Mõjus inimlik dokument

Juri Lotmani kodustele saadetud rindekirjad annavad ettekujutuse noore mehe „hinge kasvatamisest“ ning vaimsuse säilimisest sõja kiuste.

MIHHAIL TRUNIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lotmanite perekonna sõjaaegse kirjavahetuse mahukas publikatsioon, mille „peategelane“ on suure pere noorim laps Juri Mihhailovitš Lotman, paneb mõtlema tema staatuse üle kultuuris. Kes ta on – kas õilis rüütel, Tartu geenius, kes hingestab kõike, mida puutub, renessansliku mastaabiga isiksus? (Ülistussõnade rida võib hõlpsasti jätkata.1) Või hoopis silmapaistev õpetlane, kes elas teadlasena läbi keerulise ja huvitava evolutsiooni?

Esimese käsitlusviisi puhul ei ole kirjade avaldamine mingi küsimus: geenius ongi geenius seepärast, et tema looming eksisteerib otsekui väljaspool aega, iga tema sõna – olgu noorusajast või küpsest east – kuulutatakse tähendusrikkaks ja vaieldamatuks kultuuriväärtuseks. Probleem on aga siiski olemas: millise eesmärgiga need tekstid publitseeritakse? Kui ajastu dokumentidena, siis ei ole sisulist vahet, kelle omad need on. (Dokumendid on huvitavad niivõrd, kuivõrd nad iseloomustavad ajastut ja selle vaimu.) Kui need tekstid avaldatakse aga elulooliste dokumentidena, siis on tähtis küsimus, kust on nende autor saanud, kasutades Lotmani sõnu, „õiguse biograafiale“. (Dokumendid on huvitavad sel määral, kuivõrd nad iseloomustavad autorit ennast ja tema kujunemist kultuuriliseks isiksuseks.)

Kui läheneda Lotmani pärandile teadusajaloolisest vaatepunktist, siis oodatakse uurijalt teaduslike ülesannete püstitamist. Näiteks: kuivõrd unikaalne oli omas ajas Lotmani kui juudi päritolu vene intelligendi biograafia? Mil määral tähenduslikud on ühised ettelugemised või muusikakuulamised – kas need on kordumatud lotmanlikud jooned või tehti seda paljudes intelligentsetes Peterburi (ja muude kohtade) peredes?

Vastse kogumiku fookus sõnastatakse eessõnas järgmiselt: „Avaldatavad tekstid panevad mõtlema sõjakogemuse mõjust Lotmani isiksusele ja teaduslikule loomingule. Selle teema kohta mõtteaine pakkumise nimel püüdsid koostajad anda viiteid ja tsitaate kõigist laialt tuntud „Mitte-memuaaride“ „paralleelkohtadest““ (lk 34-35). Küsimus sõjakogemuse mõjust Lotmanile on õigustatud – mitte asjata ei korranud ta, nagu mäletavad tema lapsed ja kolleegid, et mäletab igat sõja päeva. Kuid on arusaamatu, miks viitavad raamatu koostajad sellest rääkides vaid „Mitte-memuaaridele“, mitte aga tema teadustöödele. Samuti võis kirjavahetus mõjutada Lotmani õe Lidia, tollase Vene Kirjanduse Instituudi aspirandi teaduslikku loomingut – temaga arutab Juri kõige intensiivsemalt kirjandusteaduslikke teemasid. See küsimus jääb lahtiseks.

1940.-46. aasta kirjade kõrval on raamatus publitseeritud rida arhiividokumente samast ajast ja ülihuvitav valik Lotmani sõjamälestustest – kõigepealt lühimemuaar 1980. aastast (ilmunud ajalehes Tartu Riiklik Ülikool), seejärel tema sõjajutustused Ljubov Kisseljova salvestatuna ja viimaks Mihhail Lotmani artikkel „Isa sõjast“. Selline „erikarvalisus“ tekib seetõttu, et oma panuse andsid väljaandele mitu inimest eri maadest ja ülikoolidest. See tuleb raamatule kasuks: selles ilmnevad erinevad vaatepunktid Lotmanile.

Inimliku dokumendina avaldab Lotmanite kirjavahetus tugevat emotsionaalset muljet. Alguses on raske pääseda retrospektiivsest pilgust. Lotman – 18aastane nooruk, kes visalt palub kodustel saata suhkrut – asub sõjaväeosas Kutaisis (Gruusias), ta kirjeldab naudinguga Kaukaasia turul käimist ja eksootilisi puuvilju, vestlusi grusiinlastega ja oma „lingvistilisi võimalusi“.2 Tänapäeva lugeja aga teab ega saa mitte mõelda sellele, et vähem kui aasta pärast algab Lotmanile päris sõda. Et peret mitte ärevusse ajada, teatab Lotman rahulikult, peaaegu argiselt 1941. aasta aprillis nende polgu üleviimisest piirile lähemale Vinnitsasse (Ukrainasse), kuigi „Mitte-memuaaridest“ me teame, et juba tollal ei kahelnud enam keegi peatses sõja puhkemises Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.

Juri Lotman sõdurina. Foto tagaküljele on kirjutatud: „Kallile emale tema „välismaa“ pojalt. Juri. 6. VIII 46. a.“

N. J. Obraztsova arhiiv

Ütlematajätmised jätkuvad ka pärast lahingute vallandumist, näiteks kirjas 2. VIII 1941: „Sakslastega kaklesime natuke, aga nüüd viidi meid puhkuseks ja täienduste tegemiseks tagalasse, ilmselt kaheks kuuks (praeguseks on uued kahurid jne)“ (lk 92). Mihhail Lotmani selgitust mööda tuleb seda mõista nii: „Raskete lahingute tulemusel kandis sõjaväeosa tõsiseid kaotusi elavjõus ja tehnikas ja ta suunati täiendavale formeerimisele“ (lk 580). Optimismi täis on ka jutustused elust muldonnides, 25. IV 1942: „Muldonn on väga mugav elupaik, mis ehitatakse järgneval moel. Kaevatakse ruudukujuline auk, pisut madalam kui inimese pikkus, kaetakse kinni, puistatakse õlgedega üle, sinna püstitatakse ahi, telefoniaparaat, ja pilvelõhkuja ongi kasutamiseks valmis“ (lk 96). Taas pöördume seletuse saamiseks Mihhail Lotmani poole: „Kohati tuli läbi ajada ka ilma ahjuta. Muldonn oli inimesi nii täis, et kõik pidid olema ühel küljel pikali ja kui üks külg külmus ära, keeras kogu muldonn käsu peale läbi une teise külje“ (lk 582). Palju aastaid hiljem, 1978. aastal, püüdes veenda oma lähedast sõpra Boriss Uspenskit mitte emigreeruma (tasub mainida, et raudne eesriie lahutas sõbrad sama tõhusalt kui surm), tunnistas Lotman talle: „Uskuge mind, palju kordi tahtsin sõjas, et mind tapetaks [—]. Kuid [—] ma tundsin, et mul pole selleks õigust.“3 Et Lotman ei hukkunud rindel, on muidugi suur õnn. Võimalik, et teda aitas ka asjaolu, et kuna ta kutsuti ajateenistusse 1940. aasta sügisel, oli tal rindele saatmise ajaks järgmise aasta suvel olemas juba vajalik väljaõpe.

Sedamööda, kuidas Lotman teadvustas, et sõda kestab kaua, hakkavad tema iseloomus üha selgemini ilmnema enesekriitika ja maksimalism. Kirjad tegevarmeest annavad ereda ettekujutuse „hinge kasvatamisest“: „Vaadeldes ennast selles sõjas, võin endale etteheiteid teha väga paljus. Ma olen kaotanud kõik teadmised, mis olin saanud enne sõda, ja elan mineviku pudemeid mäletsedes. Ma olen väga kaleda tajuga – võin vaadata kõige südantlõhestavamaid stseene ja need ei puuduta mind (vabandan, kui väljendun hämaralt ja konarlikult – pole enam harjunud; püüa mõista). Peale selle, tõsi, olen mõnikord (ja üsna tihti) – siin on nii palju maha tõmmatud, sest mul on raske end väljendada – röövinud, valetanud, isegi iseendale. Mõnikord olen ilmutanud argust, kuid mõnikord olen olnud ka väga vapper. Vaprus on mul kõige sagedamini baseerunud selle mitte uskumisel, et mind tegelikult (nagu teisigi) võidakse tappa või haavata, mõnikord püüdlusel teha nii, et kukuks „ilusasti” välja [—]. Kogu teeseldud skepsis, mida ma varem pidasin intelligentsuse tunnuseks, on minust kadunud, ja ma olen (üllatusega) tähele pannud, et suhtun kõigesse – ka praegu – mitte ainult mitte-skeptiliselt, vaid vastupidi väga usaldavalt ja isegi naiivselt” (31. XII 1942, lk 116).

Siin on muidugi omajagu liialdusi. Ülikoolist saadud teadmisi polnud Lotman rindel kaotanud, vaid neid mitmekordistanud: ta luges palju, tõlkis luulet, arutles kirjanduse üle; röövimistesse ja teistesse sõjalistesse vägivallategudesse suhtus alati eitavalt. Samas kirjas kirjeldab Lotman oma üleelamisi selle pärast, et lihtne sõjaline loogika ei tööta keerulise moraalse valiku olukorras. „Mitte-memuaarides“ kirjeldab ta konkreetsemalt, mida ta pidas silmas „südant­lõhestavate stseenide“ all.4 Lahingu ajal sideliini taastades nägi Lotman jõe kaldal elutult lamavat naist: „Poisike tema kõrval, kes midagi ei taibanud, tiris teda käest. Siiani pole ma suutnud otsustada, kas ma toimisin õigesti: ma mõtlen sellele pidevalt ja näen sageli seda stseeni. Mul oli liin katkenud, mis tähendas, et patarei tegevus on halvatud. Sakslaste tulistamise intensiivsuse tõttu oli selge, et mõne minuti pärast algab massiline tankirünnak, aga patarei on vait. Mul tuli juhtmed ühendada ja ma jooksin edasi. Tol hetkel polnud mul vähimatki kõhklust, mida ma pean tegema.“5 Hiljem saab Lotman teada, et laps päästeti, aga ema oli kohapeal surnud: „Pean tunnistama, et tol korral ei tekitanud see minus mingeid tundeid [—]. Aga kohe esimesel joomasel ööl pärast sõja lõppu nägin ma kõike seda jälle. Seda ja palju muudki. Pole juhus, et jõime end silmini täis ja oli palju enesetappe.“6 See episood projitseerub David Samoilovi tuntud luuletusele „Neljakümnendad“, kus on read:

И больше нужного хромаю,
И пайку надвое ломаю,
И все на свете понимаю.

Как это было! Как совпало –
Война, беда, мечта и юность!
И это все в меня запало
И лишь потом во мне очнулось!…

Ja lonkan rohkem kui tarvis / ja pajuki murran kaheks / ja kõike maailmas mõistan. // Kuidas see oli! Kuidas ühte sattusid – / sõda, häda, unistus ja noorus! / Ja kõik see imbus minusse / ja alles hiljem tuli minus meelemärkusele!…

Tõepoolest, paljud sõja läbi teinud, sh Lotman, on meenutanud, et nad tundsid end rindel vabamalt (vrd „sõda lihtsustab kõike väga“, lk 561). 1930. aastail oli arusaamatu, mille eest saadetakse laagritesse ja lastakse maha sõpru ja tuttavaid. Ses mõttes on iseloomulik Lotmani klassivenna Boriss Lahmani lugu, kelle autobiograafia, mis on arhiivist leitud, on avaldatud arvustatavas raamatus.

Kui palju räägivad Lotmani sõjaaegsed kirjad tema iseloomu kujunemisest, on sama vaieldav kui tees sellest, et sõja-aastail „toimus Lotmani semiootilistes töödes hiljem teoks saanud ideede kujunemine“ (lk 27). Kohane oleks kõnelda sõjale vaatamata säilinud huvist, plaanidest, visanditest. Näitena osutan sellele, kuidas üht ja sama tsitaati kirjast õde Lidiale kommenteeritakse eessõnas ja Mihhail Lotmani artiklis. „Iga mingilgi määral terviklikku ajalooperioodi näen ma ühtse organismi laadsena, mille mis tahes osa on võimatu mõista ilma tervikut mõistmata ja tervikut ei saa mõista ilma mõistmata äärmiselt suurt osade hulka“ (6. IV 1945, lk 335). Eessõnas öeldakse: „kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna tema süsteemsetes seostes on jälgitav juba 1943. aasta kirjades [—]. Seejuures esitas [Lotman] juba tollal endale küsimuse kultuuri sünkroonia ja diakroonia erinevuse ning nende uurimise meetodite kohta“ (lk 27-28). Aga nii kirjutab Mihhail Lotman: „Huvitavad on visandid semiootika ja kultuuri­tüpoloogia valdkonnas koos sünkroonia ja diakroonia selge piiritlemisega; kusjuures ammu enne Saussure’i ideedega tutvumist annab [Lotman] eelistuse sünkrooniale, sest just see on süsteemne“ (lk 601). Teisel juhul on meie ees märkimisväärne teadusajalooline väide, esimesel juhul teaduselaadne sõnadekogum: on arusaamatu, mis asi on „ühtne tervik tema süsteemsetes seostes“. Kuid mis peamine – sünkroonia ja diakroonia ei „erine“ [различаются] (nagu sinine, must ja valge värv), vaid neid just nimelt piiritletakse [разграничиваются]: näiteks ühele ja samale nähtusele (näiteks Puškini luulele) võib läheneda nii sünkrooniliselt (Puškini luule tervikuna eristatuna tema kaasaegsetest ja eelkäijatest, tema enda proosast jne) kui ka diakrooniliselt (Puškini luule aastate ja autori evolutsiooni perioodide kaupa).

Viimaks märgin ära ka mõned häirivad toimetamislapsused. Tiitli pöördel pole teadusagentuuri nimi korralikult vene keelde tõlgitud, seepärast näeb see kummaline välja: „Väljaande ettevalmistamist toetas Eesti teadus­agentuur teaduse alal“ [Издание подготовлено при поддержке Эстонского научного агентства по науке]. Sealsamas antakse teada, et oma rahalise panuse andis ka Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi Uuringufond – kuid see on kirjutatud vigaselt „TÜHI Uringufond“ – sic!). Vähestel eestikeelsetel nimetustel pole raamatus üldse vedanud: näiteks leheküljel 43 on Lotmanite perekonna biograafiliste andmete lõpus väikeses kirjas ära toodud allikate loetelu, kus on kirjas „Mittetulundusühingu MTÜ Ruthenia Ühing internetiprojekt „Lotmaniana Tartuensia““ [Интернет-проект „Lotmaniana Tartuensia“ некоммерческого объединения MTÜ Ruthenia Ühing]. Lühend MTÜ tähendabki „mittetulundusühing“: nõnda on teaduselaadset ilu taga ajades sündinud keeltevaheline pleonasm.

Need märkused ei muuda siiski peamist: koostajate tehtud töö Lotmanite perekonna kirjavahetuse kogumisel ja kommenteerimisel toob käibesse väärtusliku materjali (need pole ainult kirjad, vaid ka näiteks fotod), millest on palju kasu nii teadus- kui ka kultuuriloolastele.

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv.

1 Ilmeka näite leiame Konstantin Azadovski tagakaanetekstist: „Unikaalne raamat! Maailmakirjanduses ei leidu sarnast kuju: humanitaarist sõdur“. XIX sajandi suurkujudest tarvitseb meenutada partisanist luuletajat Deniss Davõdovit, Vene armee Napoleoni-vastastes sõjakäikudes osalenud Konstantin Batjuškovi ja muidugi Lev Tolstoid. Kui rääkida Nõukogude Liidu sõjast Natsi-Saksamaaga, siis rindele sattusid peaaegu kõik vastavas eas ja tervislikus seisukorras olevad mehed – nende hulgas näiteks Aleksandr Solženitsõn, Bulat Okudžava ja paljud teised.

2 Vrd: „Ma elan päris hästi, mida soovin ka teile. Lingvistilised võimalused on mul väga avarad, kuivõrd meie patareis on kokku umbes 15 eri rahvust: venelased, grusiinlased, armeenlased, juudid, tšehhid, ukrainlased, mordvalased, tatarlased, kasahhid jne“ (24. XI 1940, lk 59).

3 Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский. Переписка 1964–1993. TLU Press, 2016, lk 438.

4 Kommenteerijad on antud juhul otsustanud piirduda viitega ilma tsitaadita.

5 J. Lotman. Mitte-memuaarid. Tlk M. Salupere. – Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost M. Lotman. TLU Press, 2010, lk 76-77.

6 Samas, lk 77.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht