Mina raputus
Rein Raud, Hotell Amalfi. Kujundanud Asko Künnap. Tuum, 2011. 163 lk. Rein Raua „Hotell Amalfi” on kindlasti romaan, mille pilkupüüdev kest ei ole ainus voorus. Kuigi mahu poolest on tegemist pigem jutustusega, mistõttu ei maksa otsida laiahaardelisi kõrvalliine või mitmeid isikupäraseid tegelasi, on „Hotell Amalfi” raamat, kus kõik on kuidagi parajalt paigas. Võib-olla see ongi Raua kui kirjaniku tugevus, mis väljendub oskuses luua kompaktne maailm, mis ei püüagi tingimata jalust rabada, vaid dikteerib oma peenetundelisel moel lugemiselamuse. Kui Raua eelmine lühiromaan „Vend” rääkis tegelasest, kes paneb otseselt midagi tegemata kõik enda ümber juhtuma, olles otsekui maailma katalüsaator, siis „Hotell Amalfi” protagonist on sisekujundaja, kes hakkab ise maailmaga reageerima. Seetõttu on tegemist ühelt poolt märksa sirgjoonelisema teosega, kuid teiselt poolt on Raud valinud lihtsalt suuna, mis läheb risti vastu „Venna” tasakaalukale kulgemisele. Näiteks, kui meenutada „Venna” elegantset algust, kus rändurisaabastega vend peatab kinni takso, et võrdluse kaudu – kas takso on vaba? – osutada enda vaba olemisele,1 on „Hotell Amalfi” algus küll sama mõjus, ent avatud sootuks teises võtmes. Romaani minajutustaja, eduka sisekujundusbüroo omanik, keda tema naine Suksuks kutsub, avastab ühel täiesti tavalisel õhtul oma kingast tundmatu paberitüki, mille leidmine tekitab temas hämmingut (lk 5). „Venna” läbimõeldud rahu asemel avaneb Raua uus romaan ebaleva olekuga. Sisekujundajal on küll kõik olemas, ent just vabadus temal puudub.
„Hotell Amalfi” võibki lugeda inimese eneseleidmise looks, kuid kahtlemata mitte ainult. Silma paistab nii ökonoomne keeleline ladusus kui ka (osalt keelest lähtuv) Raua oskus elada sisse eri rollidesse. Kuigi seda romaani ei saa pidada detailides teab kui tugevaks, loob minajutustuse piiratud vaatepunkt ja Raua mitte-ütlemise kunst eelkõige tunnetuslikult tervikliku pildi sisekujundaja maailmast. Raud ei süüvi mitte Suksukese elu tervikusse, vaid poetab sellest nagu muuseas läbi kogu teose väikesi tähendusrikkaid kilde, mis lugemise edenedes ootamatult kasvavad või pöörduvad hoopis ümber. Iga esmapilgul kõrvaline üksikasi võib juba järgmises „Hotell Amalfi” episoodis olla kõnekas ning keskne.
Romaani põhiliin areneb paberilipakust edasi kahe salapärase meheni nimega Järv ning Mägi, kes kutsuvad Suksut Rolandiks ja tellivad temalt täiusliku hotelli sisekujunduse. Tegemist peab olema kohaga, kus absoluutselt kõik tunneksid end koduselt: „Teil tuleb luua hotell, mida iga tema elanik näeb erinevalt, sest pole ju võimalik, et kõigil inimestel ongi üks kodu – aga kui keegi siinkäinuist kohtab hiljem maailmaavarustes teist, siis tunnevad nad ka üksteist ära ja kaisutavad nagu eluteel liiga kauaks lahku läinud vennad” (lk 15).
Siinkohal tasuks silme ette manada „Hotell Amalfi” kujunduslik pale. Raamatu kaanel on kujutatud keerdkäikudega ehitises ekslevat labürintliku peaga meest. Asko Künnap on tabanud väga hästi Raua teosele iseäralikku ruumilist mitmetasandilisust. Pannes oma peategelase Järve ja Mäe pakutavat tööd vastu võtma, osutab Raud implitsiitselt, et oksüümoronliku (erinevalt ühese) hotelli loomine ongi võimalik. Ja kui see on potentsiaalselt võimalik, on Roland paisatud nii mitmetahulisse olukorda, et selle mõistmiseks tuleb rakendada teistsuguseid põhimõtteid, kui igapäevane reaalsus seda võimaldaks.
Seetõttu pole ka ime, et Raud ei jää pidama jutustusega reaalelulisel tasandil, vaid paneb oma peategelase rändama ka märksa kaugemale. Pärast mõningat peataolekut hotelli kujundamise osas tajub Roland esimest korda vabanemise tunnet (lk 38). Tema ellu siseneb samethäälne Regina (ladina keeles kuninganna, lk 52), kes üritab sisekujundajate abiga luua endale oma iga kord erinevat, kuid üheselt täiuslikku kodu. Roland on temast täielikult rabatud ega saa veel õieti arugi, kuidas tema senine elu muutub selle kõrval, mis nüüd saabub, aina näilisemaks. Sisekujundaja hakkab nägema hotellist ja ka oma uuest tutvusest igaöist und (lk 54).
„Hotell Amalfis” pole aga unenäolisus mingisugune lihtsama vastupanu tee, mis lubaks luua puhvri seletamaks inimkogemusele mõistmatut. Raua arusaam unest tundub selle romaani põhjal sarnanevat Jorge Luis Borgese omaga, kes määratleb, et „unenäod on kõige vanem esteetiline tegevus” ja on oma laadilt dramaatilised.2 Selle tasandi kaudu on võimalik Raual pingestada kogu Rolandi senist elu. Peamine ei ole see, mida nähakse, vaid nähtava esteetiline mõju peategelase psüühikale. Hingeelust kerkiv vaba loomingulisus ei katke ka une lõppemisega.
Kuid Raud ei jää selle juures veel pidama. Rolandi unenäod muutuvad narratiiviks, mille loojastaatus ähmastub. Piir tegelikkuse ning kujuteldava vahel sulandub aegamisi eristamatuks. Ja selle ebamäärase ruumi kaudu aktiviseeruvad ohud, mille kulminatsiooni möödumist saab iseloomustada kõige paremini senise olemise tühjusse jõudmisega. Regina abikaasa härra Kõrbega kohtumine kinnitab omakorda seda tupikut, millesse viib Rolandi loobumine oma elamise tõsikindlatest parameetritest (lihtsad projektid, tore naine – eelkõige reaalsus, mitte uni). Nagu Reginagi, pärast teatavate probleemide ilmnemist oma kodu ehitamisel, ütleb: „Murdudes pääsed” (lk 143). Iga idealistlik kujund nõuab lihtsalt oma.
Ei ole muidugi juhuslik, et kõik need teemad keerlevad ümber kodu – ainsa koha, kus peaks saama end täiesti vabalt – iseendana – tunda. Küsimus jääb ainult, mida see mina ise olemine tähendab. Sisekujundaja nimi ei ole Roland, Suksu ammugi mitte. Kaks meest ei ole Mägi ega Järv. Ometi nad seda kõike on. Raua romaan on kõige muu kõrval ka mõistujutt, kus tavalisest mehest saab kangelane Roland, kes üritab üle seitsme mäe ja järve jõuda oma laitmatu kuninganna juurde. Mis siis sellest, et reis on ainult näiline ning juhatab ta kõrbe. Seesugused lood ikka lõpevad … Raud ei üritagi edastada inimmaailma püsikindlust, vaid raputab seda oma mõtlikul moel, et vaadata, mis jääb.
1 R. Raud, Vend. Tuum, 2008, lk 5.
2 J. L. Borges, Painajalik uni. Rmt: Valik esseid. Tlk R. Lias. Vagabund, 2000, lk 220.