Mustrimotiivid tuttaval taustal ehk Tõlkekirjandus lastele ja noortele aastal 2020

Tõlkeraamatud täidavad lüngad: mida algupärandites napib, leiame tõlgete seast.

KRISTA KUMBERG

Pealtnäha on kõik Lihula lilltikandiga kaunistatud seelikud sarnased, aga nende seas pole kaht ühesugust. Lähivaatlusel leiab erinevusi värvivalikus ja motiivides. Lihula seelikut meenutavad ka eesti keelde tõlgitud lastekirjanduse kokkuvõtted: arv ja suundumused ei ole viimastel aastatel muutunud kuigi palju.

Tõlgete koguarv, kuhu on arvatud ka aimekirjandus ja tegelusraamatud, kõigub endiselt viie-kuuesaja kandis, ilukirjanduse tõlkeid koos kordustrükkidega on sellest umbes kolmandik: sel aastal vastavalt 589 ja 196. Üldarv vähenes aastaga 2019 võrreldes 50 raamatu võrra, ilukirjandust ilmus 8 vähem. Tõlgete jagunemine vanuserühmade kaupa pole samuti muutunud. Üle poole ilmuvast on adresseeritud koolieelikuile ja algklassidele – 110 raamatut. Ülejäänust kuulub lõviosa 8–12aastaste lugemislauale – 67 teost. Noortele ehk 13+ vanusele ilmus 19 raamatut. Seda kõike koos kordustrükkidega.

Ka keele alusel jagunemises puuduvad üllatused. Kõige rohkem tõlgiti inglise keelest – 75 raamatut. Vahest on huvitav märkida, et Ameerika ei edestagi ülekaalukalt Inglismaad nagu mõnel varasemal aastal: avaldati 32 Inglise autorite, 6 Austraalia ja 37 USA kirjanike raamatut. Rootsi keelest tõlgiti 16, soome keelest 17 raamatut, lisaks 6 soomerootsi teost. Ka saksa keelest tõlgiti 16 raamatut pluss 2 austria kirjaniku teost. Leedu ja Norra on esindatud 6 raamatuga, vene keelest tõlgiti 5 ja muudest keeltest järjest vähem. Tänu kirjastusele Päike ja Pilv ning nende ettevõtmisele „Meie väike raamatukogu“ on esindatud horvaadi ja sloveeni lasteraamatud. Kui miski tõlgete geograafia puhul silma torkab, siis see, et üks raamat tõlgiti türgi keelest – Gülşen Arslan Acka „Millal ma ometi suureks saan?“ (tlk Ave Põlenik).

Muinasjutukogumikud

Mida uut tuttavlike mustrimotiivide puhul silma hakkab? Muinasjutukogumikke sirvides lähen sageli pahuraks – no kui lihtsaks annab üht lugu veel muuta, enne kui mõte päris ära kaob! Tüüpiliseks näiteks siin on „101 klassikalist muinasjuttu“, mis ei anna ühelegi jutule rohkem ruumi kui lehekülje või kaks, millest pildid ja suur kiri oma osa võtavad. Kellele küll on vaja loo annotatsiooni? Lühendamine-lihtsustamine, kui nüüd võrdlust otsida, on nagu oleks terve Lihula seelik varspistes kaunistatud. Hea, kui raamatul on mingi eripära. Näiteks kogumikku „Loomalood“ on koondatud maailma rahvaste ja riikide loomamuinasjutud, geograafia on lai ja tuttavaid lugusid vähe. Eristub ka María Ballaríni „Elas kord …“ (tlk Kristiina Raudsepp), mis õigupoolest polegi muinasjutukogumik, ja kas ta ülepea lastele on, vajab kaalumist. Raamat tutvustab muinasjutte ja esitab põgusalt nende süžeed, mida analüüsitakse väärtuspõhiselt ja täiendatakse taustainfokildudega.

J. K. Rowlingu muinasjutt „Ickabog“ (tlk Krista ja Kaisa Kaer) jutustab mõistukõnetsi valitsemisest. Edev ja isekas kuningas on kahjutu sinnamaani, kuni ta ei sekku riigiasjadesse ja kuulab häid nõunikke. Kui nende asemele asuvad omakasupüüdlikud ja võimuahned õukondlased, siis veereb elu õitsvas kuningriigis kiiresti mäest alla: üks vale nõuab üha uusi valesid ja lõpuks ka süütuid ohvreid. Saab aimu võimuhaaramise anatoomiast, nii et külva aga hirmu ja usaldamatust, vägivallatse kaitsmise egiidi all ning esitle ennast päästjana. Koletis pesitseb igaühe peas, mitte kaugel mägedes. Vastu saadav peegeldab omaenese suhtumist. Kirjanik ei pelga olla irooniline ega kasutada kujundikeelt ja ridadevahelist sõnumit.

Pildiraamatud

Pildiraamatute kogus ja eripära rõõmustasid ka mullu. Soomlaste Aino Havukaineni ja Sami Toivoneni „Teedu ja Peedu hämmastav muinasjuturaamat“ (tlk Hille Lagerspetz) pakub võimalusi muuta kooslugemine mänguks. Autorid õhutavad asendama sõnu ja lauseid etteantud väljendite või žestidega, häälitsema ja nägusid tegema. Raamatu pluss on loomingulisusele õhutamine, huumor ja rutiinivabadus.

Hea pildiraamat toob esile väärtusi, julgustab ja toetab, õhutab sõbralik olema ja oma abi pakkuma, olema tolerantne. Lätlanna Anete Melece autoriraamat „Kiosk“ (tlk Contra) jutustab sõnas ja pildis, et ka üliülekaalulisel on õigus ja võimalus täita oma unistused. Leedu kirjaniku Marius Marcinkevičiuse „Võlujärv“ (tlk Tiiu Sandrak) usaldab lapse taiplikkust, loos aitavad notsu ja lehm talvel jäätunud järves lämbuvat „tundmatut looma“ Alaki, kes neile lõpuks ütleb „hätia“. Inglase David Lichtfieldi „Karu ja klaver“ (tlk Kadri Rahusaar) teeb küll sõnumi puust ja punaseks – mis siin elus oluline on, kas karjäär või sõbrad? Benji Daviese „Vanaema linnupoeg“ (tlk Dea Oidekivi) jutustab põlvkondadevahelise sideme tekkimisest. Soome autori Katri Kirkkopelto „Molli ja maailma äär“ (tlk Hille Lagerspetz) julgustab reisi ette võtma, uute olukordade ja võõra seltskonnaga kohanema.

Uued teemad

Lastekirjanduse teemade ring laieneb üha. Kas sellega iga kord rahul ollakse, on iseasi. Noppisin nooremale koolieale suunatud teoste hulgast kaks erandlikku – väga üleannetut raamatut. Kas on varem lastekirjanduses pikemalt pajatatud peerust ja aluspükstest? Ameeriklase Dav Pilkey „Kapten Aluspüksi seiklustes“ (tlk Jüri Kolk) kirjutavad poisid samanimelist koomiksit, teevad koolis tempe ja muudavad hüpnoosi kasutades direktori naeruväärseks superkangelaseks – Kapten Aluspüksiks. Lugu maandab mässumeelsuse autoriteetide vastu üle võlli huumoriga. Soomerootslase Malin Klingenbergi loriluuletus „Peeru elu“ (tlk Mihkel Mõisnik) tekitas minus poolehoidu: madala teema ja poeesia kui kõrgeima ilukirjanduse vormi sidumine kummatigi toimib.

Inglise näitleja, kirjanik ja koomik David Walliams on tuntud kui piiride kompaja ja ületaja. Tema „Paha papsi“ (tlk Maria Lepik) tahaks käsitleda paaris austraallase Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladustega“ (tlk Hels Kure). Need kaks jõuavad mööda hoogsat ja põnevat sündmuskäiku väga ühese sõnumini: rikkus ja raha ei asenda perekonda ja sõpru ega too õnne.

