Mul on sulle väga puhtad käed

Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürgine, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.

SVETA GRIGORJEVA

Emme: „Kuda raamat“
Mina: „Meeldib“
Emme: „Ma ei suutnud lõpuni / lugeda midagi segas“
Mina: „Liiga masendav vist“
Emme: „Just“
(telefonisõnumid)

Alustan enim meeldinud tsitaatidega. Näiteks: „loen piiblit sügan vittu jään magama“ (lk 33). Või see: „ilu enne üürikest rasedust“ (lk 76). Või: „unustasid öelda et suudeldes vajuvad mu juuksed silmadele et sul on ebamugav / unustasid öelda et sinu ees põlvitades mu hambad kriibivad et sul on ebamugav“ (lk 63). Või: „vettinud sukkade heatahtlik hais“ (lk 27). Või hoopis see: „mitte ükski surnu pole mulle haiget teinud / mitte ühtki surnut pole ma kunagi kartnud“ (lk 22). Mulle on surnud haiget teinud küll ja ma ka natuke kardan neid. Lisaks elavatele. Inimestele.

Natalja Nekramatnaja perekonnanimi on vahest tuletatud venekeelsest sõnast неграмотная, mis tähendab kirjaoskamatut või n-ö vaeglugejat või kedagi, kes ei saa asjadest „õigesti“ aru (on girjaosgamatu). Igal juhul on see negatiivse konnotatsiooniga. Pärast Nekramatnaja luulekogu läbilugemist valgustus ses nimes äkitsi välja ka „nekra“ (kreeka νεκρός – surnu) ning „matnaja“ muundus ühel hetkel „matjaks“. Surnumatja? Pseudonüüm ei ole ilmselt sedasi tõlgendamiseks mõeldud, aga ega lugeja peagi ju õnneks autori intentsiooni kunagi täpselt mõistma, see ongi võimatu. Võtan endale õiguse olla Nekramatnaja nime mõistmisel nekramatnaja. Kuna autori debüüt keerleb suures osas just nimelt surma (ja ka sõdade) ja sellest johtuva(te) trauma(de) ümber, hakkas ka tema nimi vulgaarhermeneutiliselt kätkema pahaendelist tumedat sümbolismi.

Alati, kui debüteerib mõni vene nimega luuletaja(nna), hakkab mul tast kahju, sest on paratamatu, et teda asutakse kohe liistule tõmbama ja/või võrdlema teiste „eestivenelaste“ tekstidega. Ühelt poolt on see arusaadav, teiselt poolt suhteliselt kummaline ja isegi problemaatiline. Nn eestivene kirjandus pole teps mitte homogeenne väli. Kui keegi näiteks väidab, et Nekramatnaja luule toetub Grigorjevale, siis on tegemist äärmiselt laisa lugejaga. Olete te kindlad, et tema tekstides pole hoopiski rohkem Elo Viidingut? Või Ene Mihkelsoni? Jah, ja võib-olla tsiipa-tsiipake Sveta Grigorjevat …

Kaunis ja mürgine maarjajuur

Nekramatnaja debüütteos on tõesti raskesti läbitav tekstitihnik. Emal on õigus. „Sinine pojeng“ pole eriti mänglev, groteskne, soojalt irooniline ega eriti vihanegi. Ei, see on hoopis mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürginegi, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.

Võtame kas või luuletuse, kus autorimina valib surnud isale ülikonda matusteks: „… ja esimest korda peeglisse vaadates näen saan aru kui väikene ta / oli ja nööbid soonivad rindu ja nii väikesed õlad ma vaatan ennast kaua peeg- / list ja siis teen sellesama kiusliku naeratuse millega tema mind vaatas me oleme / samasugused aga tema minust veel väiksem ma valin välja ühe ülikonna ja / tillukesed kingad ja seon lipsu jõuga ümber kaela ja panen käekella käe peale / selle kella mille isa lubas kinkida lapsele kelle jätsin sünnitamata“ (lk 24). Luuletus, mis räägib ühe lähedase surmast ja ebameeldivast suhtest tollega, saab teise surma lisamisega veel õudsema lõpu ja värvingu.

Autori tekstid meenutavad kohati oma külmuses Elo Viidingu luuletuste atmosfääri – just nimelt atmosfääri, mitte seda, kuidas sõnad on ritta seatud, sest Nekramatnaja on siiski lüürilisem. „Sinise pojengi“ sõnad on pärit justkui kuskilt kaugelt, vahel nad lehkavad isegi veidi kopitanult, isegi kui tegevus toimub siin ja praegu, tänapäeval. „Närimiskumm“, „lokaal“, „andun sulle“, „kõrts“, „isamaa“, „värk“. Jah, isegi släng, kui seda harva kasutatakse, on üleeilne. See pole nn moodne inimene, kes kõneleb autori tekstides, vaid meenutab hoopis keskit „vanainimeselikku“: „isegi esivanemate nooruspõlve fotodele / ilmuvad esimest korda kortsud / munakollane valgub pragudest / ja kleepub valede asjade külge // väga kaua peeglisse vaadates ilmub / kodumaa aukartustäratav ajalugu / aga vanaema muutub aasta-aastalt / nooremaks talle tuleb jälle eluvaim sisse“ (lk 16). Meenub Andrus Kasemaa leskede omailm – lugedes kerkivad silme ette samast mineraalist hõõrutud värvid, kuigi seal, kus Kasemaa on nostalgiline, on Nekramatnaja resoluutne: „VANAEMA LAULAB SURIVOODIL INTERNATSIONAALI / nagu luhtunud lootused ripuksid katkiste küünide seintel / nagu nälginud orvud kes otsivad kodusid kuivanud heintes / millest see pimedus kui kannatus kestab küllap on elugi nus- /sinud täiega näkku vii see tuli parem tagasi patune prometheus“ (lk 17).

Mitmed tekstid meenutavad Ene Mihkelsoni omi. Ühelt poolt põhineb trauma Nekramatnaja isiklikult läbielatul, teiselt poolt on see kandunud praegusesse hetke eelmistest põlvkondadest ega lase elada sellele mõtlemata. Perekonnaarhiiv ja -ajalugu on justkui kummitav hallutsinatsioon. Lapse­põlvetraumad, väärkoheldus ja sündimata jäänud laps on juba iseenesest äärmiselt painavad teemad, nende külge on aga kleepunud ka ammused sõjad ja vanavanemate otsused.

Väga mõjuvad ja kohati irriteerivadki on need Nekramatnaja luuletused, mis räägivad naiseksolemisest ja soolisusest üleüldse. Teose pühendus „pojale / kelle ma tapsin“ võib tekitada nii mõneski progressiivsete vaadetega lugejas (à la mina) veidi võõristust. Niisugune sõnastus ja sõnade valik meenutab liialt siinseid häälekaid katoliiklastest fundamentaliste ja abordivastaseid. Kuna hilisemad tekstid viitavad ja räägivad otseselt lapse sünnitamata jätmisest, jääb mulje, et autori arusaam naiseksolemisest ja/või naise kehast on selline, millele mina alla ei kirjutaks. „KAS KEEGI ÜLDSE SAAB SÕJA AJAL OLLA NAINE“, küsib autorimina ühes luuletuses (lk 23).

Teisal leiame aga tekste, mis ei meenuta mitte kuidagi aktsepteeritud arusaamu nn heast naisest ja õigest naiseks­olemisest ja/või naiselikkusest. See ei ole teps mitte „aasta ema“, kes kõneleb säänses tekstis: „luban lapsel tundide viisi hüsteeriliselt nutta / jälgides teatava huviga hapnikupuudusest / krampi tõmbunud imearmsaid näojooni // eile öösel tõugati mind eemale / kättemaksuks demonstreerin ükskõiksust / hoian silmad lahti ja vaatan kaugusesse [—] laps röögib teises toas täiest kõrist / võitlemata veel ühtegi võitmatut võitlust / surun padja tugevasti vastu pead ja uinun“ (lk 20). Julmusepedaal on vajutatud põhja, ootused on põrmustatud – nii soorollile vastavad kui ka nutva lapse omad. Selline saab ka vahest sõja ajal väga edukalt edaspidigi naine olla?

vaid väljast tuleva valguse tõttu me näeme“

Mulle kipuvad meeldima raamatud, mis on heledate või lausa valget värvi kaantega. See ei ole väga popp valik, eriti neile, kes tahavad oma raamatuid ikka väheke müüa. Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on just niisugune (ka Carolina Pihelga „Kiri kodust“). Valge on lääne kultuuriruumis seostatav pigem lootusega, mitte surmaga, nagu näiteks Aasias – pruudidki abielluvad meil põhjusega peamiselt valges. Mulle imponeerivad aga heledate valgete kaantega raamatud hoopis teisel põhjusel: vahel näib, et valge ei peida endas just paljut, sest ta toob kõik nähtavale, pinnale. Näiteks on valgete kaantega raamatu puhul näha, kuidas eelmine lugeja on seda raamatut käes hoidnud ja kasutanud. Kohvi- ja/või veiniplekid, sõrmejäljed, mingid arusaamatud laigulised abstraktsused, pärit kurat-teab-kust!? (Tõsi, valgete kaantetagi on raamatu sisu ikka enamjaolt valge peale trükitud.)

Raamatukogust mõnda teost laenates mõtlen alati, kui erootiline see kõik on: loen raamatut, mille lehtede vahelt on kordi läbi käinud kellegi sõrmed, libisenud mööda siledat pinda, jätnud maha peenikese mustri, võib-olla isegi DNA, rääkimata koorunud mustusest, poetšekkidest, rebitud paberitükkidest, kortsutanud ja murdnud lehtede ülemisi või alumisi servi teadmaks, kus järgmisel korral lugemist jätkata, jätnud maha oma vedelikke ja nahka. Mõned mõtted on hariliku pliiatsiga alla joonitud ning kohmakalt ja kiiruga kustutatud, sest raamatukogutädidele sodimine ei meeldi, aga ma näen küll, müstiline eelmine lugeja, mille sa ära märkisid, tugeva käega oled pliiatsi paberi sisse jooninud-sooninud ning hetkeks olen ma sina, proovin aru saada, miks joonisid sa alla just need read, mis on see, mis sind huvitab, mida sa oluliseks pead, ma asetan end sinu sõrmedesse, sinu jäetud õrnadesse plekkidesse ja libisen koos sinuga mööda lehekülgi edasi ja alla, lisades nüüd omakorda omi kummalisi vedelikke, omi mustreid, aga ei, ma ei kavatsegi neid sealt pärast kustutada, sest ma ei karda raamatukogutädisid, müstiline eelmine lugeja, aga see pole muidugi miski, millega teiste ees kelkida, sest kes ikka raamatukogutädisid väga kardab.

Millest see räägib, et Nekramatnaja raamat jäi lugedes täpselt sama valgeks? Tõesti ei tea. See rändas ema pehmete sõrmepadjakeste vahelt minu sõrmede alla. Oli ääretult puhas. Ja on seda ka praegu. Kas see tähendab, et kogu jättis kogu oma masendusekoorma all minu kui lugeja puhtaks, ei määrinud oma kirbe mürgiga? Või ei sukeldunud ma piisavalt sügavale nende lehtede ja ridade vahele, ei segunenud selle tekstiga, ei määrinud seda tumedat ainest valgete kaante vahel oma tumeda ja verise sisuga, jäin poolele teele? Ehk oli see raamat kogu oma näilises julmuses aukartustäratavalt habras, nii et julgesin seda lugeda vaid väga puhaste kätega vaid väga puhastes kohtades. Mis kohad need on? Mkm, ma ei ütle. Aga Nekramatnaja võib-olla teab …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht