Müütilise mürgisuse meelevallas

Hasso Krulli „Sulalume“ lugeja leiab end peadpööritavast tähenduste labürindist, teatud retooriline ambivalentsus peitub pea igas luulepildis.

SVETA GRIGORJEVA

Hasso Krulli „Sulalumi“ on tõenäoliselt autori kõige mürgisem kogu. Eks ole Krull varemgi oma tekstides kurb-irooniline olnud, kuid siin nõretab tekst sellisest kibedusest, millega ei oska esimesel lugemisel midagi peale hakata. Autori müütiline mina küll keerutab, kasvab ja hargneb kogus mitmes-setmes suunas laiali, nagu sel ikka tavaks, kuid alltekst surub vaat et programmiliselt lugejale peale pigem lootusetust: „väsisin / nagu puu väsisin ära // nagu lill väsisin ära nagu / mask // alkoholi lõhnaga / käsikiri // väsisin sellest jutust sellest / painest // nagu tibu taskus nagu nägu / mis veab viltu“ (lk 56); „ägamised / vahane vaibumine / ägamised // keegi ei näe oma nägu / ja tuulispask / ei tahagi näidata / muud / kui paska / ja tuult“ (lk 67); „mahajäetud aiad mahajäetud majad / mahajäetud naised mahajäetud lapsed / mahajäetud vanamehed mahajäetud / vihmaussid“ (lk 48); „me tunneme kõhu all tuleviku pigistust / me tunneme hambaarsti lõhna tunneme / surma lõhna“ (lk 49); „ometi on kaunim / langeda / langeda läbi vee nagu uppunu“ (lk 45).

Mina ei ole ammugi selline lugeja ega kultuuritarbija (nõme sõna), kes nõuab mingit ilusat-helget luulet, tantsu ja muid selletaolisi meelt lahutava funktsiooniga teoseid-artefakte, sest noh, „maailm on niigi kole, miks siis ei võiks kunst näiteks meelerahu pakkuda“. Kindlasti mitte. Ometi oli Krulli tekste raske lugeda – kibedus mängib siin publikuga teatud peitemängu. Autorimina on justkui „rammestunud mürgisusse“, olles kõrvuni-näoli-käpuli (ja ehk mõnuga?) oma kurbuse mustas mõrkjas mudas. „Sulalume“ labürint ei ole eriti mõnus koht. See siin ei ole vana hea Krulli erootiline-ekstaatiline „jumalanna pesa“, pigem pabulaid täis kibe ava. Minotauroslik mustapesukauss. Auk. Alles armistumist ootav haav. Tihti hakkas teksti ambivalentsus – sinna jäetud „õhk“ – mind painama. Tekstid keeravad tähendusele vindi niimoodi peale, et tulemus mõjub pigem hermeetiliselt. Selles kinnises omailmas on midagi külma, üldse mitte kutsuvat, jäist lausa (sest ega hermeetiline pea alati „külm“ olema). Arvustajana tahaksin ju eriti teksti „sisse minna“, aga seekord ta, raibe, muudkui libises oma muunduvate maskide ja mürgisusega mu eest. Kohati tundus, et teksti kättesaamatusega tahetakse lugejale justkui kätte maksta (või hoopis end kaitsta?), aga mille eest küll?

Näikse, et autorimina tahab oma valu keelde justkui „kanaldada“, aga ma pole kindel, kas see valitud stiiliregistris lõpuks õnnestub. Mõneti tahtsin tekstile lausa vastu hakata ja hüüda: ütle otse, ära keeruta, ära peida end müütilise keele mitmetimõistetavuse taha, räägi nii, nagu on, ütle, mis valu teeb! Kuid selle peale kostis tekstist vaid tõdemus, et „tõde on see millest pole vähematki kasu“ (lk 25). Noh, olgu siis nii. Autori reeglitega peabki lihtsalt leppima. Sest kas hea arvustus ja arvustaja polegi mitte see, kes-mis ei otsi tekstis seda, mida seal pole, vaid seda, mida just nimelt ikkagi on. Nagu pole mõtet Greta Gerwigi „Barbiet“ kritiseerida muu kui läbi neo­liberaalse feminismi prisma (tegemist on Hollywoodi filmiga, miks peaks eeldama ja tahtma sest midagi enamat – näiteks klassivõitlust, no kamoon!?), pole mõtet ka Krulli teost analüüsida lähtuvalt sellest, mida mina tahaksin, et teos oleks. Seesuguseid arvustusi on nagunii maa ja ilm täis. Aga kuidas ikkagi läheneda teosele, mis otseselt ehk ei kõneta?

Leidsin, et kui tekst endale kaasa tundma, endaga kaasa mõtlema ega end tõlgendama ei kutsu, on tõenäoliselt vale või ositi puudulik hoopis minu lähenemine sellele. Niisiis proovisin tekstiga lähedaseks saamise eesmärgil kutsuda endas esile ava(tuse) teistsuguse meetodi suhtes. Näiteks võtsin raamatu endaga igale poole kaasa, isegi mitte niivõrd lugemiseks, vaid niisama, et las loksub muga bussis, las kuuleb pealt, kuidas ma võõraste või lähedastega räägin, las tantsib muga lavastuse proovides. Muutsin isegi oma arvuti parooli ära „sulalumeks“, nii et pidin iga kord, kui kaane avasin, kaude mõtlema „Sulalumest“. See oli omamoodi fenomenoloogiline semiootika või semiootiline fenomenoloogia – mitte koodi ja tähenduse „murdmine“, vaid teadmise „mudimine“ kehamällu. Panin kogu vahel ka padja alla, justkui väljalogistatud hamba, oodates piki- ja rähmasilmi hommikul saabuvaid heureka-haldjaid nagu tudeng, kes järgmise päeva eksamiks valmistudes loodab imele, et öösel raamatust pärit „teadmine“ läbi une poorsete piiride temassegi imbub. Sain viimaks aru, mida Susan Sontag oma „erootilise“ tõlgendamise all mõtles, mõelda võis. Võib-olla ei eeldagi teosega lähedaseks saamine ainult tekstis tuhnimist, mingit süntaksi või kujundite tagaajamist – mõnikord peab selleks hoopiski raamatu kinni panema ja lugema seda teisiti. Lugema läbi kinnise kaane.

Mõistsin lõpuks, mis mind Krulli uue kogu juures enim häirib. Mul on feministina raske lugeda naise kui niisuguse – temaga seonduva(l)t – kujutamist negatiivses võtmes, alatasa negatiivse konnotatsiooniga, mida tihti ei tehta küll otse, vaid möödaminnes: „jah ma tulin just sinu juurde väike / munajoodik maitse nüüd saatuse / soolast ja majesteetlikku lõputult / voogavat tussi“ (lk 31); „koputage ja te leiate ühe seene / otsige ja te leiate ühe naise // kes ei armasta kedagi“ (lk 8); „naine läheneb mehele kints on härmas / nuga ei lähe sisse ta puurib uuristab kangutab / üks tükk tulebki lahti see lausa sulab suus // kui kevadel hiilib välja arglik sammal / on meesperest järel vaid paljaks näritud luud“ (lk 27). Naine, keda Krull kujutab ja vormib, on jääst, selline, kes paistab läbi ja välja ainult natuke: „merejääst sündinud Veenus ta puusad / meenutavad jäämägede nõlvu / suurem osa temast on vee all / kui müksab upud teadmata miks“ (lk 14). Kuigi raamatu lõpus paistab lunastus peituvat just naiseks saamise soovis, mõjub see ometigi veidralt: „maa-aluste perenaine / tuleb tuppa sukka kuduma tuleb ahju tagant [—] ta istub ega räägi midagi / ma küsin miks ta vastab sa pole ju / naine // ma tahaksin olla naine / ma tahaksin olla ilus naine / ma tahaksin olla“ (lk 68). Ühelt poolt oleks imelik heita tekstide autoriminale ette mingisugustki misogüüniakübet, sest keel ise libiseb sellise tõlgendamise eest pidevalt ära, teisalt tekitabki just keele sabast kinnihaaramise võimatus enim nõutust.

„Sulalume“ tekstid on korraga kompaktsed ja abstraktsed, unenäolised-painajalikud, nii grammatilise kui ka pildilise assotsiatsiooni peale üles ehitatud, üks nägemus-nägu muundub teiseks tihti juba järgmise reaga, luuletused võivad kogu oma lühiduse kiuste kohati pea pööritamagi panna. Töös on miski ühtaegu haikulik ja müstiline ja müütiline ja sürrealistlik. Luuletused jätavad ruumi interpreteerimiseks, teatud retooriline ambivalentsus peitub pea igas luulepildis: „selle kuu juurde / istub väike lill / tema kõrvale tigu // ja ainult puupeekrid on õhetavad ja närvilised / ainult mägijalgratas ütleb ai // kahekesi oleksime nagu veerevad kivid / kui üks siis ka teine kui teine siis veerev pilv // verev pilv / terve loojangu jõgi / purjus kättemaksu lõhnaga // taim“ (lk 37); „aken on jääs / raami küljes lumi / millal // sulab päike / selles mandragora / lahuses ja // päikese pilt kleepub / su rinnale maniakaalne // millimallikas puhtast / lumeveest“ (lk 22).

Luulekogu saab edukalt lugeda isegi posthumanistlikus või uusmaterialistlikus võtmes, kuigi vaevalt teos ise seda taotlust evib – Krulli maailmaloomes lihtsalt kasvab kõik kõigest välja, selget piiri elava ja elutu vahel on raske tabada, mingis mõttes muutubki selline binaarsus mõttetuks, aga see ei iseloomusta teps mitte vaid antud kogu, vaid Krulli loomingut laiemalt.

Lõpetuseks tahan hoopis veidi polemiseerida Aarne Rubeni kirjutatud sama raamatu arvustusega, eriti arvustuse lõpuridadega: „Igast Hasso Krulli luuletusest õhkub eruditsiooni. Muidugi oleks mõni koht võinud olla ka parem. Olen kindel, et Krulli luulekogu saab olema kulka aastapreemia tänavuste nominentide hulgas“ (Postimees 10. VI). Kas ma olen ainus, kellele mõjuvad seesugused väljaütlemised enam kui lihtsustavalt ja isegi problemaatiliselt? On muidugi tänuväärne teada, et ükskõik, mida meesluuletaja ka ei kirjuta – ikka kõik on kuld! Isegi kui mõni rida võiks olla parem (mida iganes see ka tähendama peaks), on tal ikka tee valla kulka aastapreemiate nominentide hulka! Päriselt? Kardan, et kordan ennast – mis teha, olen ju naine –, aga küll on ikka hea olla mees! Ei mäleta, et oleksin kunagi ühegi naise teose kohta lugenud niisugust sedastust. Võib-olla just sellepärast tahab raamatu viimase luuletuse autorimina olla naine? Et mitte keegi mitte kunagi ei saaks talle öelda neid sõnu, mida meeskunstnikele (endiselt) nii tihti öeldakse. Sel juhul tahaksin isegi, et kogu maailm oleks naine. Ei pea olema ilus naine. Tõele au andes, tegelikult ei pea isegi naine olema. Aga kindlasti mitte mees. Kindlasti mitte. Aitab juba.