Minu armas haigus

Füüsilise puude stigmatiseeriv mõju on ajaga vähenenud, keha asemel on meedia lemmikkaebuseks saanud psüühikahäired.

TAUNO VAHTER

„Mis haigus see on?“ päris krahvinna Vanem, kes seda veel polnud põdenud. Krahvinna Vanemal oli tõtt-öelda nõrkus igasuguste haiguste vastu: kui ta vaid kuulis uut haigust mainitavat, laskis ta selle kohe enesele tulla, et seda omal nahal ära proovida. Ta oli ju nii rikas, et tal ravimi­kuludega mingit muret polnud.

„See pole haigus, sinjoora krahvinna. See on kurbus.“

Nii on kirjutanud lastekirjanik Gianni Rodari raamatus „Cipollino seiklused“ ja kuigi sellest peegeldub üksjagu ka tema kommunistlikke vaateid, iseloomustab see kehakuvandi teisenemist ja ka mõningaid tervishoiusüsteemi vajakajäämisi. Nii kultuuris kui ka ajaloos võib näha suuri erinevusi kehaideaalide muutumise ja teatud kõrvalekallete käsitlemisel. Enamik on kuulnud lugusid iluideaalide nimel tehtud kehamoonutustest, nt tätoveeringud, Indoneesia hõimude hammaste teritamine, karenite kaelavõrud, Etioopia huulekettad või kunagine hiinlannade kinniseotud jalgade komme. Sellesarnast loogikat järgivad ka hilisemad nähtused, nt piimvalge nahk, räige ülepäevitamine või äädika joomine kaalu langetamiseks, 1960ndatel kiirelt levima hakanud rinnasuurendusoperatsioonid või süveneva tendentsina hoopis tagumiku vormimine ja isegi suurendamine.

Neist levinud moevooludest on kultuuriliselt huvitavamad kaks kergelt seotud nähtust: varem stigmatiseerivaks peetud vaevuse või puude kiuste edu saavutamine ja sellest oma kaubamärgi tegemine, ning mis veel omapärasem – teatud juhul selle kujundamine ihaldusväärseks. Kuigi ka varasemast ajaloost võib leida mitmesuguseid näiteid, lõi XX sajand siin nii palju uusi võimalusi, et puudega või trauma läbi elanud inimesed tulid rohkem teiste sekka ja hõivasid seal silmapaistva koha, eriti pärast Teist maailmasõda. Kuigi meie ajal tuuakse tihti varajase näitena avalikkuse tähelepanu all olevast ratastoolis inimesest Franklin Delano Roose­velti, ei ole see kõige sobivam näide, kuna suur osa ameeriklasi ei olnud vastavate fotode nappuse tõttu selle tõsiasjaga kursis. Hilisemast ajaloost võime näiteid tuua juba nii palju, et neid ei ole raske grupeerida n-ö puude iseloomu järgi: näiteks teavad kõik Stevie Wonderi, Andrea Boccelli ja Stephen Hawkingi erivajadusi, millest omal kombel sai nende kaubamärk.

Inspiratsioon või kaubamärk

Kui eelmainitud inimeste puhul on tegu näidetega, kus edu on saavutatud raskustest hoolimata, siis meediakäsitlusele on huvitavamad juhtumid, kus terviseprobleem või puue moodustab isiku kuvandi tuuma. Võtame näiteks aastatel 1911–1996 elanud Bulgaaria nn müstiku Vanga, kelle ettekuulutusi tiražeeritakse Ida-Euroopa riikides siiamaani edukalt. Kui pime müstik oleks tegutsenud tavanägija proua Dimitrova nime all, kas ta oleks olnud siis sama edukas? Inspiratsiooniraamatute ja avalike esinemiste poolest on tuntud näiteks hairünnakus käe kaotanud surfar Bethany Hamilton ning Austraalias sündinud Nick Vujicic, kes põeb haruldast tetra-ameelia sündroomi (tema käed ja jalad ei ole välja arenenud) ning kelle raamat „Piirideta elu“ on ilmunud ka eesti keeles. Kuigi eneseabiesinejad on aeg-ajalt olnud väga edukad, on nende roll peamiselt lugude jutustamine ja inspireerimine, kuna tegemist ei ole siiski ihaldusväärsete seisunditega. Paratamatusena tekkinud kaebustest, mida on üritatud kuulsuse nimel ära kasutada, on märksa markantsem näide John Bobbitt, kellel naine karistuseks peenise osaliselt ära lõikas. Järgnenud kohtuprotsessi käigus sai Bobbitt ootamatult kuulsaks ning kurioosumina osales hiljem pornofilmis „Frankenpenis“.

Füüsilise puude stigmatiseeriv mõju on ajaga vähenenud, sest kui vanasti olid puujala või proteesiga tegelased pigem mereröövlid või muidu halva mainega, siis nüüd võib selliseid omadusi olla ka positiivsetel tegelastel, näiteks Roger Galbraithi raamatute tegelasel Cormoran Strike’il või lastefilmidest Aquamanil. Või kui paljud üldse teavad, et Ella Fitzgeraldil oli jalaprotees? Puudega inimeste kaasamine normaliseerus aastakümnetega üha rohkem, nii näiteks pälvis 1986. aastal esimese kurdi näitlejana Oscari Marlee Matlin. Seoses normaliseerumisega on aga huvitav küsimus, kes ja millistel juhtudel võib puude ja erivajaduste üle nalja teha. Nõukogude ajal levisid koolilaste seas praeguseks vähetuntud Orbiku anekdoodid, mis olid ühed kõige julmemad naljad üldse, nüüdisajast võib tuua näiteks „Perepea“ animasarja ratastoolis tegelase Joe Swansoni, kellele ei halastata grammigi rohkem kui teistele tegelastele.

Kõiki kaebusi sama mõõdupuu järgi siiski ei võeta. Igal ajal on olnud oma tõsisemalt stigmatiseerivad seisundid, nagu katk, leepra või mõnel pool maailmas midagi hoopis muud, nt albinism. Siiski pole mõtet reastada, kas XX sajandi kõige-kõige märgistavam haigus oli aids, vähk või hoopis rasvtõbi – need on pidevas muutumises.

Vaimsed probleemid ihaldusväärsemaks

Hüpohondrikuid on ilmselt olnud igal ajal, aga haiguse respekteeritavaks või koguni ihaldusväärseks pidamine on äärmuslik näide, mis on, kui jälgida kirjandust ja filme, üha sagedasem nähtus. Pole küll mõtet ükshaaval esile tõsta väga spetsiifilisi fetišeid, näiteks amputeeritud jäsemete ihaldamine ehk akrotomofiilia dokumentaalfilmis „Amputease“. Teine äärmus on haiguse või puude teesklemine abiraha saamise eesmärgil, mille poolest on viimaste aastate kuulsaim näide Kreeka nn pimedate saar Zakynthos, kus 650 pimedast osutus kontrollimisel umbes 600 nägijaks. Füüsilistest probleemidest rohkem on intellektuaalset huvi pakkunud vaimsed probleemid, sest nii Vana-Kreekas, Lähis-Idas kui ka Aasias on vaimu­haiguste puhul leitud võimalikke seoseid kurjade vaimude või ka jumalatega suhtlemise ja ennustamisega, mis tegi selliste inimeste positsiooni eriliseks.

Kuigi jumalatelt sõnumite vahendamine pole enam märkimisväärne argument, on vaimsete häirete kajastamine kultuurivaldkondades üha kasvanud. Psüühikahäirete kajastamises nii kirjanduses, sarjades kui ka filmides on kaks omapärast varjundit, mida muude kaebuste ja haiguste puhul sama palju ei esine. Esiteks on psühhiaatri-psühholoogi külastamine ja antidepressantide kasutamine neis nüüd sama tavaline detail nagu juuksuri juures käimine või lennukiga sõitmine – tegu on niivõrd levinud nähtusega, et seda võib pidada elustiili osaks.

Massikultuuris on psüühikahäirete kuvandi verstapostiks 1988. aasta film „Vihmamees“, kus Dustin Hoffmani tegelaskuju Raymond Babbitt kehastas autisti, Savanti sündroomi all kannatajat, kellel ilmnesid erakordne mälu ja matemaatilised võimed. Kuigi film vähendas eelarvamusi autistide suhtes, tekitas see ka teisi juurde, sest sugugi mitte kõigil sama diagnoosiga inimestel sellised võimed ei avaldu. Kuid just „võimed“ on üks peamisi märksõnu, miks teatud tüüpi psüühikahäired on erilise aura või peaaegu ihaldusväärse mainega, nii et tavavestluses inimese sellisena määratlemine justkui tõstaks teda kõrgemale.

Pärast telesarja „Monk“ hakati jällegi endale omistama obsessiiv-kompulsiivset käitumist, millega üritati täiuslikkuse taotlusena demonstreerida igasugust nurgelisust. Nii võib kuulda inimesi ütlemas „ma olen nagu Monk“ või „ta on nagu Vihmamees“ ja sellel on mingi õilistav varjund, kuid keegi ju ei ütle näiteks „ma olen täpselt nagu Elevantmees“. Ka Aspergeri diagnoosiga Greta Thunberg on näide isikust, kelle diagnoos võimendab tema meedianähtavust ja mõjujõudu. Selles kõiges on midagi sarnast kaugemate aegadega, mil vaimsete probleemidega isikutel või ka näiteks narridel oli õukonnas lubatud öelda pisut enam kui teistel – enda seostamine eksootilisema diagnoosiga annab justkui vabaduse käitumisnormide vastu eksida. Stsenaristile pakub see võimaluse välja mängida ebatavalisemaid lahendusi, kuid sageli on teatud diagnooside puhul tagajärjeks äärmiselt levinud valearusaam, nt üleekspluateeritud Tourette’i sündroomi (mis on väga haruldane seisund ega tähenda tingimata valimatut ropendamist) või autismispektri häirete puhul teatud spetsiifiliste võimete üleliigne rõhutamine.

Eesti kirjanduses ja filmides on küll läbivaid teemasid depressioon ja alkoholism, kuid muus osas on eredaid füüsilise ja vaimse tervise käsitlusi napilt. Kirjanduses on ilmselt tuntuim amputeerimise käsitlus Raimond Kaugveri romaanis „Vana mees tahab koju“ (autoril endal oli amputeeritud jalg) ning ratastooli sattumisest on detailsemalt juttu ka Taavi Kanguri raamatus „Nii siis jääbki“, Kadri Kõusaare filmi „Ema“ keskne teema on koomas poja hooldamine. Vaimsete häirete poole pealt ei ole seni märkimisväärseid näiteid tuua, Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ on rohkem poliitilise vaatenurgaga film. Küll aga on ka siin ilmunud eesti päritolu Savanti sündroomiga Daniel Tammeti raamat „Sündinud sinisel päeval“, mida ehk kõige rohkem võiks siduda mõne ihaldatud omadusega, sest näiteks Sofi Oksase raamatus „Stalini lehmad“ käsitletud buliimia seda ilmselt ei ole. Jääb üle oodata, millal näeme „Õnne 13“ esimest katatoonset skisofreenikut, dissotsiatiivse fuuga patsienti või anankastset püromaani.