Mõtete korjeaeg

Eeva Park: „Õnn on midagi, mis tuleb lihtsalt ära tunda ja suureks mõelda.“

PILLE-RIIN LARM

12. augustil peeti Võtikveres kirjandusküla päeva alapealkirjaga „Kirjanduse ilu, haldusreform ning Soome juubel“. Võtikvere kirjandusauhinna, Elise Rosalie Auna nimelise tunnustuskirja pälvis Eeva Park. Varem on selle saanud Leena Kurvet-Käosaar ja Ly Seppel. Uurisin värskelt laureaadilt auhinna, tema teoste ja tegemiste kohta.

Olete varemgi saanud mitu kirjaniku nime kandvat auhinda: novelli „Juhuslik“ on tunnustatud Friedebert Tuglase nimelise auhinnaga (1994) ja romaani „Lõks lõpmatuses“ Eduard Vilde nimelise auhinnaga (2004). Elise Rosalie Auna nimeline erineb neist selle poolest, et määratakse naissoost kirjanikule või kirjandusteadlasele. Kas seesugune eristamine on sümboolne või vajalik?

Elise Rosalie Auna auhind on üks vähestest naiskirjaniku nime kandavatest auhindadest, kuid see, et selle on seni pälvinud naised, ei tulene sellest, et seda antaks vaid naissoost kirjanikule või kirjandusteadlasele. Mõeldud on ta „ julge, kujundliku ja voolava, elus olulisi probleeme tõstatava loomingu“ eest. Nii et eristamist ei toimugi. Tegu on Võtikvere tunnustuse loojate Imbi Paju, Leena Kurvet-Käosaare ja Lilli-Krõõt Repnau mõtet järgiva mitte soolise, vaid otseselt loomingulise auhinnaga ning on väga võimalik, et järgmise auhinna saab meeskirjanik või kirjandus­teadlane.

Kuidas suhtute sellesse, kui teie enda tekste loetakse kui naiskirjandust, feministlikku kirjandust?

Kuna hindan kirjandust ikka vaid teose kirjandusliku taseme alusel, siis ei oskagi ma sellesse kuidagi suhtuda. Nii mõnedki mehed on kirjutanud padu­feministlikke teoseid ja ka seebi­vahuste naistekate autoriteks on aeg-ajalt osutunud varjunime varjus hoopis mehed.

Hiljuti ilmus teie sulest näidend „Geeniuste algkursus“ Auna kaasaegsetest Juhan Liivist, Eduard Vildest ja Jaak Järvest (LR 2016, nr 14). Milles seisnes nende geniaalsus? Mis on põhjus, et nende loomingut erinevalt Auna luulest tänini tuntakse?

Nende geniaalsus seisnes selles, et nad julgesid selle poole pürgida, näha ennast suuremana elust endast. „On teil julgust, oo mu vennad? Mitte julgust tunnistajate ees, vaid üksiklase-ja kotkajulgust, mida ei näe enam ükski jumal?“ Selline oli nende kaasaja filosoofi Friedrich Nietzsche küsimus, mille ta esitas väljakutsena vaid ja ainult meestele, sest tema õpetuse kohaselt pidi naistele lähenema vaid piitsaga. Olla sellises vaimses õhustikus naisena andekas loov inimene, on nii ränk, et jääb vaid üle imetleda neid naisi, kes üldse ajalukku on jäänud.

Üks teie värskeima romaani „Lemmikloomade paradiis“ (2016) märksõnu on „õnn“. Peategelane Minna-Maria tunneb end õnnelikuna alles siis, kui vabaneb kodust ja painavatest suhetest. Õnne otsib ka tema vend, kes kolme soovi asemel palub täita üheainsa – ta palub õnne. Mida teie soovite?

Ma kardan, et ega õnne kui sellist ei saa otsida. Me kujutame ette, et asjad, inimesed, suhted teevad meid õnnelikuks, kuid alati ilmnevad mingid rahutuks tegevad kõrvalnähud, sest juba üks kahtlev mõte võib meie illusioonid purustada. Kunagi sattusin lugema uuringut, kus väideti, et kõige enam kadedust tekitab inimeses see, kui teine inimene on asja ees, teist taga rõõmus. Ja õnnelik.

Meie oleme mornipalgeline rahvas, nii et mingit kadedust me ei tekita ning üldse tundus mulle juba lapsena, et õnn on midagi, mis tuleb lihtsalt ära tunda ja suureks mõelda.

Möödunud aasta lõpus oli rõõm lugeda uudist, et olete valitud kirjaniku­palga saajate hulka. Millega töötate? Kas on kavas jätkata ka Tõlkekaru (Kääntäjäkarhu) auhinna toonud eesti-soome luuleantoloogiate sarjaga „8 + 8“?

Ma teen talvemahla, ja seda nii kujund­likult kui ka päriselt. Suvi on mõtete korjeaeg. Ma koban uue romaani alguspunktis. See on ärev, aga huvitav periood.

„8 + 8“, eesti ja soome luulekogumiku kolmanda osa suhtes ei oska ma kindlat vastust anda. Nende kogumike algmõte tekkis mul arusaamast, et me ei tunne küllaldaselt teineteise luulet, ja ma lootsin, et selline kakskeelne, võimalikult heas tõlkes ühiskogumik seda olukorda ehk veidi muudab.

Hannu Oittinen (ühena „8 + 8“ toimetajatest, teine on Kalju Kruusa) ütles, et tema tunnetas just luulekogumiku teise osa ilmumisel, et Soomes on tekkinud selle kogumikuga seoses teatud ootus eesti luule suhtes ning kuna kokku on kogumikus 32 autorit, siis on see kirjandusloolises mõttes märkimisväärne panus, mida Yleisradio Tõlkekaru auhind ka kinnitas.