„Pahas papsis“ kasvatab üksikisa oma poega ja teenib raha romurallil. Nende omavaheline suhe teeb kadedaks – nii hea, hell ja hooliv on see – üleelusuuruses nagu kõik, mida Walliams kirjeldab. Õnnetuses jala kaotanud paps püüab pere majanduslikku seisukorda parandada kurjategijatele abiks hakates. Muuseas, viimases peatükis toimub kirikus kahe naisinimese laulatus. Ka raamatus „Koolihoovi miljonäri saladused“ on peategelase sõbral kaks ema. Kummaski raamatus ei tehta asjaloost mingit numbrit. „Koolihoovi …“ peategelane on nutikas tüdruk, kes on pärit viielapselisest perest, kus raha pole just laialt käes. Tema äriplaanid toimivad, majandusliku mõtlemise poolest teeb tüdruk täiskasvanutelegi silmad ette. Kord näeb ta võimalust panna pihta naaberhoovi kurikaela ebaseaduslikult saadud raha. Näeme, mida raha inimestega teeb ja mida inimesed rahaga teevad.

Kirjutatakse kohanemisest uues koolis, sõprade leidmisest, muutustest pereelus, lähedase surmast. Tõlkekirjandusel on olnud ka lüngatäitja roll: mida meie algupärases kirjanduses napib, selle leiame tõlgete seast. Saksa kirjaniku Frauke Scheunemanni „Winston, salamissiooniga kõuts“ (tlk Tiina Aro) ja rootsi autori Jenny Jägerfeldi „Minu suurejooneline elu“ (tlk Kadi-Riin Haasma) jutustavad sulandumisest uude keskkonda. Mõlemas vahetab peategelane elukohta ja läheb puhta lehena uude kooli. Mõlemas on lapsele oluline saada koolis populaarseks ja võita sõpru. Kas eelistada populaarsust võimalusele leida tõelised sõbrad, see on küsimus. Raamatud panustavad arusaamale, et oleme kõik erinevad ja oma kiiksuga, aga see on pigem voorus kui puudus.

Austria kirjaniku Christine Nöstlingeri auhinnatud lasteraamat „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (tlk Piret Pääsuke) meenutab sama autori „Vahetuslast“. Ka siin on mängus kärgperendus, lapse jäämine ühe vanema juurde ja elukohavahetusest tekkinud pinged. Ka siin käitub tüdruk sihilikult vastikult. Raamatus kujutatakse, kuidas lapsed peavad oma vanemate suhteõnne ja valikute nimel kiiresti kohanema.

Kõige raskem on kohaneda lähedase kaotusega. Rootsi autori Emma Karinsdotteri „Tuhande Tähe saar“ (tlk Kadri Papp) on fantaasiavõtmes lugu leinast. Isa on aastaid depressioonis, sest tema abikaasa hukkus autoõnnetusel. Tema tütar Tigris oli siis pisike ja sai küll viga, aga jäi ellu. Nüüd peab tüdruk oma isa toetama ja samal ajal ka ise kaotusvalust üle saama.

Lastepõnevikud

Hingeasjade ja elus ettetuleva kõrval on hulk raamatuid, mis mõeldud ausalt meelt lahutama. Hoo sisse saanud krimiseikluste sarjad. Ei saa küll hästi aru, miks peaks juba eelkoolis või esimeses klassis lugema kurikaelte järel luuramisest, aga see selleks. Põnev ju! Oma pahupidisusega eristub siin rootsi autori Anders Sparringi sari Perekond Pikknäpust. Selle pere liikmed on kõik kurjategijad, välja arvatud Aksel, kes teeb siiralt pingutusi, et ausaks jääda ja oma pere kuritegevust ohjeldada. Peresuhted on raamatutes „Perekond Pikknäpp ja kuldteemant“ ning „Perekond Pikknäpp ja sünnipäevamürgel“ (tlk Kadi-Riin Haasma) eeskujulikult head. Autor ei pretendeeri tõepärasusele – lugu on lõbus ja pahupidiselt mänguline.

