Müstika või müstifikatsioon?

Mikk Tšaškin luuletab korralikult, kohati meisterlikult, aga paraku muutuvad kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil loodud tekstid lugejale kiiresti etteaimatavaks.

MIHHAIL TRUNIN

Värske Rõhu noorest rõõmsameelsest toimetusest on kahtlemata saanud möödunud kirjandusaasta üks silmapaistvamaid tegelasi. Peatoimetaja Hanna Linda Korp külvas mitte ainult ühismeedias, vaid ka kultuuriajakirjanduses edukalt solidaarsuse meeme. Märkimisväärset tähelepanu äratas ka Andrus Kasemaa raamatu „Au kolhoosikorrale!“ arvustus, mille Korp on kirjutanud koos Joosep Normaga: autorid kritiseerivad teravalt praeguse valitsuse parempoolset liberaalset majanduspoliitikat, eriti seoses maksude ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Värske Rõhu tegevtoimetaja Saara Liis Jõerand sai prestiižika Ants Orase nimelise kirjanduskriitikaauhinna. Tõlketoimetaja ja luuletaja Mirjam Parve pälvis Betti Alveri kirjanduspreemia. Proosatoimetajat Paul Rauda tunnustati Siuru stipendiumiga.

Kuigi ma põhimõtteliselt ei kipu imetlema igasuguseid regaale, on need antud juhul auga välja teenitud. Toon andekate noorte saavutused esile, et veel kord kinnitada urbi et orbi: Värske Rõhk ja selle autorite ning väljaannete ring ei ole enam ammu Eesti Kirjanduse Seltsi ega Sihtasutuse Kultuurileht „noortesektsioon“, vaid nad on võrratud, omapärased ja absoluutselt sõltumatud tegijad kirjandusväljal.

Ja kui veel paar aastat tagasi võeti kõigi „Värske raamatu“ sarjas aasta jooksul ilmunud teoste pääsemine Betti Alveri kirjandusauhinna lühinimekirja vastu rõõmsa üllatusega, siis nüüdseks see enam imestama ei pane. Nimetatud sari kindlustab särava ja paljulubava debüüdi, mis pälvib kirjanduskriitikute ja kirjandusauhindade žüriide tähelepanu. Kuid Mikk Tšaškini raamatul polnud siiski kohta Betti Alveri preemia mulluste nominentide seas.

Lüürilised peegeldused

„Paberist linn“ algab müstilise sissejuhatusega, kus antakse teada, et see raamat on „katse tungida [Tartus] elavate inimeste peadesse, et kuulda, milliseid lugusid nad endale jutustavad“, ja et need inimesed „on õnnetud, kuna neid pole keegi veel synnitanud“. Sellist sissejuhatust ei saa kirjeldada teisiti kui lendava fraasiga – selge, et miski pole selge. Tasub aga pöörduda programmluuletuse poole, mis kannab luulekoguga sama pealkirja, veendumaks, et Tšaškini luuletused ei ole midagi muud kui värssidesse jaotatud lüürilised miniatuurid, milles peegelduvad ümbritseva maailma nähtused läbi luulemina prisma. Luuletuses „paberist linn“ projitseeritakse 2020. aasta koroonaviiruse kriis Pompei surmale (lk 26):

pilvitu taevas vappub ja paiskab tuhahelbeid
mulle näkku || tee mis sa teed aga tee seda kähku
ela ruttu ja põle läbi suudle kuni veel saad
ja armasta kuni sa veel elad surnute seas
[—]
me vaid armastame yksteist ning iseend
seni kuni suudlust saatvad sädemed
põletavad linna me ymbert
ja meie kahe myyt mattub tuhka
ning kivistub ajalooks

Sisu tasandil on pilt selge: jutt käib maailmakatastroofist ja sellest, kuidas armastus on tugevam kui katastroof (ning kuidas suudlusega kaasnevad kiresädemed võivad olla eredamad kui Vesuuvi vulkaani sädemed). Ent veelgi huvitavam on see, kuidas luuletus on tehtud. Esimeses reas asenduvad tavapärased eesti „lumehelbed“ „tuhahelvestega“, luues nihke, mis põhjustab pilvise taeva (millega tavaliselt seostatakse lumehelbeid) asendamise pilvituga. Järgmise rea sisemine riim (allajoonitud sõnad) on motiveeritud järgnevalt: esimese süntaktilise perioodi lõpp (tsitaadis tähistatud kahe püstjoonega) riimub realõpuga. Sõnavara tasemel ilmneb peegelkordus: esimese salmi võtmesõnu korratakse viimases salmis, kuid vastupidises järjekorras (tsitaadis on kõik paksus kirjas esile tõstetud). Kokkuvõttes pole siin mingit müstikat – ainult puhas poeetiline tehnika.

Kriitikud, kes on juba „Paberist linna“ käsitlenud, võtsid autori selgitused luulekogu kohta kriitikavabalt omaks ning asusid müstikat otsima visadusega, mis väärinuks paremat rakendust. Eelmise aasta lõpus Värskes Rõhus¹ ja Loomingus² ilmunud arvustustes rõhutatakse, et Tšaškini poeetiline stiil on lakooniline ning tema teose peateemad hõlmavad kaduvust, minnalaskmist ja inimhinge keerukust. Samuti tuuakse esile looduse elemendid ja luuakse emotsionaalselt kõle atmosfäär. Mõlemad arvustused peegeldavad „Paberist linna“ melanhooliat ja tühjusetunnet, samuti religioosset dimensiooni ja eluväsimust.

Kõik need tähelepanekud on ühtaegu õiged ja meelevaldsed. Nagu teada, erilist teaduslikku või poeetilist sisu iseenesest ei eksisteeri – on olemas vaid teaduslik või poeetiline väljendus. Religioosne ekstaas, maailmakurbus või moraalne imperatiiv ei ole luules nii määravad kui õigesti valitud sõnad, mis on omavahel edukalt kokku pandud.

Tšaškin näib mõistvat suurepäraselt, et sõna „müstika“ on kooskõlas sõnaga „müstifikatsioon“ – ja just selles seisneb tema luule tuum. Näiteks luuletuses „tartute vahel“ (lk 29), mille pealkirjas on viide Käsu Hansu nutulaulule „Oh, ma vaene Tarto liin“ (1708), on kolm rida kaldkirjas ja neist mõlemal pool ellips: „… kivi kivi peale …“, „… siit sinna minna ei saa / kuristik me vahel …“. Kunstlikult konstrueeritud luuletuse fragmendid ärgitavad lugejat tajuma neid tsitaatidena näidatud allikast, kuigi XVIII sajandi tekstis selliseid ridu ei ole.

Toon veel mõned näited foneetilistest ja isegi visuaalsetest kooskõladest (lk 16):

Kaarsild kõigub yle vee.
(Taevas on tume, tume on see.)
Midagi ei näe – lumesein on ees.
Kõnni, kõnni edasi veel.

Sisu lihtsust ja riimide näilist vähenõudlikkust kompenseerib efektne peegelriim teise ja kolmanda ridade vahel: see – ees. Vaatleme veel, kuidas refrään (mis on üldiselt üks peamisi võtteid Tšaškini kogus) täiustatakse naabersõnade assonantsi abil (lk 23):

must lumi
sa langed sa langed
me kodude katustele
söövitades neisse auke
elu- ja lastetoad
nii elutud, lastetud

must lumi
sa langed sa langed [—]

Või radikaalsem näide, kui luuletuse peateemaks saab refrään, mida tugevdavad arvukad anafoorid (lk 51):

must must must
must maa ilma ühtegi
heledama triibuta
must maa kui sellel astun
mustaks saavad saapad
mustaks saab syda
[—]
aga hommik toob lumesaju

Viimases näites toimib viimane rida kontrastina kogu luuletusele. Järgmises näites muutub vahekord ning juba kolmandik luuletekstist vastandub eelnevale (lk 38):

Sõnadeta vajutan
kylmad käed (nii kylmad käed)
vastu omaenese tukslevat sydant.
Seal kuskil, mu pluusi ja naha ja luude all
peab olema parem maailm. Kuid sa võtad mu käed
kohe ära, justkui oleksin ma laps,
kes katsunud tulist pliiti.

Siin näeme peaaegu kõiki Tšaškini poeetilise stiili iseloomulikke jooni: leksikaalsed kordused ja foneetilised kooskõlad (näiteks „tukslev“ ja „tuline“ kui südame ja pliidi opositsiooni määratlused, millel on samad algushäälikud). Lisaks kasutab ta kontrastitehnikat, mis põhineb enamasti peegelkompositsioonil.

Millest koosneb luuletus?

Tšaškini luules on märgatav keskendumine visuaalsusele nii kompositsiooni- kui ka metatasandil. Luulekogu „Paberist linn“ mõistmiseks pöördume teise võtmeteksti juurde – Tšaškini ja samuti Värske Rõhu ringist pärit luuletaja Johan Haldna avaliku kirjavahetuse poole, mille korraldas Hanna Linda Korp. Selles kirjavahetuses käsitletakse luule ja proosa olemust, loomeprotsessi ja individuaalset stiili. Tšaškini ja Haldna dialoogi märksõnad on rütm ja visuaalsus. Haldna küsimusele, kui tähtis on talle luuletuste rütm,³ vastab Tšaškin: „Rytm pole minu jaoks väga oluline, ausalt öeldes. Ma pole kunagi värsimõõdus kirjutanud ja ka vabavärsi puhul on see minu arvates pigem teisejärguline. Olen kyll siin-seal sellega katsetanud, aga enamus rytmist on mul ikka suvaline. Minu jaoks on kõige tähtsam sisu.“ Kirjasõbra hämmeldunud vastuse peale, et ehkki rütm ei pea olema luuletuses alati läbi mõeldud, on see siiski luule kui žanri põhikomponent, lülitub Tšaškin hoopis arutlusele visuaalsuse üle, kinnitades: „Kuid luule puhul köidab mind enim see, kuidas mingi luuletus paberil välja näeb, seda sõna otseses, visuaalses mõttes. [—] Võibolla selles seisnebki minu jaoks luule ja proosa tegelik vahe – visuaalses esitatuses.“⁴

Ometi ei piisa isegi Tšaškinile poeedina ainult ridade paigutusest leheküljel ega sellest, kuidas tähtsad korduvad sõnad on teksti küljenduses esitatud. Peaaegu iga „Paberist linna“ luuletus algab selge visuaalse kujundiga, mõned neist kujunditest korduvad tekstist teksti: lumi, taevas, pilved, vihm, tähed, päike ja puu. Asi ei piirdu seejuures visuaalse kujundi sissetoomisega, vaid sõnad hakkavad mängima oma topelt­tähendustega, luues uusi assotsiatsioone ja tähenduskihte. Toon näitena kogumiku ühe õnnestunuima luuletuse (lk 27):

kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse
sean redeli vastu pilvi
vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi
määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis

sa armasta vaid ja ära kysi
miks vaikivad pruunid papist põrandad
kui vend kõnnib mööda neid
astub yle raudteedest ja suurlinnadest
justkui läheks mööda vett
akna juurde kust midagi ei paista
aga vend ei vaatagi – ta kujutleb

et kord kukuvad tähed taevast
ja põrand kulub olematuks auguks
ja linnad ning raudteed pannakse kasti
ja viiakse pööningule rottide närida
me maalmast saab siis pärl
kellegi palvekees

Pole kahtlust, et see luuletus kirjeldab remonti, tõenäoliselt lastetoas, kus elab luulemina väike vend. Kasutades formalistlikku terminoloogiat, on esimese salmi kolmes esimeses reas asjad tõstetud välja taju automatismist. Esimeses reas asendatakse lagi „lubjatud taevaga“ ja loomulikult vaatab Jaakobi redel taevasse. Järgmises reas pööratakse kõik tagurpidi: sõna „lagi“, mille lugeja peaks esimeses reas ära arvama, ilmub kolmandasse, kuid ülekantud tähenduses. Ja ainult salmi viimane rida asetab argise pildi oma kohale: lagi on valgeks lubjatud ja kaetud (fosforit helendavate?) tähtedega. Teises salmis on lagi vastandatud põrandale – nagu renoveerimisel tavaline, kaetud pruuni papiga (ja aken, muide, on samuti millegagi kaetud). Konstruktoriga mängiv väike vend loob aga eraldi ruumis oma maailma, selleks on tal vaja vaid omaenda kujutlusvõimet. Siin järsku lõpeb teine salm. Ja kolmas salm tekitab taas pinge sõnade ja kujundite otsese ja ülekantud tähenduse vahel, mille tulemusena muutuvad eelmise salmi ülevad linnad ja raudteed laste mänguasjadeks.

Selline balansseerimine abstraktse ja konkreetse vahel kujutab endast keeleliste tähenduste mängu. Iseasi, kas luuletaja, kes hindab luulet peamiselt visuaalsuse kaudu, on selle aspekti peale mõelnud.

Tšaškini viimati mainitud luuletuse vaieldamatu tugevus on väljendamise deautomatiseerimine. Nagu Jan Mukařovský on selgitanud, seisneb poeetilise keele põhifunktsioon, vastandudes kirjakeelele, keelelise väljendamise aktualiseerimises, muutes selle eesmärgiks omaette.⁵ Luules saavutatakse aktualiseerimine, kui kujundatakse ümber keeleliste elementide vahelised suhted. Kirjakeeles ei pruugita mõtiskleda komponentide vaheliste suhete üle, kuid luulekeeles need suhted aktualiseeritakse. Näiteks võib leksikaalse tähenduse üle domineerima hakata teksti rütm, intonatsioon või kõlaline pool. Autor ei vala etteantud sisu keelelisse vormi, vaid loob vormi ja sisu loomeakti käigus. Siin on võtmemõisteks dominant – komponent, mis määrab, mis poeetilises teoses on esiplaanil ja mis jääb taustaks. Selleks võib olla näiteks kirjakeele norm või traditsiooniline esteetiline kaanon.

Tšaškini luulekogu dominandiks on kujundite visualiseerimine. Lõviosa kogumiku luuletustest näib olevat kirjutanud kohusetundlik õpilane, kes on luulekäsiraamatust kunstilised võtted ausalt üle võtnud – enamikku neist olen kirjeldanud eespool. Raamatu lõpupoole leiab mõned katsetused riimimisega, näiteks „tyhjaks nutetud kuud / vägisi võetud suud // vihm vastu aknaklaase / teisel pool purunenud vaase“ (lk 54) jne, kus, nagu tänapäeva räpis, mängib otsustavat rolli riim, ent puudub selge rütmiline struktuur.

Tšaškini luuletusi võib nimetada korralikeks. Kuid see „nagu kord ja kohus“ meisterlikkus paljastab ühe nõrga koha: enamasti muutuvad tekstid, mis on loodud ühe kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil, kiiresti etteaimatavaks ja kaotavad sellised poeetilise loomingu kohustuslikud elemendid nagu inspiratsioon, intuitiivne ettenägelikkus ja improvisatsioon. Võimalik, et just see mõjutas Betti Alveri auhinna žürii otsust, mis jättis viisaka raamatu „Paberist linn“ nomineerimata. Soovin siiralt, et Tšaškini kvaliteetsete luuletuste taustal saaks aktualiseeritud ja hakkaks domineerima selline poeetiline inspiratsioon, kus tavalist nähakse uues, mittetriviaalses valguses.

1 Rahel Ariel Kaur, Preapokalüptiline inimhing ja keegi meist kõrgemal veel. – Värske Rõhk 2023, nr 86, lk 104–108.

2 Iiris Viirpalu, Ilus viis hääbumiseks. – Looming 2023, nr 11, lk 1582–1585.

3 Luuletaja jälgib rütmi. Vladimir Majakovski on kirjeldanud, kuidas ta „lihvib ja kujundab“ eri kiirusega kõndides oma teksti rütmi – „igasuguse luuleteose põhialust, mis seda kõminana läbib. Selles kõminas hakkad pikkamisi eraldama üksikuid sõnu.“ Vt Vladimir Majakovski, Kuidas teha värsse? Tlk Aira Kaal. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 30.

4 Vt Loobumise struktuur. Loomise anarhia. Mikk Tšaškini ja Johan Haldna kirjavahetus. – Värske Rõhk, 2023, nr 84.

5 Selles lõigus jutustan ümber Mukařovský tšehhikeelse artikli „Kirjakeel ja poeetiline keel“ („Jazyk spisovný a jazyk básnický“). Kuna tšehhi keelest eesti keelde tõlkimine ei kuulu minu pädevusse, ei söanda tsiteerida. – Vt Spisovná čeština a jazyková kultura. Melantřich, 1932, lk 123–156.