Mine sa hullu tea!

Rosa Montero paotab kirjandusgeeniuste siseilma varjavat kardinat ning paneb juurdlema, kas parem on olla normaalne või pöörane.

KAROLA KARLSON

Eesti keeles on keeruline leida rikkalikuma sünonüümivaramuga sõna kui „hullumeelne“. Hulluke, otu, totu, tobuke, opakas, pöörane, veidrik, imelik, segane, arutu, tuutu, narrike, maniakk. Nõdrameelne, kuutõbine, pooletoobine, nupust nikastatud, arulage. Suvisel ringsõidul mööda kodumaad võib kohata külahulle, armuhulle, viinahulle ja püstihulle; tänavu näib olevat ka harukordselt viljakas spordihullude aasta. Kes poliit- ja võimuhullude kemplemisest ära väsib, saab pageda metsa, enne kui ise metsa poole pöörab või katus ära sõidab. Mine sa hullu tea!

Hispaania kirjanik Rosa Montero (snd 1951) käsitleb raamatus „Oht olla täie mõistuse juures“ hullumeelsust kui loomeimpulssi. Tema teine eestindatud teos, romaan „Hurm ja pimedus“ (tlk Marin Mõttus), ilmus 1996. aastal Loomingu Raamatukogus. Aastakümneid päevalehes El País töötanud Montero on mainekas kirjanik, kes on pälvinud oma ilukirjanduslike ja esseistlike raamatute eest mitmeid auhindu. Kirjastuse Puänt tõlkemasinavärgist äsja väljunud teoses on ta põiminud kümnete kirjanike elulood, neuroteaduse faktid ja seigad omaenda elust. Tulemuseks on hoogne mõtisklus loomeinimeste segapäisusest – balansseerimisest geniaalsuse ja enesehävituse pesunööril.

„Mõtled, et mitte mina pole hull, vaid need teised, ja siis on kindel, et oledki juba hull,“ on kirjutanud Tammsaare. Nii nagu maailm on täis funktsioneerivaid alkohoolikuid, on see täis ka funktsioneerivaid kuutõbiseid. Ühe teadusuurimuse kohaselt kannatab 40–50% kirjanikest ja kunstnikest meeleoluhäirete all. See, mis hingepaine endale külge saad, on „nagu ruleti mängimine tinast palliga: võiduvõimalusi on palju“ (lk 14).

Hispaania ajakirjanik ja kirjanik Rosa Montero

Alejandro Ruesga / rosamontero.es

Rosa Montero raamatus erinäolistest ja -nimelistest juhtumitest puudust tõepoolest ei tule: reporter on teinud põhjaliku töö. Pööraste kirjanike nimistus mainitakse ära sadakond nime, sealhulgas Proust, Zweig, Fitzgerald, Pessoa, Hemingway, Twain, Le Guin, Nietzsche, Baudelaire, õed Brontëd, Nabokov. Pikemalt peatub autor Woolfi, Plathi ja Lessingu, kolme naiskirjaniku loomingul ning analüüsib, missugust mõju avaldasid neile juba lapseeas ilmnenud psüühikahäired, aga ka välised tegurid.

Hullumeelsuse definitsioon on Montero raamatus teisejärguline küsimus ja üks teose häirivamaid kitsaskohti. Autor on paigutanud sama sildi alla eluohtlikud kliinilised diagnoosid ja süütud ekstsentrilised eelistused. Tove Ditlevseni skisofreenia ja Virginia Woolfi bipolaarsus on teoses samaväärsed Agatha Christie hullusega vannis kirjutada. Montero näited omaenda vaimusegadusest, v.a teda kimbutanud paanikahood, tunduvad pigem veiderdamise kui hullumishoogudena. Vaimuhaigus on tundlik teema ning liiga laia pintsliga maalitud teos mõjub aeg-ajalt kohatu ja pealiskaudsena. Kuid tegemist pole mitte populaarteaduse, vaid ilukirjandusliku esseistikaga. Selle nurga alt loetuna on „Oht olla täie mõistuse juures“ paeluv teos, mis viib rännakule kirjandusgeeniuste seltsi ja paotab kardinat nende fanaatilise siseilma keerdlava ees.

Montero kirjeldab oma 17–29aastasena põetud paanikahooge kui „äkilist ja ootamatut piksenoolt, mis sind läbistab“. Nagu ootamatu kukkumine, viib psüühiline häire seisundisse, kus oled „järsku siruli ja katki, hämmingus, kaitsetu, sõnulseletamatust valust jõuetu, oma endisest elust ja reaalsusest pikaks ajaks väljas, vahest isegi igaveseks, kui vigastus on raske“ (lk 15). Sageli saab hullumeelsus alguse lapsepõlves. Montero on toetunud psühholoog Lola López Mondéjari raamatule „Kirjandus ja psühhoanalüüs“, kus tuuakse esile, et „loomingulise väljundi lätteks on varajane kokkupuude kõige traumaatilisega“ ning et „dissotsiatiivsus on trauma puhul üks peamisi kaitsemehhanisme, mistõttu jaguneb subjektsus seda kogevas lapses kaheks: lõhestatud või hävitatud osaks ning teiseks, mis viga saanu eest hoolitseb“ (lk 46). Heal lapsel mitu nime, heal hullul mitu mina.

„Minus pesitsevad kaks naist: üks piinatud ja teine, kes vaatleb,“ on tõdenud Siri Hustvedt oma biograafias „Värisev naine“ („The Shaking Woman or A History of My Nerves“, 2009, vt lk 49). Alternatiivmina näiteid leiab Montero raamatust veelgi. Need on väga tabavad, kuid pärinevad enamjaolt naissoost kirjanikelt, mistõttu tekib küsimus: kas mees- ja naisgeeniuste nõtrus erineb? Teoses mainitavate meeskirjanike eks­tsentrilisus on ekstravertsem ja puudutab ka teisi inimesi, nad ei kannata vaikides. Näiteks tegi Stefan Zweigi enesetapu 1942. aastal kirjanikuga kaasa tema 27 aastat noorem kaaslane Lotte (lk 229-230). Naised, murtud vaimuhaigusest, on läinud enamasti ikka üksinda.

Meesgeeniused – vähemalt Montero raamatu näidete põhjal – satuvad jälle sagedamini meelemürkide küüsi. Raamatust leiab pika nimekirja tuntud autorite kohta (valdavalt mehed), kes end surnuks jõid. Saab ühtlasi teada, kes leidis leevendust oopiumist, kokaiinist või amfetamiinist. Aldous Huxley, heideldes kõrivähiga surmaagoonias, „palus oma naiselt – kirjalikult, sest rääkida ta enam ei saanud –, et too talle viimastel tundidel LSDd süstiks. Mida naine ka tegi“ (lk 122-123). Hemingway, Bukowski, Thomas – sageli on kirjanike looming nende sõltuvusest lahutamatu, koguni nende peateoste sisu. Hullumeelsus juhib elu rööbastelt kõrvale ja seal, kaugete tahumata maastike vahel, sünnib tähetolmust ja piiritusest kunst. Monterol on veel üks hüpotees: „Minu teooria kohaselt oleme me [loomeinimesed] tundesõltlased. [—] Kuna igapäevaelus puudub sära ja ehtsus, tuleb meil tunnetuse piire ületada“ (lk 173). Elutüdimust ja sügavusejanu tundis ka Virginia Woolf, kui kirjutas: „Vahel kõmiseb mu sees nagu kõu mu enda elu täielik mõttetus“ (lk 182). Nälg intensiivsuse järele lõpeb hetkel, mil see elu üle võlli lükkab.

Montero teoses on geeniuste päralt vaimusuurus ja sensoorne ülitundlikkus. Samal ajal on neil suurem soodumus psüühikahäireteks, sõltuvuseks ja enesetapuks. Milline on aga ikkagi see oht, mis juba Montero teose pealkirjas täie mõistuse juures olijaid ähvardab? See oht pesitseb raamaturidade vahel: valge tühjus ja tühisus. Sõna „normaalsus“ sünonüümirida on märksa lühem kui „hullumeelsuse“ oma. Harilik, tavaline, lihtlabane … Aga ka terve, tervisest õitsev, inimväärne. Montero käsitluses on normaalsus igav, hall ja rumal ollus, mis mässib elu umbuduna oma keerisesse. Küllap jagunevad lugejadki kahte leeri: need, kes naudivad sündmusterohket ja kaootilist elu, ja need, kes eelistavad rutiini ja rahu – ja pikka eluiga.

Mis puutub aga loomeinimestesse, näeb Montero kirjutamises (ja teistes kunstivormides) võimalikku leevendust vaimupainele. „[H]aldjate kingitusel on ka teine pool,“ kirjutab ta ning selgitab: „Ühel päeval keset seda jaburate mõtete keerist, millest pole mingisugust kasu ja millest midagi ei saa, torkab sulle järsku pähe midagi, mis sind teadmata põhjusel lummab. See võlub sind, muudab su rahutuks, pimestab sind, püüab sind lõksu. Põnevus, mida tunned, on nii suur, et see ei mahu enam südamesse ega pähe ära, seega ütled endale: sellest pean ma rääkima, ma pean seda jagama. Ja nii üks lugu või romaan sünnibki“ (lk 98-99). Kui katus ära sõidab, avaneb hingele öine taevas, kus langeb inspiratsioonitähti ja hiilgab hullutav kuu.

Kirjanik Kate Millett, kes paigutati maaniahoo tõttu vägisi psühhiaatriahaiglasse, on mõtisklenud: „Aga mis siis, kui teisel pool hullumeelsust on miski, kui selle piiri taga on teatud arusaamine, eriline teadmine?“ (lk 184). Montero mainitud kirjanikud ei loonud oma ajatuid teoseid mitte hullumeelsuse kiuste, vaid tänu kõrgendatud tundlikkusele maailma suhtes. „Kõigel heal on hind. Ja mida parem miski on, seda kallim,“ nendib Montero (lk 90). Kummalised ühendused ajuniidistikus teevad võimalikuks ideed, fantaasiailmad ja sõnaseaded, mille selge mõistus eos välja juurib.

Üks huvitavamaid lugusid on autorist endast. Juba varastel kirjanikukarjääri aastatel kuulnud ta naisest, kes esines samuti Rosa Montero nime all. Too leppis kokku intervjuusid ja esinemisi ning saatis päris-Monterole veidraid kingitusi, näiteks iga kuu esimesel päeval kimbu tulpe. Kirjanik oli neist sündmustest raputatud, kuid ei võtnud oma doppelgänger’i leidmiseks midagi otsustavat ette. Kas tegemist on tema enda fantaasia, fiktsiooni või tõelise jälitajaga, saab teada raamatut lugedes. Mitme peatüki jagu on pälvinud autori tähelepanu ka Silvia Plathi elulugu, eriti tema suhe Ted Hughesiga. Detailne ümberjutustus kahvatub ometigi kümnete Plathi biograafiate, eriti Janet Malcolmi suurepärase „Vaikse naise“ („The Silent Woman“, 1993) kõrval ning näib raamatu kontekstis ülearune.

Montero raamatu kiire tempo ja mõttekirjusus on ühtaegu selle valu ja võlu. Kohati tahaks kokku kuhjatud nimede ja faktide meres aimata ka sügavust – tahaks, et raamat oleks vähem pöörane. Montero kui kogenud ajakirjanik teab, et mõnikord on detailid põnevamad kui tervik. „Oht olla täie mõistuse juures“ on nagu laevapoes müügil kummikommipakk: seal on kõigile midagi. See tähendab, et kõik ei saagi meeldida. Kohati on veidike imal, kohati mõru maiguga. Kohati on hapu ja kuiv. Kellelegi ei meeldi sidrunimaitselised kommid. – Kui, siis ainult veidrikele!