Mõistmise teooria

Aare Pilv

Peeter Torop, Tõlge ja kultuur. Toimetanud Elin Sütiste ja Ülle Kurs. Kujundanud Piia Ruber. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 231 lk. Selge on see, et Peeter Toropi „Tõlge ja kultuur” ei ole raamat laiale lugejaskonnale – ja ma ei pea siin silmas seda endastmõistetavust, et tal pole vähimatki üldrahvaliku bestselleri potentsiaali, vaid seda, et see raamat on ka intellektuaalsele ja kultuurihuvilisele lugejale ilmselt pisut liiga krüptiline. See tuleb asjaolust, et laiast haardest ja interdistsiplinaarsest hoiakust hoolimata on teos üsna erialaspetsiifiline, nõuab semiootilise mõttelaadi ja mõistestikuga kursisolekut, mis on seda komplitseeritum, et suur osa raamatust on laus(meta) teooria. Seal on küll mõned peatükid, mis on pühendatud konkreetsete kultuurinähtuste analüüsile (filmide „Georgica” ja „Viimne reliikvia”, Hendrik Toompere „Kirsiaia” lavastuse ning sambasaaga käsitlus), kuid üsna suur osa raamatust on ilma rakendusnäideteta teoretiseerimine. Ilmselt olekski raske noid rakendusi nõuda, kuna palju on juttu ka humanitaarteaduste (eelkõige tõlke- ja kultuuriuuringute) enda siseprobleemidest, mille puhul näitematerjal ongi ka ise teoretiseerimine, pealegi on osa sellest metateooriast projektiivne, s.t tulevikku suunatud üleskutse, mille puhul näitejuhtumeid tulebki veel oodata.

Niisiis vajab „Tõlge ja kultuur” enda ümber konteksti, mille valdamine on raamatuga dialoogis olemise eelduseks. Raamatu adressaat saab eelkõige olla kultuurisemiootika ja tõlkesemiootikaga tuttav kultuuriuurija, kes saab siit mõtteainet oma erialase tegevuse kontseptualiseerimiseks ja positsioneerimiseks. Väikse liialdusega võiks öelda, et tegu on näitega sellest, kuidas humanitaarteadust saab teha „kõva teadusena” (ja mõnes mõttes on see ka Toropi teadlik orientatsioon, kui ta Bronislaw Malinowski toel ütleb, et humanitaarteaduste kui teaduste sihiks peaks olema toimida intellektuaalse jõuna, mis „suudaks tasakaalustada loodusteaduste füüsilist jõudu”, lk 31). See piirab muidugi mõnevõrra sõnumi jõudmist laiemasse ringi, kus eruditsioon ja teoreetiline läbinägelikkus võiks ise otsesemalt kultuuriruumi vormida. Muidugi tuleb arvesse võtta, et ilmselt on selline raamat mõeldudki millenagi, mis toimib laiemas tähenduses pigem lugejapoolsete edasi- ja lahtiarendavate tõlgete kaudu – see on tõenäoline, arvestades, et professor Toropi näol ongi ju tegu õppejõuga, kes on aastaid üliõpilasi kultuurisemiootiliselt harinud. Hea õppejõu tunnus pole ju mitte see, et ta toodab enda koopiaid, vaid annab võimalikult avara ja süsteemse aluspõhja, millele tuginedes ta õpilased saavad ise edasi tegutseda. Sestap ei hakka ma siin üldkultuurilise nädalalehe veergudel harutama teoreetilisi nüansse (need kuuluvad pigem akadeemiliste seminaride valdkonda), vaid püüan siit välja nõrutada midagi, mis seletaks selle raamatu olemasolu ka mitte-erialaselt.

Mainisin raamatu „sõnumit”. Teadusteksti puhul võib selline pisut udune ja ülevavõitu sõna kohatu tunduda, kuid mulle näib, et „Tõlkes ja kultuuris” on see siiski olemas. See on sügavamalt olemuselt eetiline sõnum ning tundub, et omane kogu lotmanlikule koolkonnale. Võimalik, et see hoiak määratleb seda koolkonda samavõrd kui teatava semiootilise uurimisvõttestiku kasutamine.

Kui lühidalt kokku võtta „Tõlke ja kultuuri” põhijoon, siis näidatakse siin, kuidas tõlge on üks põhilisi kultuurimehhanisme, nii et sisuliselt on tõlkeolukorda võimalik näha kogu kultuuri toimimismudelina. Torop on võtnud oma algse valdkonna – tõlketeooria – ning visandanud viise, kuidas saab tõlketeaduse seaduspärasused üle kanda avaramateks kultuuri kirjeldamise põhimõteteks. See sarnaneb muidugi sellega, kuidas semiootiline vaateviis on alguse saanud lingvistika põhimõtete rakendamisest kogu kultuuri uurimisele või kuidas teksti on kasutatud kõikvõimalike kultuurinähtuste mudelmõistena. Tõlke kui mudeli vooruseks on, et see võimaldab teha kaht asja korraga. Esiteks, kuna erinevad tõlkeviisid, operatsioonid, tehnikad jne on formaliseeritavad, on ka tõlkemetafooril põhinev kultuurianalüüs hõlpsamini formaliseeritav. See on lotmanliku kultuurianalüüsi puhul alati oluline joon: teatava inimlikult, mõistuslikult, mõistetavalt (see sõna on oluline) haaratava korrastatuse otsimine kultuuri erinevatest mustritest. Selle poolest eristub lotmanlik kultuurisemiootika tänapäevalgi vahepeal esile kerkinud (ja osalt ehk ka ammendunud?) posthumanistlikest vaateviisidest, säilitades teatava traditsiooniliselt humanistliku paatose teaduslikkuse suhtes. Ka Torop ise signaliseerib seda oma raamatus, kritiseerides nt lk 136-137 Baudrillard’i mõisteid, mis on võrsunud tegelemisest ainuüksi kultuuri heterofoonse, „ebapuhta” aspektiga. Tõlke kui mudeli teine, komplementaarne voorus on see, et tõlge on tekst protsessis, ja nõnda võimaldab tõlke kui mudeli kasutamine näha ka kultuuri eeskätt protsessina, mitte pelgalt asjade ja suhete seisuna. Niisiis, tõlke kui mudeli vooruseks on kultuuri protsessuaalsuse formaliseerimine.

Kuid asi pole lihtsalt selles, et tõlget kui sellist on kultuuri mudelina hea kasutada. Toropil on tõlge ka mõistmise kui sellise mudel – kuidas üldse toimub millegi mõistmine ning selle alusel toimiv dialoog. Tõlke kui mõistmise mudeli võib viia Quine’i toel (lk 166) lausa sellise elementaartasandini, kus inimlapse sisenemist oma kultuuri on võimalik näha tõlkimisena kodukeelest emakeelde, mille käigus tekib nii kasvamine kultuuri tähendustesse kui ka arusaamine nonde tähenduste tinglikkusest.

Niisiis, Toropi teooria sihibki oma teoreetilise tõlke-metafoorikaga eelkõige mõistmist ja dialoogi. Kusjuures seda tehakse mitmel tasandil: kultuur pole kultuuriteadusele ainult distantseeritud uurimisobjekt, mille sees toimuvad tõlke, mõistmise ja dialoogi protsessid. Kõnealuse raamatu oluline teema on ka kultuuriteadus ise kui dialoogiosaline kultuuriprotsessis: kultuuriteadus loob (mitte ainult ei „avasta”) oma analüüsiobjekte ning muudab seega kultuuri sisedialoogi aredamaks, on kultuuri endamõistmise vältimatu osa. Kolmanda olulise kihina nende kõrval kõneleb Torop palju kultuuriuurimise distsipliinide omavahelisest dialoogist, kusjuures on näha, et jutt pole pelgast kursisolekust muude teadusdistsipliinidega, vaid teatavast püüdlusest ka teoreetilis-metodoloogiliselt integreeritud reaalse uurimistegevuse poole.

