Mütopunk heiskab purje

Catherynne M. Valente „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ väärib esiletõstu ühe ereda õiena meie tõlkekirjanduse rikkalikul lilleaasal.

MARE MÜÜRSEPP

Laste- ja noortekirjanduse tõlkimine on meil hakanud käima üsna kärme sammuga. Vanemate põlvede kultusteostel on kulunud aastakümneid eestikeelse vahenduseni: „Karupoeg Puhh“ ilmus aastal 1926 – eesti keeles 1968, „Pipi Pikksukk“ vastavalt 1945 ja 1968, „Lõvi, nõid ja riidekapp“ 1950 ja 1995, „Kääbik“ 1937 ja 1977. Seega pole teos ületanud üksnes keele- ja kultuuripiiri, vaid saabunud ka eelmisest või üle-eelmisest ajastust, mistõttu võib selle tähendus olla algupärandiga võrreldes tugevas nihkes.

Mõni hilistõlge ei pruugigi leida väärilist vastuvõttu, kuna vahepeal on kirjanduspilti tulnud nii palju samalaadilist. Näiteks Edith Nesbit, keda kirjandusloo allikates nimetatakse kogu XX sajandi ingliskeelse lapsepõlveteemalise fantaasiakirjanduse (n-ö Puhhist Harry Potterini) teenäitajaks, on isegi lastekirjanduse heale tundjale üsna võõras nimi, nagu on selgunud lastekirjanduse loengukursusel. (Nesbiti lasteraamatud hakkasid ilmuma 1890ndatel, üksik eestindus on aastast 1939 ja nüüd on tulnud neid ridamisi 2000. aastast saadik. Seega on sajandi võrra hilinetud.)

Praegu ilmub aga mõni tõlge isegi originaaliga samal aastal. Olgu kiidetud need kenad inimesed, kes maailma lastekirjanduse voogudest valiku suudavad teha ja teoseid vahendavad; tõlkijate ja kirjastajate tunnustamiseks on ellu kutsutud tõlkelastekirjanduse auhind Paabeli Torn.

Kuni tõlget pole, loeb maiam lugejaskond ahnelt ka algupärandeid, seda eriti sarjade järjekordsete osade puhul. Tavaline on, et teises kooliastmes (IV–VI klass) uusi raamatuid tutvustades kohtame hüüatust „Ma lugesin seda juba originaalis!“, enamasti inglise keeles. Noor algupärandilugeja on muide terav tõlkekriitik, kuna eesti keeles lugu üle lugedes leiab ta kiirelt seiku, mis tema esialgsele ettekujutusele ei vasta.

Mis imeasi on mütopunk?

Võttis aega mis võttis, aga nüüd on eesti keelde jõudnud Catherynne M. Valente Haldjamaa sarja esikteos „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ (ilmunud 2011., tõlge 2019. aastal). See raamat väärib kindlasti esiletõstu ühe ereda õiena meie tõlkekirjanduse rikkalikul lille­aasal.

Tüdruk nimega September laseb end viia Haldjamaale, kuna on tüdinud oma vanematekodu rutiinist ja roosa-kollasekirjudest teetassidest. Kaader Catherynne M. Valente teose „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ eelreklaamist. Raamatu on illustreerinud Ana Juan.

Youtube

Üks põhjus, miks nimetatud teosest rääkida, on kindlasti see, et aastal 2006 on Valente lasknud käiku mõiste „myth­punk“, mis kannatab välja eestikeelse kuju „mütopunk“. Ehkki selle nähtuse eredaimaks nähtuseks on peetud tema raamatut „Surematu“ („Deathless“, vene folklooriheerose Surematu Kaštšei loo ümberpanek naisterahva vaatepunktist), sobib mütopungi tunnuseid otsida ka lastekirjanduse riiulile paigutatud Haldjamaa raamatust.

Mütopunki võiks Catherynne M. Valente teoste näitel selgitada kui ilukirjandusnähtust, kus igituntud folkloorimotiivid leiavad arendamist hüperpoeetilises postmodernses laadis. Sellele on iseloomulik mittelineaarne jutustus, uute maailmade loomine, lingvistiline kunstvõimlemine, tuttavate lugude kõikvõimalike nippidega vürtsitamine.

Punkkäsitlust iseloomustab soov šokeerida, äärmuslikult ere isikupära koos ulja hoolimatusega teiste hinnangute suhtes, siit ei leia soovi meeldida mõnele sihtgrupile. See on anarhistlik, poseeriv, ründav, subversiivne, protestiv – aga kõige selle juures suundub mõte humanistlikele põhiväärtustele: mis tegelikult on oluline?

Valente selgitab oma loomeviisi ka nii: punkkirjanik ei seleta asja ära ega nämmuta, käsitlus on justkui rebitud ja haaknõeltega kokku pandud.

Haldjamaa esimese osa kui lasteraamatu puhul (kirjastaja on määratlenud selle sobivaks vanusele 10–14) saab siiski öelda, et tegevusliin on kogu aeg käe all ja jälgitav, iseasi, et olustik, detailid ja tegelased – üldse kõik olevused, asjad ja abstraktsioonid – võivad esineda ükskõik millises seoses. Nagu ütleb New York Timesi arvustaja, on teos tulvil paradokse, ja viitab siis Søren Kierke­gaardi väitele, et mõtleja ilma paradoksideta on nagu armastaja ilma tunneteta.

„Lugu tüdrukust, kes purjetas…“ ilmus 2009. aastal veebiraamatuna ega pidanud tunnustust pikisilmi ootama. Kohe kuulutati ta kogu kümnendi, s.t kõigi 2000ndatel ilmunud veebiraamatute seas parimaks, niisamuti sai teos Andre Nortoni auhinna, mille pärast madistavad just sci-fi ja fantasy kategooria võistlejad. Kui lugu seepeale 2011. aastal paberraamatuna ilmus, oli aplaus juba ees ootamas. Haldjamaa sari koosneb viiest raamatust, millel on olemas ka nii-öelda kuues ehk eellugu „Tüdruk, kes valitses Haldjamaad“.

Muinasjutt + argielu nonsenss

Ja nüüd on siis aeg istuda pirrutule valgel ja tuua esile, mida müütilist on Haldjamaa esimeses osas leida. Rahvajuttude tegelastest leiate üsna laia valiku: nõiad, rääkivad loomad, metsa- ja veevaimud, mäekollid, haldjad, päkapikud, niisamuti folkloorsete imeolendite uusarendusi, nagu lippahunt, nasnas, määrid, kehamoondaja puuka, hülgenäkk, vesihobuslane, välgusülf, klaasivaim … Aga see pole veel kõik!

Lohe on elanud kokku raamatukoguga ja sellest on sündinud kolm last, lohekogud nimedega A–L, M–S ja T–Z, nagu alfabeetiliselt korrastatud kogus asjad käivad. Velosipeedid tegutsevad parvedena ning jagunevad emas- ja isasloomadeks.

Tüüpiline imemuinasjutu motiiv on noore tegelase lahkumine kodunt. Ta läheb laia maailma, et oma probleemi eest põgeneda või see lahendada – või mõlemat korraga. Tüdruk nimega September laseb end viia Haldjamaale, kuna on tüdinud oma vanematekodu rutiinist ja roosa-kollasekirjudest teetassidest. Emal ja isal on kummalgi oma tähtsad tegemised: isa on kutsutud sõtta ja ema ehitab lennukimootoreid. Kui teose alguses on vanemaid meenutatud süngevõitu meeleolus, siis jutu lõpuks on asi soodsam, nagu tihti nendes „ärakäimise“ lugudes. Kui unest ärgatakse, on ema ja laps taas koos.

Rahvajutu tavaga on kooskõlas kordused, kohtumised imeabilistega, seadmine valiku ette: tuleb otsustada, millest loobuda (lähed itta, kaotad tee; teistes suundades minnes kaotad elu, mõistuse või südame). Peale folkloorse põhja on siin aga külluslikult motiive, mille puhul kogenum lugeja tunneb ära klassika pudemed, nagu Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“, L. Frank Baumi „Võlur Oz“, Terry Pratchetti looming laias valikus, Clive S. Lewise „Lõvi, nõid ja riidekapp“ jpt.

Võtmega näppu torkamine (et veri välja saada), mõistatuste lahendamine, läbi riidekapi minek, läbitantsitud tallad – kellele muinasmaa on tuttav, tunneb end selles peegelduste virvarris koduselt.

Õõnestuse ja protesti vaimu kannab nonsenss, mille materjaliks on üks või teine argielu seik. Haldjamaal kehtivad reeglid, kus seisab, et keelatud on raud ja alkeemia, õhusõiduks on lubatud vaid leopard või juhiloaga ristirohu vars, kusjuures sama oluline on reegel, et prügi viiakse ära igal teisel reedel. Ükski tavatõde pole kaitstud. Milline on maakera? „Laias laastus trapets, mõnes mõttes romb, terake nagu hüperkuup ja läbinisti pahur, kui teda vastukarva silitada.“ Sõda peetakse alati kuskil silma alt ära kohas, sest muidu šokeerib see inimesi ja nad teevad sellele otsekohe lõpu.

Tuuled saadeti tühja kõhuga voodisse. Päike tõmbas püksid jalga ja rühkis taevasse. On tegelasi, kes elavad korraga olevikus, minevikus ja tulevikus.

Ehkki suur osa on detailirohketel pahupidistusi pungil kirjeldustel, sööstavad jutukangasse ka väga äkilised, dünaamiliselt lahendatavad ohtlikud olukorrad, olgu need siis seotud uppumise, lendamise, ründamise, võitluse või muu sellisega. Ja kõige selle sigrimigri sees on peatuspaigad elu põhiküsimustele osutamiseks: „Me kõik elame kohutava võimumootori sees ja see jahvatab ja undab ja põletab“, „Elu on nagu hoovus: me peame liikuma sinna, kuhu see meid kannab“ …

Kas see on lõbus või tõsine lugu?

Oma teekonnal läbib September Hoiatuseta Maja, kus pestakse vaprust, soove ja õnne. Kui laps sünnib, on ta vaprus uus ja puhas. Lapsel jätkub julgust teha ükskõik mida: üle trepiääre ronida, öelda esimesi sõnu, kartmata, et keegi teda rumalaks peab … Elu jooksul vaprus reostub ja rikneb. Seega peab vaprust pesema, et inimesel oleks julgust: „Inimese vana elu soovid närbuvad ja tõmbuvad krimpsu nagu vanad lehed, kui nende asemele ei tule uusi soove, kui maailm muutub. Ja maailm muutub alati. Soovid lähevad limaseks, nende värvid tuhmuvad ja peagi muutuvad nad poriks, lihtsalt poriks ning nad pole enam soovid, vaid kahetsus“.

Lastekirjandus on aoajast kandnud romantilist mõtet, et lapsena ollakse parem – puhtam ja arenemisvõimelisem kui täiskasvanu. Nii et jällegi midagi tuttavat.

Ameerika kirjanik Catherynne M. Valente

Johan Jönsson / Wikimedia Commons

Oma jutustamisviisi on Valente veidi oma tegelase najal kirjeldanud: ühtäkki ei teadnud September, mis sorti loosse ta segatud on. Kas see on lõbus lugu või on see tõsine lugu? Kuidas ta peaks käituma? „Mõistagi tahaksime me talle öelda, kumb lugu see on,“ pihib autor lugejale. „Kuid keegi ei tohi teada, millises loos ta liigub. Ja võib-olla ei tea me isegi, mis laadi elukaga siin tegemist on. Lugudel on kombeks oma iseloomu muuta. Nad on taltsutamatud, nad ei allu reeglitele ja kalduvad huligaansusele ja kustutuskummide loopimisele.“

Huligaansus aegruumis asjade ja olendite ühendamisel on vabastav ja paneb küsima: kuhu edasi? Mida veel on selles žanris võimalik teha? Lastele ja noortele suunatud fantaasiakirjanduses on väga palju korduvaid motiive ja süžeid, mis paraku on vahel kirja pandud väga vaeses keeles, napi sõnavaraga – võib-olla didaktilistel kaalutlustel, et keerukust vältida? Kui Krista Kaer väidab, et raamatuid ilmub liiga palju, siis lastekirjanduse puhul peab see kindlasti paika. Palju on ühetaolisi, etteaimatava lahenduskäiguga raamatuid, ja eriti kurb, kui veel ka nõrga kujundikeelega. Õnneks mõni teos ikka viibki Haldjamaale, kus ei ole midagi ette teada.

Haldjamaa järgmised osad ilmusid 2012, 2013, 2015 ja 2016 – tore oleks, kui tõlked nüüd nobedalt järgneksid.

Selliste tihedamate raamatute puhul kuuldub vahel küsimust, et kas lapsed ikka sellest aru saavad. Lihtne lohutus: ärge võtke enda järgi! Lapsed on küllalt nutikad hindamaks head nalja ja tegemaks oma järeldusi. Ja kellele tundub liiga keeruline – määrigu silma natuke päkapikusalvi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht