Muutumine kui distsipliini surm?

Robert Randma

Möödunud nädala lõpul naasin selleaastaselt kirjainimeste väljasõidult. Toimub see juba väga mitmendat aastat järjest ja selle ülesandeks on viia kohalikke kirjainimesi üle Eesti raamatukogudesse. Mina reisisin n-ö purpurmustlaste ekipaažis ja külastasin raamatukogusid Rapla- ning Harjumaal. Rahvast ei olnud raamatukogudes küll lademetes, kuid tühjale saalile ei pidanud ka kordagi esinema. Purpurmustlaste ekipaaž keskendus noorautoritele.  Minuga koos reisisid Urmo Mets, Tuuli Taul ning Kaarel B. Väljamäe (Bööma).

Kõikjal, kuhu läksime, tekkis meil kuulajaskonnaga diskussioon. Lugesime ette oma vanemaid ja uuemaid tekste ning alati kutsus see välja avarama diskussiooni nüüdisaja kirjanduse rolli ja tekstide sisu üle. Eakamad inimesed väitsid, et neile meeldib rohkem klassikaline kirjandus ning nooremad leidsid jälle, et meie tekstidest on lihtsam  aru saada, sest oleme nendega ühes rütmis. Igipõline generatsioonide-vaheline konflikt? Kindlasti, kuid jutukamad ja aktiivsemad pärijad olid siiski minust vanemad inimesed, seega tuli ka palju selgitada tagamaid. Kui nemad üritasid meid pigem vastandada „klassikale”, siis meie püüdsime neid panna mõistma tänast kultuuriruumi ja Internetiajastu noori täpsemalt.

Tuuri lõpuks tekkis küsimus, kas me tegelikult  ikka jõudsime nendeni ja äkki läksid nad tegelikult koju mõttega, et see, mida noored tänapäeval teevad, ei ole ikka õige asi. Tundub, et kirjandus kui distsipliin on meil siiani tugeva halo valguses kulgev nähtus. Omistatakse sellele ju väärtusi, mida igapäevaelust ei leita. Seejuures sarjatakse noori, et nood ei tarbi enam kirjandust ega leia seda endaga rääkivat. Tekste, mis noortega räägivad, aga tõsiseltvõetavaks ei peeta. Kahjuks  aga ei saa peatada aja kulgu, vanemad jäävad aina vanemaks ning nooremad, kes „õiget kirjandust” tarbida ei taha, kaugenevad sellest järjest enam. Oleme vist kõikjalt kuulnud, et noorus on hukas: nad ei oska süveneda, elavad ühe jalaga virtuaalmaailmas ning ei suuda nautida kõrgkunsti. Eakamad suunavad meid järjest klassikute juurde ja püüavad suunata noori leidma nende teostest väärtusi, mis tegelikus,  kaunis ja puhtas kultuuriruumis kehtima peaksid. Valitseb tugev ajaloonostalgia. Püütakse ellu äratada kultuuriväärtusi, mis tunduvad hingitsevat kooma äärel. Õigesti teevad! Ei ole uut vanata, kuid seejuures tuleks olla ka avatud uuele.       

Meie, noored!

Postmodernistlikus maailmapildis ei saa enam vaadata ajalugu tervikpildina, sest tervik on jaotunud subgruppideks ja nende ajalugu ei haaku enam üksteisega ega tulene samadest alustest ning seetõttu puudub terviklik ajalugu kui selline. Teisisõnu, meie ajastul pole ühest ajalugu võimalik enam kokku panna, sest kui vanasti oli põhivoog ja kõrvalvood, siis nüüd on kõrvalvoogude roll nii suureks kasvanud, et see ei jää enam põhivoole alla. 2000ndate esimese kümnendi noorte teed haakuvad tarbimises, kuid mitte informatsiooni või toodete baasil, vaid meediumi baasil. Noored kasutavad Internetti. Kui me ei saa rääkida terviklikust ajaloost, ei saa me ka rääkida kultuurikaanonist, kuivõrd noorte ühiskond on killustunud ega mahu ühe mütsi alla. Tänapäeva noort iseloomustab aga püsimatus, infovajadus, hüplikkus ühelt teemalt  teisele jne.

See hoiakute muutus on Internetiajastu tulem ja pidevas progressis, kuivõrd Interneti-ühiskond kasvab järjest kiiremini ning võtab järjest enam üle kollektiivse mõistuse rolli. Nostalgitsemine olnud hoiakute suhtes ei too neid hoiakuid tagasi. Et kaht generatsiooni mõista, on neist esmalt vaja aru saada. Kuivõrd Internet on niivõrd kättesaadav ja valdav meedium, siis loomulikult käib see  meiega kaasas igal sammul ja muudab meie suhtumist ka tervikpilti. On loogiline, et seda ei saa peatada nii, et sunnime noori tarbima kultuuri, mis nende maailmapilti ei mahu. Läheneda tuleb teise nurga alt. Turundusmaailm on selles mõttes huvitav nähtus, et seal peab alati käima aja vooluga ühte sammu. Tempo on pidevalt kiire ja samuti ka pidevas muutuses. Loomulikult ei saa me kohustada aimama kirjanduses ette  järgmist poppi asja, aga me saame mõista, mis taustalt noor tuleb ja sellest ka aimata, milline kunst temaga räägib ning millisega ta samastuda suudaks. Urmo Mets võttis Jüri raamatukogus teema hästi kokku. Ta ütles, et kui tavaliselt on romaan nagu horisontaalne joon, mis viib sind jutustuse ja tegevuse vormis algusest lõppu, siis uuem kirjandus oleks justkui vertikaalne joon, mis oleskleb ja hüppab ülesalla. 

Douglas Coupland ütles oma 1992. aastal ilmunud romaani „X-generatsioon” tutvustamiseks, et on uurinud pealispinnalisuse sügavusi. See võtab asja päris hästi kokku. Pidev püsimatus ja hüplikkus välistab süvenemise võimalikkuse, kuid avab seejuures uue perspektiivi: kulgemise ühelt teemalt teisele, olesklemise, pideva näilise kohanemisvõime (kiire eriteemaliste slaidide vahetumine tundub loogiline), valmisoleku rääkida kümnest asjast korraga ning paljastab seejuures täiesti ebasümmeetrilise, kuid kauni mustri. Õun ei pea alati paiknema kausi keskel, see võib olla ka kausi kõrval, sest piirid laienevad pidevalt. Seetõttu ei saagi me lugeda tänapäevast teksti lähtuvalt neist reeglitest, mis on loonud meie peas kindla raamistiku, ja sellelt baasilt ei saa me laiemalt mõista ka tänapäeva noorte kunsti ja kultuuripilti. Sisuga käsikäes areneb ka kõik muu. Juba aastaid  tagasi tutvustas raamatuturu Internetihiid n-ö raamatuseadeldist, mis töötab nagu iPod. Laed raamatu ekraanile ning loed. Mõni aeg tagasi esitleti Inglismaal esimest Espresso book machineži. See on seadeldis, mis toodab raamatuid nelja minutiga. Raamaturiiuleid pole poodi enam vaja: on vaid üks masin, klient valib ekraanilt raamatu ning masin trükib selle nelja minutiga valmis. Tehnika ja infoühiskond areneb ja see on progress, mida me peatada ei suuda. Arenguga  käsikäes muutuvad ka vorm, stiil, keel jne. Meie ülesandeks on kohaneda, sest nagu ajalugu on tõestanud, jäävad ellu vaid need liigid, kes on kohanemisvõimelised. Konservatiivsemad väidavad ehk kirjanduse muutumist jälgides, et lasevad pigem oma lapsel surra, kui pattu langeda, kuid tõsi on see, et juba ammu alanud massilist muutumist ei peata keegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht