Moraalne ja ajaline kesktee

Marion Jõepera

2011. aasta Bookeri kirjandusauhind ja Julian Barnes Bookeri auhind (The Man Booker Prize), maailma üks auväärsemaid, anti sel aastal välja 43. korda. Selle saab aasta parim täispikk romaan, mille autoriks on Suurbritannias või Rahvaste Ühenduses inglise keeles kirjutav kirjanik. Auväärseks peetakse juba Bookeri finalistide hulka jõudmist ning auhinda ennast saadab ka 50 000 naelsterlingi (ca 57 405 eurot) suurune tunnustus. Kuulsamate võidutööde hulka kuuluvad Iris Murdochi „Meri, meri” (1978), Kazuo Ishiguro „Päeva riismed” (1989), Michael Ondaatje „Inglise patsient” (1992) ja Arundhati Roy „Väikeste asjade jumal” (1997).

Kolm Bookeri võitjat N. Gordimer (1991), V. S. Naipaul (2001) ja J. M. Coetzee (2003) on pärjatud ka Nobeli kirjandusauhinnaga. Viimase kümne aasta jooksul auhinna võitnud teostest on eesti keelde tõlgitud enamik (nende hulgas ka Margaret Atwoodi „Pime palgamõrvar”, Yann Marteli „Pii elu”, DB C Pierre’i „Väike Jumal Texasest”, Alan Hollinghursti „Iluliin” ja John Banville’i „Meri”), viimase kahe aasta võiduromaanid siiski veel mitte.

Tegemist on preemiaga, mille lähedusest kostab alati vastukäivaid väljaütlemisi nii autorite, žürii kui ka kõrvalseisjate suust. Tänaseks Bookeriga pärjatud autorite seas on mitmeid, kes on auhinda enne selle saamist kirega vihanud või ignoreerinud, ning ka neid, kes ei ole oma arusaamast taganenud ka pärast kirjandusajalukku jäädvustamist. Tseremooniatelt minemajalutamisi, žürii urinat, vaidlusi teoste sisu fiktiivsuse ja dokumentaalsuse piiride üle, lubadusi aknast välja hüpata ja žürii liikmete lahkumist oma ametikohalt on aastakümnete jooksul tihti nähtud ja (hukka) mõistetud.

Hüplikult üllatav eelmäng

Tegemist on olnud tavalisest veidi kirevama Bookeri aastaga, kus sündmuste hulka mahtus ka alternatiivauhinna väljakuulutamine. Bookeri kirjandusauhinna žürii esinaise, Briti siseluure M15 endise juhataja ja kriminaalromaanide autori leedi Stella Rimingtoni väljaütlemine, et žürii arvestab võitja valikul eelkõige teose loetavust, ajas marru arvestatava osa briti kirjandusringkonnast, kallutades hindamiskategooria absurdselt subjektiivsuse suunas. Kokkutulnud seltskond ei pidanud loetavust iseenesest vildakaks kriteeriumiks ja nõustus sellega, et finalistide hulka jõudis mitmeid väga häid romaane, kuid jäi paindumatuks oma arusaamas, et esile tuleb tõsta autoreid, kes pürgivad millegi märksa kõrgema poole. Uus auhind nimetati kirjandusauhinnaks (Literature Prize) ning selle eesmärk on lobeduse ja lugejatele vastutulemise asemel hinnata teose kunstilist väärtust ning tõsta esile romaane, mis on oma kvaliteedilt ja ambitsioonilt ületamatud, s.t hinnata seda, mida Bookeri algusaegadel. Hetkel otsitakse sponsorit ning esimene kirjandusauhind plaanitakse välja anda järgmisel aastal. Autorid Mark Haddon, David Mitchell ja John Banville on teiste hulgas alternatiivauhinnale oma toetuse juba andnud.

Viimase kümne kuu jooksul luges Bookeri auhinna žürii läbi 138 romaani, mille hulgast valiti selle aasta juulis välja poolfinalistid (longlist), kelle sekka jõudis kaks debütanti, kuid välja jäid mitmed mainekad kirjutajad. Septembris välja kuulutatud kuue finalisti (shortlist) romaanid said rekordilise läbimüügi osaliseks ning meediatormi toitis ka senise suurima favoriidi Alan Hollinghursti „Võõra lapse” („The Stranger’s Child”) finalistide hulgast väljakukkumine. Neljakordne Bookeri nominent Julian Barnes sai pärast finalistide väljakuulutamist ning Hollinghursti järel kohe enda kätte kihlveokontorite favoriidipositsiooni ning 18. oktoobril kuulutati ta ka välja 2011. aasta Bookeri auhinna võitjana.

65aastane romaanikirjanik on üks armastatumaid ja tõlgitumaid välisautoreid Prantsusmaal ning võitnud seal mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on olemas tema „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis” (tlk Tõnis Leemets, 2003). Bookerile on ta kandideerinud romaanidega „Flaubert’i papagoi” (1984), „Inglismaa, Inglismaa” (1998) ja „Arthur & George” (2005). Selle aasta võidutöö „Lõpu aimus” („The Sense of an Ending”), on tema üheteistkümnes romaan. Julian Barnes on autor, kes on auhinda varemalt nimetanud „peenutsevaks bingolotoks”, mees, kes ei usu jumala olemasolusse, kuid kelle jumala-igatsus ja selguse otsingud (vahel nimetatud ka „surma teemaks”) on piiritletult märgatavad just tema viimastes teostes.

Eeldame, et aeg saab olla puhas

150-leheküljeline romaan, Bookeri võitjate hulgas üks lühematest, räägib keskikka jõudnud Tony Websterist, kes õpib oma 1960ndate koolipõlvele tagasi mõeldes ning mälestustesse (ja nende kaudu ka praegusesse aega) sekkudes vargsi elama teravamalt, kui ta seda tolles, nüüdseks möödunud olevikus, kunagi teha oskas. See on jutustus mitmest armastusest, näljast, millele me nime anda ei oska, ja ühe kogemuse mitmekihilisuse ilmsikstulekust. „Võid ju küsida, et kas siis tegemist polnud kuuekümnendatega? Jah, kuid ainult mõnede inimeste jaoks, ainult mõnedes paikades siin riigis.”

Lugu on oma atmosfäärilt vaoshoitult hämar, aga ainult sama hämar, kuipalju leidub hämarust meie mälestustes ja meie arusaamises, kuidas aeg meiega käitub. See valgushõredus ei lämmata, kuid ümbritseb maailma, kus tegelased elavad, millegi argiselt oomenlikuga, pannes nii nemad kui lugejad seisma silmitsi küsimusega: kust tuleb arusaam, et eluspüsimine ja ellujäämine tähendab automaatselt ka teatud laadi võitjapositsiooni? Ja millest algab taipamine, et ajast poolkogemata läbitulemine, justkui sooviksime end tahtlikult nüristada, ei rikasta meid millegi muu kui silmaklappidega, mille siseküljele on kantud tuhmist juhusest inspireeritud muster.

„Kes ütles, et mälu on see, mille me arvame olevat unustanud? Ja meile peaks olema ilmselge, et aeg ei käitu laki, vaid pigem lahustina. Aga seda ei ole mugav – seda ei ole kasulik – uskuda; see ei aita meid elus edasi; seega me ignoreerime seda.”

Elegantselt aus ja metronoomiliselt puhas lühiromaan ei kaota hetkekski kõhedust, mida lugeja igatseb, mil aeg avatud kaartidega mängu on toodud. „Lõpu aimuse” tähendusväli on suurem kui teos ise: mida ja kas üldse peame oma minevikust nägema tajumaks ja tulemaks eluga toime koos inimestega, kellega me seda ühiskogemust jagame? „Millist evolutsioonilist
eesmärki nostalgia üldse kanda saakski?” küsib Tony Webster, hakates taipama, et tema mälestuste taga võib seista keskpärane elu ja võimalik, et lömitada ka keskpärane moraal. Barnesi stiil ei ole stiil iseeneses (oskus ja omadus, mida ta jagab ühe oma lemmikautori Gustave Flaubert’iga). „Lõpu aimus” on maitsekalt kuiv, aga mitte rabe; karm, aga mitte jõhker. Selles on läbinägelikkust, mis ei ole raugemas, kuid mille saavutamiseks ei ole enam vaja jõhkralt üllatavaid manifeste. „Äkitselt saan ma aru, et see võibki olla üks erinevusi nooruse ja vanaduse vahel: noorena mõtleme endale välja mitu tulevikku, vanana mõtleme välja mitu minevikku teiste jaoks.”

Julian Barnesi näol on kahtlemata tegemist ühe briti tugevaima modern-klassikalise autoriga. Küll jääb aga õhku rahutu kahtlus, kas tegemist on Barnesi parima või aasta silmapaistvaima romaaniga. 2011. aasta Bookeri auhind toimib pigem elutööpreemiana, mille võitja seda ilmselgelt väärib, kuid mille ajastus mõjub märgatavalt kohmakana. Ju võib vahel ka kohmakas hetk olla just see õige.