Hiljuti pidas Arne Merilai Nüpli suvekoolis ettekande hüpoteetilisest kirjandusteaduslikust „ühendväljateooriast”, mis ühendaks teoreetilisi ja metodoloogilisi kirjandusele lähenemise viise, nii et need täiendaksid üksteist ja suhestuksid vastastikku. Nii et mõneti on humanitaarprofessoritel sarnased mured. Merilai ei varjanudki, et osalt on tema jutu taustaks vajadus tõestada tema hallatavat tegevust praeguses Eesti teadussüsteemis. Ka „Tõlke ja kultuuri” puhul on tegelikult aimatav veel üks kujuteldav adressaat või dialoogipartner, veel üks lisasiht. Peale selle, et humanitaarteadused on täisväärtusliku kultuuri toimimiseks põhimõtte poolest möödapääsmatud, on kohati tunda, et sellest rääkides peetakse siin raamatus implitsiitselt silmas ka praegust Eesti ühiskonda ning siinset pragmaatilist teadusvälja, kus humanitaaria leiab end aeg-ajalt kaitseseisundis olevat. Raamat ise jätab oma tiheda interdistsiplinaarsuse-tikandi poolest mõneti endast mulje kui kultuuriteooria tippkeskuse (millesse Torop kuulub) ühest võimalikust teoreetilisest põhjendusest – tippkeskused on aga meie projektipõhise teaduskorralduse kõrgeima taseme projektid. Võib-olla kujutan ma ette, aga ma tajusin pisut raamatu teatavat mõjutatust teadusprojektide taotluste ülitihedast stiilist. Ilmselt sellest tulebki mulje, et raamatul on (kas tahes või tahtmata) veel üks varjatud adressaat (kes seda raamatut võib-olla kunagi ei loe).

Kuid see ei vähenda (ehk isegi suurendab) todasama raamatu ülal mainitud põhisõnumit: kultuuri uuriva teaduse eesmärgiks ei saa olla pelgalt teadmishimu (rääkimata mingite korporatiivsete huvide teenimisest), vaid kultuuri enda mõistmis- ja dialoogiprotsesside parandamine – mis põhjendab ka distsipliinidevahelise tõlke olulisust. Ja see kultuuri/ühiskonna sisemise mõistmis- ja dialoogivõime tähtsustamine on juba eetilise (ja isegi poliitilise) säsiga asi, sest orienteerub ideaalis sellise ühiskonna poole, kus on võimalikult palju solidaarsust ja teineteisemõistmist. Nagu Torop ütleb lk 61 kunstilise teksti kohta, et selle üks missioon on „ühiskonna vabastamine triviaalsusest ja utilitarismist”, on see ka kunsti ja kultuuri uuriva akadeemilise tegevuse fundamentaalne põhjendus. See on tegelikult seesama, mida Juri Lotman on kunagi ühes intervjuus öelnud ja mida Torop kordab oma artiklis „Lotmani fenomen” (Peeter Torop, „Kultuurimärgid”, Tartu 1999, lk 369): „Teadus ehitab inimisiksust, selleta pole tal mõtet”. Isiksust tuleb siin loomulikult mõista sellena, kes muu hulgas püüab teisi enda ümber mõista ning nendega võrdses dialoogis olla, võtab ka teisi isiksustena, mitte vahenditena; selle taga on teatav ideaalkujutelm ühiskonnast, kus selliseid isiksusi on võimalikult palju. „Tõlke ja kultuuri” üks eesmärke on ilmselt ka esile tõsta, et humanitaarteaduste panuseta kaob ühiskonna sisemine tõlkevõime ja ta võib stagneeruda – nii semiootiliselt kui ideeliselt (neid pole võimalik omavahel lahutada). Selles punktis siseneb „mõistmisse”, mis võib olla analüüsitehniline mõiste, inimlik-eetiline „mõistvuse” mõõde.

Mõistagi tuleb siin mängu küsimus sellest, kuivõrd võib kultuuri uuriv teadlane sellesse uurimisse oma vaadetega sekkuda: ühest küljest pole mõtet kultuuri uurimisega tegelda, olles kultuuris toimijana ükskõikne, teisest küljest tekib mingeid maailmavaatelisi hoiakuid väljendava kultuuriteadlase puhul alati küsimus, kuivõrd objektiivne on ta teadlasena. See ongi ilmselt küsimus, millele vastamisel ei saa lähtuda valmisreeglitest. Milline peab olema seisukoha omamise ja erapooletu analüüsi tasakaal, selles tuleb lähtuda oma intelligentsist – aga just selle arendamine ongi kultuuriteaduste kui selliste põhiline „ideoloogia”.

Huvitav on ses mõttes jälgida peatükki, kus käsitletakse Lihula ja Tõnismäe monumendi lugu. Toropi kui teadlase toon on vägagi vaoshoitud, analüüs tasakaalukas ja kõigi tegurite suhtes tähelepanelik. Selles teadlaslikult distantseeritud intonatsiooniga tekstis aga võib peaaegu märkamata jääda lause, mis tegelikult väljendab tõsist muret – kõneldes monumendikriiside põhjustest, ütleb Torop muu hulgas: „Probleemid on Eesti alussammastes” (lk 152). See pole aga oma sõnamängulisusele vaatamata emotsionaalne purse, vaid järeldus, milleni on jõutud hoolika kultuuriteoreetilise analüüsi käigus. See ongi kultuuriteadlase eetika: mitte loobuda hoiakutest ühiskonnas toimuva suhtes, kuid väljendada neid oma kompetentsi toel, mille talle annavad uurimisvahendid, mida on vorminud kultuuriteaduse põhisiht – luua mõistmist ja dialoogi. On huvitav jälgida, kuidas Torop on selle peatüki arutluskäikudes vältinud hõlpsasti vulgariseeritavaid väiteid, mida ja millega oleks hõlbus demagoogiliselt manipuleerida. Sellise hoiaku aluseks on ikka seesama vanamoodne humanism, usk, et solidaarne ühiskond on võimalik ning dialoogi loob läbirääkimine, mitte augu päherääkimine.

Raamatut mitte lugenule võib mu jutust jääda vale mulje – seda kõike ei ole Toropi raamatus kuidagi eriti eksplitsiitselt väljendatud. Ma olen lihtsalt välja filtreerinud selle, mis minu meelest on kogu tolle tiheda teooriakoe motivatsioon ja võiks panna raamatust huvituma ka ehk semiootikakaugemaid lugejaid.

Kuid, nagu alguses ütlesin, pole lood päris probleemitud. Paradoksaalsel kombel on tõlkele kui mõistmise mudelile pühendatud raamatul endal vajaka teatav tõlkeline kontekst, mis selle mõistetavust ja dialoogilisust võiks suurendada. Esmalt, mu meelest vääriks raamatu ideestik ka populaarsemas laadis käsitlust, erialaspetsiifikat küll kaasavat, kuid esseistlikumas laadis ning rohkem praktilistele analüüsijuhtumitele kui puhtteoreetilisele mõttearendusele keskendatud vastet. Peeter Torop on küll aeg-ajalt kirjutanud ka „üldintellektuaalsele” lugejale suunatud analüüse, kuid just raamatu mahus tervikkäsitlus kuluks marjaks ära. Seda veendumust toetab kas või – lihtsalt kätte sattunud näitena – Toropi intervjuu meie jalgpalliajakirjale, mis on küll ainult kaks lehekülge pikk, kuid kus kultuuriteoreetiku taustalt lähtudes räägitakse väga huvitavalt jalgpalli kultuurilisest ja ühiskondlikust tähendusest ja tähtsusest, jalgpallist kui „ühiskonna ausaimast mängust” ja mõistmise mudelist. (Mihkel Uiboleht, „Peeter Torop: „Jalgpall on tõesti eriline mäng””. – Jalka, juuli 2012, lk 46-47) Ühesõnaga, tarvis oleks Toropi kui erudeeritud kultuurikommentaatori ja kultuurikriitiku raamatut. Teiseks: „Tõlge ja kultuur” on Peeter Toropi esimene eestikeelne tervikmonograafia (1999. aastal „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud „Kultuurimärgid” on varem avaldatud artiklite kogumik ja sinna pole sattunud Toropi võõrkeelsete kirjutiste tõlkeid). Ometi on Toropil ju olemas 1995. aastal kaitstud doktoriväitekiri „Totaaltõlge” („Totalnõi perevod”), mis annaks „Tõlkele ja kultuurile” ligipääsemiseks mitu võtit, olles mõnes mõttes selle eelraamat. „Totaaltõlge” on ilmunud veel poola ja itaalia keeles (viimases isegi kaks korda), kuid kummati pole seda Eesti humanitaarteaduse olulist monograafiat senini eesti keeles. Fakt ise on vaikiv etteheide meie teadussüsteemile, mis ei pea tõlketegevust täisväärtuslikuks teadustegevuseks – aga „Totaaltõlke” tõlge saanuks ja saaks tulla just nimelt humanitaarsest akadeemilisest seltskonnast, kes valdab mõisteaparaati ja oleks raamatu tänuväärseim lugejaskond.

Nõnda on Peeter Toropi tekstid ka ise huvitav näide kultuuri tõlke- ja mõistmisprotsessidest ning tõrgetest neis. Noid kaht eestikeelset raamatut igatsedes lõpetangi, tundes muidugi heameelt selle üle, et olemas on raamat, kus on nii hoolikalt kaardistatud kultuuri ja selle uurimise hädavajadust mõistmise, mõistvuse ja mõistetavuse järele.