Minevik vaatab meid

Andris Feldmanis

„Ma näen kedagi sinusarnast sellel ekraanil, aga see ei ole sina. Ma kuulen kedagi sinusarnast selle telefoni kaudu, aga ma ei kuule sind. Sellepärast ma tahan, et sa tuleksid. Tule mulle külla, et saaksime näost näkku kohtuda ja rääkida lootustest, mis on minu mõtteis.”* Millal need sõnad on kirja pandud? Kas eelmisel aastal? Kümme aastat tagasi? Nelikümmend? Tegelikult pärinevad need E. M. Forsteri (1879–1970) esmakordselt 1909. aastal The Oxford and Cambridge Review’s ilmunud lühijutust „Masin peatub” („The Machine Stops”). Tegemist on düstoopilise nägemusega tehnoloogiakesksest tulevikust, mille Forster, kes üldiselt ei ole tuntud ulmekirjanikuna (tema vahest kuulsaim teos on 1908. aastal ilmunud romaan „Vaatega tuba”, e. k 2007, tlk Riina Jesmin), kirjutas väidetavalt vastusena H. G. Wellsi pigem optimistlikule futurismile.

Forster kujutab loos aega, kui inimesed on (vabatahtlikult) pagenud elama maa alla mesilaskärge meenutavasse struktuuri, väikestesse lakoonilistesse tubadesse, kus ainsad mööbliesemed on tugitool ja kirjutuslaud. Nad on loobunud kõigest loomulikust, neid „ümbritseb tehisõhk, tehisvalgus ja tehisrahu”, nende füüsis on kärbunud ja nad on näost „kahvatud nagu seened”. Inimesed on loobunud vahetutest kogemustest, pidades neid lausa põlastusväärseks. Selle asemel on nad alalises ühenduses Masinaga, mis vahendab nende suhtlust üksteisega ning toidab neid üha uute ja uute taaskasutatud ideedega. Ainus, mis on väärt kogemist, ongi teiste ning masina vahendatud loengud teoreetilistest diskursustest ja kellegi kolmanda tähelepanekutest (näiteks loeng Austraalia perioodi muusikast). Loo peategelane Vashti tunneb masina vahendusel üle kahe tuhande inimese, aga oma lihase poja Kunoga ei suuda ta rääkida. Naisele on füüsiline kohtumine Kunoga peaaegu väljakannatamatu vaev.

Žanrilt on tegemist hoiatuslooga, kus Kuno esindab autori häält: ta on jõudnud arusaamisele, et inimkond on liiga palju võimu andnud masinaile, et mõistame liiga hilja, millest me oleme loobunud. Ta seab masinakeskse maailmapildi kahtluse alla ning üritab selle vastu mässu tõsta. Kuno tahab tungida tagasi maapinnale, hingata tõelist õhku, näha tõelist valgust.

Forsteril on oma loos õnnestunud hämmastavalt tabavalt ennustada mitmete tänapäeva tehnoloogiate tulekut: internet, elektroonilised tekstsõnumid, videokõned ning isegi tahvelarvutid. Kui Forster kirjeldab seda, kuidas oma füüsisest võõrdunud inimkond on maailmaga ühenduses kõikvõimalike torude kaudu (tube), jääb vaid lühike samm, mis ei nõua isegi erilist kujutlusvõimet, tänase YouTube’i ja muude voogudeni, millega me oleme võrku aheldatud ja mis toidavad meid lõputult teisenevate meemidega. „Masin peatub” mõjub ehmatavalt tänapäevase düstoopilise nägemusena, käsitledes aktuaalset hirmu, et suurem osa elanikkonnast võib tehnoloogiliste ja sotsiaalsete nihete tagajärjel hikikomori’studa (selle tunnistuseks on ka tõsiasi, et 2014. aastal ilmus jutustuse koomiksiadaptsioon). Selles, et Forster nägi üle saja aasta tagasi ette nii tänapäevased detailid kui ka üldise probleemistiku, on ühtaegu midagi ehmatavat ja elevust tekitavat. Isegi jutustuse 1966. aasta BBC teleekraniseering mõjub prohvetlikuna (kuigi valmis pool sajandit originaalist hiljem), vaatamata teleteatrilikule mängulaadile ning totaalsele camp-esteetikale, mis iseloomustab paljusid toonaseid ulmefilme.

See [masin] on röövinud meilt ruumitaju ja puudutusetaju, hägustanud kõik inimsuhted ja taandanud armastuse lihalikuks aktiks, see on halvanud meie keha ja tahte ning nüüd nõuab ta, et me peame teda jumaldama.”

Muidugi ei saa Forsteri tulevikunägemust pidada ainulaadseks, ent kindlasti on tegu huvitava kurioosumiga. Jutustuses „Masin peatub” kujutatud sotsiaalne seisund ja ühiskonnakorraldus on düstoopiale ja utoopiale omaselt lihtsustatud või kontsentreeritud – reaalsuse kallal on toime pandud iluoperatsioon (või pigem kolelõikus). Forster on ühiskonna tehnoloogilise aspekti võimendanud äärmusesse ja pannud selle domineerima kõigi teiste sfääride üle. See on mõistetav, arvestades ajastut, mil ta elas. XX sajandi alguseks olid rongiliiklus, telefon ja kinematograafia muutnud inimese aegruumi taju alatiseks. Korraga oli võimalik läbida vahemaid kordi kiiremini senistest füüsilistest piiridest, kuulda oma kõrva rääkimas inimest, kes asus teisel pool silmapiiri, näha filmilindile salvestatud reaalsust kinolinalt. Siit edasi tulevad mängu juba loov geenius ja tema fantaasia. Järele mõeldes annab ehk üllatumine Forsteri ennustajaoskuste peale tunnistust hoopis meie enda soovist lihtsustada minevikku, alahinnata mineviku-inimest, samamoodi lihtsustab utopist tulevikku ning alahindab tuleviku-inimest.

Ajaloo lihtsustamise peaaegu füüsilise kogemuse saab fotograaf Sergei Prokudin-Gorski XX sajandi alguse värvifotodest (nende tegemist alustas ta muuseas samal ajal, kui Forster oma loo kirjutas – aastal 1909), mille kirjastus Gestalten on välja andnud raamatuna „Nostalgia – Tsaar Nikolai II Vene impeerium” („Nostalgia: The Russian Empire of Czar Nicholas II”). Mustvalgest ajastust pärit värvipildid panevad jahmatama, justkui oleks mineviku realistlikkus midagi üllatavat, justkui pesitseks kusagil meie sees irratsionaalne uskumus, et inimesed on omandanud võime olla mitte-monokroomsed viimase saja aasta jooksul.

Mõlemal puhul tuleb ilmsiks inimese komme alahinnata nii minevikku kui tulevikku. Psühholoogias on nähtus, mida on nimetatud ajaloo lõpu illusiooniks: inimene kipub igal hetkel arvama, et ta on jõudnud oma arengus teatava täiuse või lõplikkuseni. Nagu teismeline, kes tajub peadpööritavat arengut lapseeaga võrreldes ja kipub oma täiskasvanulikkust üle hindama. Ilmselt on igaüks seda ka enda puhul tundnud: oleme veendumus, et hetke-mina on peaaegu lõplik, peaaegu kohale jõudnud. Sellest punktist vaadatuna tundub minevik primitiivsena ning tulevik on taandatud kvantitatiivsele arengule.

Forsteri meile minevikust heidetud pilk lööb ajaloo lõpu illusiooni mõnusa mõra (ta kannatab küll ka ise teatud mõttes selle illusiooni all): me näeme olevikku kõrvalt ning kerge moonutusega, korraga paljastub hetke ebaerilisus ja saab selgeks, et see lõpmatu arv ajalugu läbivaid niite ei jookse ühte kimpu meie pihus, vaid on mässinud meid endasse nagu ka kõik selle, mis on olnud enne meid või tuleb hiljem. Saatuse irooniana on nii alustekst kui selle BBC teleekraniseering vabalt saadaval (kahjuks küll vaid ingliskeelsena) masinas, mida meie tunneme internetina.

Masin,” õhkasid nad, „toidab meid ja riietab meid ja majutab meid, selle vahendusel räägime me üksteisega, näeme me teineteist, selle sees on meie olemus. Masin on ideede sõber ja ebausu vaenlane: masin on kõikvõimas, igavene; olgu masin õnnistatud.”

* Katked jutustusest „Masin peatub” on tõlkinud artikli autor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht