Mis on kaardil?
ASKO KÜNNAP: Kui tegemist on maakaardiga, siis on seal tõenäoliselt märgitud teed ja asulad, jõed ja järved. Täpsema kaardi puhul ehk ka samakõrgusjooned, paar piimapukki ja bussipeatust koguni. Kui tegemist on postkaardiga, siis laiutab seal mõni kulunud olemisega vaatamisväärsus, mõttetuim neist kõigist Brüsseli alamõõduline kusik. Kui aga tegemist on kolmandast kaardipakist tõmmatud luulekaardiga, siis kargab sealt lugejale vastu kogu tõde. Ilus ja kole, nunnu ja halastamatu. Näiteks tumedama paki risti kaheksal on tõde sõnastatud selliselt: Ka tiiger-salamandri tee / diktüoneemakildal jätab jälje, / kuigi Google’is / me seda ei näe. Kaardipakk just nõnda toimibki: kui sind painab mõni vastuseta küsimus, tõmba pakist juhuslik kaart ja loe kõva häälega ette! Kõik, mida vajad, ootad ja loodad, see kõik on seal kirjas. Seepärast peakski kolmas kaardipakk kuuluma igasse Eesti majapidamisse nagu pliit, piibel ja kümme kilo kartuleid. MAARJA KANGRO: Kaardil on sümbolid, mida saab lugeda ja tõlgendada. Nende kaartide peal on tekstid, mida inimesed üldiselt nõustuvad nimetama luuleks või proosaluuleks. KRISTIINA EHIN: Valisin kaardipakki valiku oma riimilistest luuletustest. Riimiline luule köidab mind praegu kõige rohkem. Kaardipakis pole luuletajad rühmituseks ega luuletused raamatuks seotud, iga kaart on enda eest väljas, kuid mängu kaudu moodustub lõputu arv seoseid, mida keegi ette ei näe ja mis on võib-olla isegi põnevamad kui mõni ühtne manifest.
JAN KAUS: Küsimus justkui kutsub mängima: taevakaardil on tähed ning maakaardil maad ja mered, pangakaardil raha ja ühel kaardil kõik jne. Aga kui lähtuda sellest konkreetsest objektist, mis küsimuse põhjustas, siis minu kaartidel (mastiks poti) ongi mängud (ja nendega seotud isiklikumad või abstraktsemad lood või motiivid): male, peitus, tuhat, koletis, piljard, jalgpall, täringud, korvpall, „Scrabble”, kirjandus, muusika ja armastus. Viimane muidugi juhatab mängust välja.
TRIIN SOOMETS: Kaardil on see, mille keegi on pärani silmi, käsikaudu, kohkunult ja õnnelikult kaardistanud, rannajoone läbi roomanud, roninud iga kivi otsa, vaadanud iga kivi alla, kuulanud, kuidas laas röögatusele vastu heliseb, ja umbes kolmandiku kustutanud.
See, mis kasvab iseenese taustast nagu pahaloomuline ämblik ja ronib idioodi kombel kindlas suunas, kus pole midagi. See, mis oli sõrmeliigutusega kustutatud ja moodustus uuesti, jälle, pisut teisel kujul, lootes ainult armastust. See, mille taga vilguvad esivanemate näod ja veel saabumata laste skeletid, maatriks ja merekohin.
Sõnum, aga mitte selge. Annad sõrme, mõtelge. Kui pole tunnet, pole kohe mõtet, soe leib ajab läkastama. Sõnad, selged, mitte sõnum, sõnatud, sõnutud, needitud, neetud vastu vaigust männityve. Hoiatus ja kutse. Mina olin siin. Kliki kaks korda. Mõõtkava igayhe enda mõõdu järgi. Muidugi kõik kogemata yhele kaardile. Ylejäänu puistub varrukast laiali kosmosse ja syttib. Kellelgi on vaja.
JÜRGEN ROOSTE: Kaardi pääl on muidugi kõik. Ühe kaardi pääl. Siis, kui luule, luuletaja on mängus.
See, mis mängu on pandud, millel(e) mäng käib, ongi aare ise. Selles mõttes on see muidugi aardekaart, see mäng kogunisti. Ainult, et kas selle kaardi järgi on ikka päriselt võimalik kuskile jõuda või jääbki mäng ise …
Nende kaartide pääle oleme me küll mängu külvanud, igaüks omal moel, seepärast me kaheksakesi kahte pakki sobimegi – meil on luuletajatena vähe ühist pääle tolle mängukire, -lusti. Nii et see maagia, mis raamatust ja tekstidest sünnib, pole mitte meie endi maagia, vaid kirjanduse oma. Mustad-märgid-valgelmaagia.
Et kaardipakk on ka kuradipiibel, on vihje justkui loomise ebapühale aktile kogunisti, samas mingi jumala- ja enesekordus ongi too töö ja püüd, mis maailma käimas hoiab. Nii et mis on kaardi pääl? Narr muidugi. Narr öeldagi. Kaardi pääl on kõik, ühe kaardi pääl. Siis, kui luule, luuletaja on mängus.
ELO VIIDING: Luules võiks olla mingisugune saladus. Kui otse vastata, siis kaardile olengi pannud oma pinge ja loova energia, et mahutada „oma isiklik saladus” teatud kindlasse hulka tähemärkidesse ehk kaardiraamidesse. Kaardid, mida kasutatakse ennustamiseks ja luule sobivad hästi kokku, sest neid ühendab võimalik tähenduslikkus. Kaardipaki-idee ongi oma olemuselt luule tähenduslikkuse rõhutamine. Ka kaardimäng ja luule sobivad omavahel, sest luuleski mängitakse sõnadega, mille tulemuseks on võidukas esprii.
Seda – mis on kaardil? – küsisin ka oma sõprade käest ja nende seitsmeaastane poeg Orlando arvas, et ühel kaardil on ainult see, mis seal parasjagu on, ehk üks kaart tähendab ainult seda, mida ta tähendab ja mis sellel seisab, mitte midagi muud. Antud juhul siis ühte luuletust, mis tähendab ainult seda, mida ta tähendab. Ja see „ainult” võib väga vabalt olla kas „kõik”, „päris palju”, „pisut midagi” või siis sootuks tühjus ehk „mitte midagi”. Oleneb vastuvõtjast ehk lugejast.
Orlando isa Ain Talalaev aga arvas, et kaardi sõnaseos „maakaardiga” pole meelevaldne, sest kaart võib olla niisamuti suunis või spirituaalne juhis elamiseks, oma teel orienteerumiseks. Orlando lisas veel, et kaardid (k.a ennustuskivid) on nii ida kui lääne süsteemis väga olulised, sest nad räägivad inimeste kohta seda, mida nad ei tea, aga peaksid siiski hoolikalt tähele panema. Luulega on vahel niisamuti.
KARL MARTIN SINIJÄRV: Kokkulangevused kaardimajakeste asjus on ilmselt vältimatud, kui mitte ka tingimata teretulnud. „Kaardipakk kolme” kontekstis on kaardil jätkuvalt kirjakonksud ja kriksadullid, vana hea „mustad-märgid-valgel-nõidus”, nagu Asko selle jo igiammu sõnastas. Väike võlumine kulub ilmalikus argipäevas marjaks ära ja võimalus üsna mitme ärksameelse inimese silme läbi maailmale vaadata nõndasamuti. Mängulisus on kaardipaklusesse sisse kodeerit niikuinii, samuti võimalus mängida, et on päriselt. Vastavalt kaardisegaja meelevallale võime kujundada nii toidu- kui tantsukaardi. Nii et kaardil/ kaartidel on ühte ja teist ja nii mõndagi meist, aga kokkuvõttes on pakis kaardivägi.