Kummituslugudest ei saanud ka mullune tõlkekirjandus üle ega ümber. Hakkas ilmuma soome autori Magda­lena Hai Painajapoe sari. Loo keskne tegelane on tragi tüdruk Ninni, kes pakub end poodi abiliseks, teadmata, mis laadi kauba ja tööga on ses kaupluses tegemist. „Painajapood ja kohutav kõdipulber“ ning „Painajapood ja kadunud hambad“ (tlk Kristiina Kass) kutsuvad lapse mängulisele ja naljakale huviretkele poodi, kus tunnevad end koduselt kummitused, vampiirid ja muud paranähtused.

Ameerika autori Victoria Schwabi „Kummituste linn“ (tlk Marge Paal) on samuti mitmeosalise sarja avalöök. Cass on erandlik tüdruk: ta näeb kummitusi. Tema vanemad teevad telesarja maailma kõige kummituslikumatest paikadest. Nii suunduvad nad Edinburghi, kus vanades hoonetes on vaimolendeid jalaga segada. Kas Cassi anne on karistus või kingitus? „Kummituste linn“ on tõsiseltvõetav tondijutt, kui nii sobib öelda – põnev ja piisavalt hirmus.

On ootuspärane, et lastekirjanduses kuritöid sooritatakse ja kummitatakse. Hoopis harvem räägitakse lastele vanureist. Julia Kuznetsova „V-kodu“ (tlk Tarmo Rajamets) peategelane on käbe memm, kes laste eest salaja harrastab poksi, teeb üle mõistuse hästi süüa ja elab poja perega ühes korteris. Ühtäkki teavad aga noored paremini, mis nende memmele hea on, ja suunavad ta vanadekodusse. Nagu lastel, nii pole ka vanuritel justkui õigust omada eelistusi ja avaldada vaba tahet. Raamat nagu omaaegne vene film – ei tea, kas pisar silmanurgas on naerust või nukrusest.

Elulood ja feministlik varjund

Mulluste tõlgete seas hakkas silma isikupõhine lähenemine ja feministlik varjund. Ilmus elulugusid/edulugusid ja ka mõned muinasjutukogumikud on koostatud peategelasest lähtuvalt. Itaalia autori Luca Novelli sarja „Suurvaimu sähvatus“ avaraamatuna ilmus „Hawking ja mustade aukude mõistatus“ (tlk Els Heinsalu). See on kirjutatud minavormis ja varustatud ohtrate illustratsioonide, teadusalaste kõrvalpõigete ning mõistete sõnastikuga.

Francesca Cavallo ja Elena Favilli kogumiku „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele“ teine osa (tlk Pirjo Leek) jätkab tuttavat formaati: igale kuulsale naisele on pühendatud lehekülg teksti, teine pilti. Tegemist on ajalooliste isikutega Nofretetest J. K. Rowlinguni. Samalaadne raamat valmis ka kirjandusteoste naistegelaste kohta – Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ (tlk Eva Ingerpuu-Rümmel). Valikus on lasteraamatute naistegelasi (Pipi, Alice, Matilda, Bibi) ja naisi täiskasvanute klassikast (Anna Karenina, Jane Eyre). Neid teoseid saab võrrelda eelroaga, mis äratab isu, kuid ei kustuta nälga.

Kogumiku „Unustatud muinasjutud tarkadest ja kartmatutest tüdrukutest“ (tlk Eva Nooni) teeb omapäraseks muinasjuttude valik, nende tõlgendus ja piltide poliitkorrektne tonaalsus. Huvitav on mõte, et Grimmid meessoost muinasjutuvestjatena on vanasid lugusid ümber jutustades teinud tütarlastest vagad kannatajad ja päästja ootajad, ehkki nad olid algselt kõigiti tegusad ja hakkajad ning sageli ootasid just printsid päästmist … Ei söanda siiski kinnitada, et ümberjutustaja just juurte juures ära on käinud.

Järjed ja sarjad

Endiselt teevad ilma järjed ja sarjad. Nii autoril kui ka kirjastajal võib kahju olla, kui menukas ning hästi sisse toov sari lõpule jõuab. Mida teha? Võib ju kirjutada eelloo, nagu seda on teinud Suzanne Collins „Näljamängude“ sarjaga. „Laululindude ja madude ballaad“ (tlk Evelin Schapel) võimaldab lugejal viibida tuttavas Capitoliumi valitsetavas maailmas ja minna taas areenile. Võib kedrata loo veel kord läbi, aga seekord hoopis teise tegelase vaatepunktist, nagu on teinud Stephenie Meyer „Keskööpäikeses“ (tlk Marge Paal). Seal edastab autor tuttava loo hurmurvampiir Edwardi seisukohalt.

Võib ennast haakida klassika külge. Kas teate, et Sherlock Holmesil oli peale vend Mycrofti ka õde – Enola Holmes? Nancy Springer pajatab tema seiklustest „Kadunud markii juhtumis“ (tlk Marianne Ots). Üks on teose puhul tänuväärt: autor püüab edasi anda ajastut. Lugu on otsapidi ka naistest, kes ei sobitu oma aja reeglitega ja on sunnitud nii mõndagi ohvriks tooma, et elada oma soovi kohaselt. Tõlkija võinuks küll oma eesti keele oskust julgemini rakendada, et vältida selliseid sõnu nagu „vaibakott“, „raudteenael“ ja „õlekõrtest peakate“.

Alati teeb rõõmu lugeda põnevaid lugusid tarkadest ja toredatest lastest, kellel on siht silme ees. Ilmumist alustas Ameerika kirjaniku Trudi Trueiti sari „Avastajate akadeemia“, mullu ilmusid „Nebula saladus“ ja „Pistrikusulg“ (tlk Triin Olvet). Tiitellehel kuulutatakse, et sari põhineb faktidel ning National Geographicu uurijate tööl. See sari on mõtteline sugulane norralase Bobbie Peersi „Lüriidiumivargaga“, mille juba V osa „Kaoseparalüsaator“ ilmus samuti mullu (tlk Annika Kupits). Ka siin on loo keskmes eelteismeline poiss, kes läheb teaduse tipptasemel õppekavaga internaatkooli. Ka Cruzi ümber on palju saladusi ja ohte. Poisi ema töötas enne hukkumist laboris ja tema leiutis oleks jätnud ravimifirmad sootumaks tööta. Raamat on koolilugu, kusjuures kõik õpivad suure kirega. Pole ka ime, liitreaalsuses toimuvatele tundidele ei õnnestu meie tavakoolidel midagi vastu panna.

Louis Sachari „Pahupidikool ja Hukatuse Pilv“ (tlk Leelo Märjamaa) on samuti koolielust ja sarja neljas raamat. Selle ja esimese osa kirjutamise vahele on autori sõnutsi jäänud 40 aastat. Uus osa on sama kummaline, köitev, fantaasiaküllane ja … uskumatult tõepärane. Väike nihestatus osutub vajalikuks, et edasi anda asjaloo mitmekihilisust. Leidub tabavaid tõdemusi: „Mõnikord on raskem jääda sõbra kõrvale, kui tal läheb hästi.“ Pole osanud eladeski kirjaklambritest niimoodi mõelda nagu proua Pärl. Märgakem väikesi asju …

Noortekirjandus

Noortekirjanduses tegid ilma kordustrükid ning järjed ja peamiselt fantaasiakirjandus. Sellest žanrist tahan esile tõsta inglase Philip Pullmani „Põrmu raamatu“ teise osa „Salarahvas“ (tlk Eve Laur), kus kohtume taas Lyraga. Kirjaniku eelmise triloogia „Tema tumedad ained“ võtmeisik on nüüd täiskasvanud naine. Pullmanile on ühtviisi tähtis see, mis toimub tema tegelasega või sünnib laias ilmas, näiteks võimuhaaramise mehhanism. Lyra teekonnale kaasa elades kobame globaalsete protsesside osas pimeduses nagu raamatu tegelasedki. Aetakse taga haruldast roosiõli, eriti magus näib see ravimifirmadele, mille karvast kätt näeb seal ja siin.

Päris elu peegeldavaid raamatuid on ka näpuotsatäis ilmunud – üheksateistkümnest neli. Autorid on naised ja peategelased enamasti neiud, v.a „Kuutõusus“. Varem on noortekirjanduse tõlkevalikus silma torganud keskendumine haigustele ja psüühilistele probleemidele. Mullu olid domineerivad teemad eneseleidmine ja sobitumine siia maailma. Iiri kirjaniku Sarah Crossani nimi on saanud juba kvaliteedimärgiks. Varem ilmunud teoses „Üks“ kasutab autor huvitavat vormi, „Kuutõus“ (tlk Kristina Uluots) on „Ühest“ veelgi enam vabavärsilise luuletuse laadne. Sõna tõsises mõttes lugemisest kui protsessist saab elamuse. Raamat kõneleb hukkamõistetusest ja hukkamõistmisest. Teema on troostitu: üks noormees ootab mõrtsukatöö eest surmanuhtlust. Tema vend ja muu pere pole temaga kõik need kümme aastat suhelnud. Nüüd, kui on peaaegu liiga hilja, otsib noorem vend vanemaga ühendust. Käiakse läbi minevik ja olevik. Masendav keskkond, kus lapsed elavad ja sirguvad, on vajutanud nende saatusele pitseri.

Ameeriklase Sarah Desseni „Lihtsalt kuula“ (tlk Kristina Uluots) kujutab hoopis teistsugust kasvukeskkonda – materiaalselt kindlustatud, oma kuvandi eest hoolitsevat ja edule püüdlevat. Klantsfassaadi taga on aga inimesed katki. Võetakse läbi sõprus ja selle lagunemine, reetmine, armukadedus ja tärkav armastus. Kas midagi oleks muutunud, kui oleks õigel ajal õigetest asjadest räägitud ja räägitut ka kuulatud? Kuulatud muu hulgas ja eeskätt oma seesmist mina.

Sisuliselt armastusromaan on teisegi Ameerika autori Jenn Benneti „Südame õige kuju“ (tlk Liis Konovalov). Tegelased erinevad pisut stereotüübist. Beatrix soovib üle kõige saada kunstnikuks, kes joonistab anatoomiliselt täpselt inimese siseorganeid. Jack on grafitikunstnik, kes kirjutab ühesõnalisi sõnumeid. Nagu selgub – vaene rikas poiss: tema isa on linnapea ja ema skisofreenik, kes viibib arstide hoole all. Poisil on muresid ja saladusi. Beatrix koorib selle sibula lahti, aga õnneks ei saa ta nutta.

USA noortekirjandus kultiveerib lugejais kinnisarusaamu: igas raamatus on juhmivõitu, aga ilus ja populaarne spordipoiss, populaarne, aga sandi iseloomuga kaunitar, sümpaatne nohik, sõbralik veidrik, paha poisi kuvandiga hurmur jne. Autor justkui võtaks peotäie malenuppe, mille käigud ja rollid on teada, aga millega annab alati uue partii maha mängida. Karen M. McManuse nimi on meie lugejatele tuttav: „Üks meist on järgmine“ (tlk Hels Kure) on tema kolmas eesti keelde tõlgitud noortepõnevik. Tegemist on järjelooga raamatule „Üks meist valetab“. Tuttavad tegelased vilksatavad taustal, keskmes on uued noored. Uskumatult palju kurja saab teha n-ö puhaste kätega, kasutades anonüümseks jäädes oma nutitelefoni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht