet teha pilti retrokaanega „Suurest Gatsbyst“, taustal välja viimata prügikott ning narmendav linoleum.

Nii on bookstagram’id peale kirjandusliku funktsiooni sageli ka kodusisustajate inspiratsiooniallikas. Insta­gramis tundub käivat omamoodi võistlus, kes suudab kujundada kõige hubasema ja hygge’ma lugemisnurga. Soovituslikud elemendid on teetass, pleed, pehme tugitool ja tukkuv kass. Kahtlemata tahaksid kõik raamatuid lugeda just sellises keskkonnas, aga kuna aetakse taga samalaadset esteetikat, on bookstagram’ide üksteisest eristamine muutunud üpris raskeks. Sarnaselt hipsterite seas poppide söögikohtadega, mille sisekujundus on ühesugune Telliskivist Berliini ja Havannani, on Instagram ühtlustanud inimeste elutoad ja raamaturiiulid.

Tiktokis valitseb emotsioon, mitte esteetika

Ühegi ühismeediaplatvormi valitsusaeg ei ole mõistagi igavene. Kuna Instagramist on inimestevaheliste sidemete loomise ja hoidmise koha asemel tasapisi saamas veebikaubamaja, kolivad kasutajad hulgakesi ümber Tiktokki.

2016. aastal tegevust alustanud Hiina mobiilirakendusse Tiktok saavad kasutajad üles laadida lühikesi muusikaga videoid. Kui algusaastatel oli Tiktok peamiselt laste ja teismeliste pärusmaa, mida pealegi saatsid skandaalid seoses ebademokraatliku päritoluriigiga, siis koroonaajal on tee Tiktokki leidnud ka vanemad inimesed ning rakenduse kasutajaskond on viimase aastaga tohutult kasvanud. Tänu sellele leiab Tiktokist peale tantsuvideote nüüdseks kõike, mis vähegi pähe tuleb. Tiktoki algoritm õpib kasutajat tundma ning söödab talle ette täpselt seda, mis teda huvitab: mõnele autosid ja pidusid, mõnele muusikat ja kasse.

Üks Tiktoki alažanridest on booktok ehk videod, kus inimesed räägivad lühidalt raamatutest, mis neile meeldivad. Tihti ei pea muidugi tegelikult sõnagi ütlema, piisab näiteks pealkirjast „Raamatud, mis mind nutma ajasid“ või „Vaimselt haige inimese raamaturiiul“ ning vastavate raamatukaante filmimisest.

USA raamatupood Barnes & Noble on nii oma veebisaidile kui ka päris poodidesse seadnud püsti eraldi booktok-sektsioonid.

Kuvatõmmis, barnesandnoble.com

Kuigi Tiktokki võib vaadelda ilmeka näitena sellest, kuidas tänapäeva inimese tähelepanuvõime aina alla käib, suutes vastu võtta vaid paarikümne­sekundilisi vähese tekstiga videoid, on Tiktok Instagramist sageli sisukam ja ausam. Kui Instagramis on saanud normiks end sisuloojate eeskujul kaubanduslikult presenteerida, siis Tiktokis ollakse tihtilugu vahetum, justkui räägitaks mõne sõbraga. Sama paistab välja ka booktok’is, kus fotolavastuse asemel pööratakse rohkem tähelepanu raamatu sisule ja sellest saadavale emotsioonile. Selle asemel et raamatut oma stiilses kodus kaunilt kaadrisse püüda, räägivad tihtipeale teismelised tiktokkijad siiralt sellest, missuguseid tundeid raamat neis tekitas. Ka naljategemist ei kardeta. Arvestades et USA raamatupood Barnes & Noble on nii oma veebisaidile kui ka päris poodidesse seadnud püsti eraldi booktok-sektsioonid, saab Tiktok kirjastusmaailmas ilmselt veelgi tähtsamaks.

Sarnaselt bookstagram’ile pole ka booktok eesti kirjanduses kanda kinnitanud. Minu Tiktokki on siiski juba eksinud mõni Eesti koolinoor, kelle booktok’id on, tõsi küll, olnud ingliskeelsed.

Eesti kirjandus võrgus eriti ei võrguta

Võib ju unistada, missugune mõju oleks sadade tuhandete jälgijatega Instagrami-kontol, kus soovitataks näiteks Jaan Krossi tõlkeid inglise keelde. Kas või kohalikul tasandil – kui tore oleks, kui kümnete tuhandete jälgijatega kontol soovitataks noortele Silvia Rannamaa, Mehis Heinsaare ja Andra Teede teoseid!

Palju on räägitud sellest, kui vajalik on, et Apple’i ja Google’i häältuvastus õpiks tundma eesti keelt, misläbi saaksid inimesed paari aasta pärast emakeeles paluda oma telefonil e-Selverist tellida paki Alma piima. Ilma eesti keele toeta ei jää need tellimused esitamata, vaid tehakse lihtsalt inglise keeles. Samamoodi peab ka eesti kirjandus olema veebis nähtavam. Osa eesti autoreid juba turundabki oma raamatuid osavalt ühismeedias – tõsi, tegu ei pruugi olla samade kirjanikega, kes nopivad auhindu ja keda tunnustavad kriitikud. Siiski näib nende teoste müügi­edu põhjal, et võrgus on ka arvestatav hulk lugejaid. Pelgalt Goodreadsi veebisaidil teose kohta arvustuse jätmisest nende võitmiseks enam ei piisa.

Bookstagrammer’id ja booktok võivad tunduda sisutühja nähtusena, kus raamatutel puudub muu roll peale ilus olemise. Ometi on ilmselt kõik niisugused kontod kasvanud välja armastusest raamatute ja kirjanduse vastu ning soovist loetut teistega jagada. Mis siis ikka, kui jagamiseks tundub sobivam mõni Penguini kirjastuse järjekordne Jane Austeni romaani kordustrükk kui kolletunud kaantega Mati Undi raamat külaraamatukogust.

Ei maksa ka unustada, et suurem osa bookstagrammer’itest ja booktok’ijatest on noored naised, seevastu kirjanduskaanoni on suures osas kujundanud meesautorid ning -kriitikud. Vahest täidetakse ühismeedias kirjandus­kaanoni lünki? Lihtne on ülalt alla vaadata noorele emale, kes räägib vaimustunult Delia Owensi romaanist „Kus laulavad langustid“, ja mitte pidada pinnapealseks teismelist poissi, kellele Chuck Palahniuki „Kaklusklubi“ on piibel. Ehk on kõige tähtsam hoopis see, et lugemiseks muude tegevuste kõrval üleüldse aega leitakse, mis sest, et öökapil on Søren Kierkegaardi asemel Rupi Kauri raamat.


Mõni bookstagrammer:

@wordchild
@winterhediworld
@katstopreading
@raamatujutud
@devourerofstories
@lifeinlit
@bookishpages

Mõni booktok:

@kateslibrary
@nina.haines
@sophoareadstoomuch
@the.sequel.nobody.wanted
@andrearaereads

Instagrami ja Tiktoki raamatuhitid:

* Sally Rooney, „Normal people“ (ee „Normaalsed inimesed“, tlk Reti Maria Vahtrik)
* Paula Hawkins, „Girl on the Train“ (ee „Tüdruk rongis“, tlk Evi Eiche)
* Madeline Miller, „The Song of Achilles“ (ee „Achilleuse laul“, tlk Hedda Maurer)
* Fjodor Dostojevski, „The Idiot“ (eesti keelde on „Idioodi“ vene keelest tõlkinud Marta Sillaots, ühismeedias on populaarne romaani inglise tõlge)
* Sarah J. Maas „A Court of Thorns and Roses“ (ee „Rooside ja okaste koda“, tlk Mario Pulver)
* Ottessa Moshfegh, „My Year of Rest and Relaxation“ (ee „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta“, tlk Johanna Taiger)
* Adam Silvera „They Both Die at the End“ („Lõpus surevad mõlemad“, seni eesti keelde tõlkimata)

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht